Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 

 

 



Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 

 

 

 

Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?

Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.

Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.

 







Marineeritud kukeseened

 

 

See postitus on rohkem enesele märgi maha panemiseks, et tulevastel aastatel ei peaks hakkama leiutama, millise marinaadiga kukeseeni teha.

 

Elu seenemetsa ääres on viinud lõpuks selleni, et seenehoidised on hakanud ka meie sahvririiulile jõudma. Esimesel maal elamise aastal piirdusin vaid suvise kukeseenesoustiga. Möödunud sügisel panin tagasihoidliku katsetuse korras Hilda Ottensoni igihalja "Hoidised" raamatu retsepti järgi mõned riisikad purki (tulemus oli paduäädikane ja süüa ei kõlvanud). Ühe kandikutäie kukeseeni ja puravikke kuivatasin ka (pettumus oli suur, kui seenekuhilast jäi lõpuks järele armetud riismed ja kuivatatud seente kasutamiseni talvel ei jõudnudki). Seened pakuvad sügiseses metsas nii suurt visuaalset naudingut, et sellest piisab isegi söögi asemele. Sel aastal tunnen, et pead hakkab tõstma seente purgistamise huvi...

Kukeseeni oleme kodumetsast korjata saanud jaanipäevast saati aga see on rohkem ühe-pannitäie-korjamine jalutuskäigu kõrvalproduktina. Augustis käis herr Vanemleitnant aga päris kukeseenemetsas ja tõi seeni koju ämbritega. Ega muud ei jäänud üle, kui kiirelt selgeks teha seente marineerimise põhitõed ja valida paljude retseptide hulgast see, mis tundub õige.

Tegin proovipartiid veinimarinaadiga a'la Pisike ja Pisut Segi ning sinepi-sidruni marinaadiga Nami-Nami ainetel. (Täpsed retseptid leiab viidatud linkidelt).

Sinep ja sidrun sai meie pere lemmikuks ning läks käiku ka järgmiste metsast välja toodud ämbrite puhul. Meie perele sobivalt koduse klassikalise maitsega, samas annavad sidrun ja sinep mõnusat värsket mekki. Marinaad on kukeseentele just paraja kangusega nii, et seene enda maik jääb kenasti alles. Omalt poolt lisasin marinaadi riivitud sidrunikoort ning katsetasin erinavate sibulatega. Punase sibulaga jäi hoidis erititi ilus ja erksat värvi, valge sibulaga pisut tuhmim. Veinimarinaad sai ka hea aga vajas oma maitse järgi timmimist ja tulemus pole eestlase jaoks nii harjumuspärane. Minu jaoks pigem maitsevaheldus kui kohustuslik iga-aastane purgitäide.

 

Kuiv augusti lõpp tegi seenehooaega pausi aga viimaste päevade vihmad on pannud seened uuesti kasvama. Puravikud ja pilvikud on kohe eriti ilusad. Pilvikutega ma mässata ei viitsi aga millised on soovitused puravike tallele panekuks?



 

Lasteaed

 

Kollaste kaselehtede ajal on kukeseeni sambla sees pagana raske märgata

 

Puraviku edev soolo

Sirged peenrad

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.

Ühe unistuse täitumine!

Eelmisel aastal kirjutasin unistusest meelespeade-tulpide teemal. Aga siis oli täiuslikkusest puudu kohev meelespeade pilv. Sel kevadel on tulbid ja on ka meelespead .... ja on ridamisi paduvihmahoogusid, mis on pikad sihvakad tulbid täitsa sassi ajanud. Hinge jääb tulevase kevade ootus - äkki siis näen, kuidas heleroosad Angelique-tulbid sirguvad üle helesinise lilleudu.

Ei saa üle ega ümber varahommikute lembusest. Täiesti nõiduslik aeg ööpäevast. Ilus, inimvaikne ja looduslärmakas. Praegusel vihma-päikese segusel ajal panevad esimesed soojad kiired maa aurama ning selle paarikümne minuti jooksul saab nautida avasilmi unenägu. Kujutan ette, et näiteks The Beloved pidi "Sweat Harmony" video jaoks hulga kulda kulutama eriefektid eest, mis minul puhta muidu õuel. Ja siis see Birgiti ja udu saaga. Siin looduse kaisus aru ma ei saa neist suure ilma kentsakatest asjadest....
Ja kui mõnel hommikul ei uju üle hoovi võlu-udu, siis on see täis pikitud kastepärleid. 

Väike kollane vaas

Kui eelmisel aastal keris sinilillede ootust Linda-preili lillekorjamise kleit, siis sel aastal ootas sinililli väike kollane vaas. Tehtud südatalvel Sänna Kultuurimõisa savikojas. Moonikupraga vajutatud motiiv kauniduseks.

Oh kui kaua olen hoogu võtnud (julgelt üle aasta), et kirjutada siia Sänna Kultuurimõisast. Võluv paik, mille tegemistes on mul olnud au kaasa lüüa. Lootsin, et väike kollane vaas aitab jutuotsa lahti teha aga tundub, et Sänna Kultuurimõisa lugu on ikkagi nii suur, et lihtsalt ei mahu väiksesse butiiki ära. Igal juhul, kui juhtub nii, et ma ei jõuagi selle loo kirjutamiseni, siis Sina, hea lugeja, käi parem ise Sännas ära. Siis saad aru, miks maailm Sinu sees on hoopis suurem kui maailm Sinu ümber.

Seniks otsin aga õigeid sõnu ja ridu edasi, kasvõi ainult ruudulise põranda ja satsikardina saamisloo talletamise pärast.

Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?

Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?

Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.

Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info

Kivid ja kännud

Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.

Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.

Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.

Võlumaa

Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.

Tom Hodgkinson ja Dan Kieran "Mittemidagitegemise kunst", 2008

Metsvaarikad

Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.

Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.

Reegel toimib kõigi marjadega.

Muru ei pea niitma

Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.

Lupiinid

Rutakal päeval teel Värskast Rõugesse ei mallanud väike preili enam teeäärt palistavaid lupiinipõlde autoaknast vaadata. "Ma tahan neid kallistada, jäta palun auto seisma!" Ükski kiire pole nii kiire, et see ei võiks oodata kuni tüdruk lilli kallistab. Lupiinidest lühem Linda.

Ei mäleta, et oleks mujal Eestis näinud nii palju lupiine looduses kasvamas. Lupiin on minu teadvuses olnud ikka rohkem peenra lill. Siin, kagu-Eestis, on neid lillades-roosades toonides lilleküünlaid looduses tohutult palju. Sekka ka mõned valged.

Armastus lillede vastu on naisterahvastel sügaval südames juba pisikesest peale. Pole sellele armastusele mingit muud selgitust, kui et LIHTSALT NII ILUS!

Pohlad ehk palukad

Tudujänes

Aeg-ajalt silkab punasest majast metsa poole mõni jänes. Nii kiirelt jooksevad, et pildile ei jõua neid püüda. Vahel on olnud lilleline, vahel täpiline. Vorm on ajaga kohanenud oludele sobivamaks - piht on peenem ja keha lühem ning arvestades siinseid kliimaolusid ning eetikanorme, siis on viimased jänesed ka kleidi selga saanud. Kleit, muide, on duofunktsionaalne - saab kanda nii ja naapidi.

Üks tudujänes suikus õhtupäikeses sauna taga aasal...  Las ta veel magab koduõuel enne, kui läheb suurde ilma seiklema.

Klassiõhtu

Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.

Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.

Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.

Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.

Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.

Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!

* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.

Kuusevõrse köharohi

Mida pikemaks läheb päev, seda lühemaks jäävad siin postitused. Pikad jutud jäägu sügisesse või vihmaperioodi. Suvepuhkust ka ei raatsi välja kuulutada, sest kõige põnevam aeg on käes. Eelmine suvi kulus suu ammuli kõige uue avastamiseks ja soolaleivaliste võõrustamiseks. Sel aastal olen juba kübeke teadlikum ja ehk oskan leida rohkem aega muljete-mõtete jagamiseks.

♥ ♥ ♥

Kui talv läbi püsisid lapsed terved, siis petlik kevadsoe tõi meie majja ridamisi tõbiseid. Järjekordne telefonikõne Toomase klassijuhatajale teatega, et ta köha tõttu ikka veel kooli ei tule, lõppes sellega, et läksin õhtuhämaruses ja paduvihmas kuusevõrseid korjama. Klassijuhataja jagas õpetussõnu kuusevõrsetee ja selle köha leevendava toime kohta. Uurisin veebimaailmast, mil viisil on tavaks kuusevõrsetega ringi käia (sest ega köha ei pruugi  kimbutada ainult maikuus). Selgus, et kulinaarsel eesmärgil keedetakse pigem siirupit ja ravi eesmärgil pannakse hakitud kuusevõrsed suhkruga vaheldumisi purki. Purk külmkappi paariks nädalaks seisma ja siis peaks magus köharohi valmis olema. Noorte võrsete korjamine tekitab hinges ebamugavust ja süütunnet. Süda ei luba raskelt tulnud ja väärtuslikku kraami pikalt keeta ja kuumutada. Las siirupit teevad külmema kõhuga gurmeekokad. Kõik see roheline vitamiin las jääda minu purgis alles ja täitku oma üllast eesmärki tervise turgutamisel.

Valged õitsejad

Toomingas õitseb, aeg on kartul maha panna.

Häid jõule, Marmelaad!

Nagu ta ise ütles - sinililleaeg on Marmelaadi jõulud.

Sinilillede korjamise kleit

Postituse pealkiri võiks olla ka "Õppekleit". Ühel hetkel südatalvel tuli kleidõmblemise isu aga sobivat lõiget polnud. Seetõttu otsustasin roosa täppidega kleidi lõiget 'veidi kohandada'. Sellest hetkest algas minu kui profaani ristikäik A-lõikelise kleidi konstrueerimise teel.  Kiiresti sai selgeks, et kleidi suurim väärtus seisneb õppeprotsessis, mida selle tegemine pakub. Julgelt võin väita, et olen kleiti vähemalt kaks korda õmmelnud - vaid mõned üksikud õmblused jäid esimese korraga pidama. Ikka tuli kuskilt järele anda, kuskilt kokku võtta, midagi ringi lõigata. Kleit sai tehtud veidike suurem, et kandmise aeg ja valmimise aeg oleks ikka mõistlikus proportsioonis. Tüdruk peab veidi sirguma, et kolmveerand-varrukas õigustaks oma nime ja põlved kelmikamalt kleidisaba alt välguks. Üks on aga kindel, et peale õpetlikku ristiretke eelistan edaspidi kasutada valmis lõikeid, näiteks midagi armast ja retrolikku Citronille'lt.

Kui jaanuaris õmblema hakkasin, siis kohe alguses seostus ebamääraste toonidega pehme kleidikangas sinililledega. Otsisin sobivat voodrikangast ning õige tooni kirjeldamiseks näis sobivat kõige paremini 'pleekinud sinilille sinakaslilla'. Seda enam on nüüd hea meel, et kleit sinilillede õitsemise ajaks valmis sai. Eilsel päikeselisel pühapäeval oli sellega tuulevaikses metsasalus just paras nii pikalt oodatud sinililli noppida. Ja sinililli on palju palju. 

Juba nädalaid käisin nina maas mööda kraavipervesid ja päikeselisi metsatukkasid otsimas esimesi märke tärkavatest sinililledest. Ootus oli suur. Ja siis, ühel kenal päeval leidsin sinised õied oma toa akna alt raagus jasmiinipõõsa embuses. Ilus üllatus.