Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Vaatasin tänavust laulu-ja tantsupidu Eesti kaguveerelt. Kartsin, kas nii on ikka see õige laulupeo tunne aga soov kodus olla sai võitu. Siin on ilus ja hea. See on hoopis teine vaade suurele peole - isiklik, tundlik, puhas eufooriast ning kuhjaga täis ausust. Vaba valik lasta pidu enesesse ja vaadata oma südamesse omaette, eemal tuhandetest pilkudest. Vaadata ja näha, kuulata ja kuulda. Uks oli lahti ning Suur Asi puges meie tare sisse, minu hinge sisse.
Mis maa see on? Mis vägi see on? Kust see tuleb? Kuhu läheb?
Tahan osata hoida ja kaitsta seda väge, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu.
Palav leitsak tõi pühapäeva õhtuks kõuepilved ja paduvihma. Väikesed vägilased lippasid porgandpaljalt värskes suveõhtus taevaste veejugade all. Mets tantsis. Istusin lahtise köögiakna all ning vaatasin ja nägin, kuulasin ja kuulsin. Koor, hing, mets ja maa laulsid: "Ilus oled, ilus oled Sa. Ilus oled, isamaa". Vägi kasvas nähtavalt ja kuuldavalt. Vägi, mis kasvatab kukeseened ja mustikad, vägi, mis paneb lugema ja laulma, vägi, mis toob kokku, vägi, mis jätab koju.
Aga vägi pole ainus. Väe kõrval tahan osata hoida ja kaitsta rahu, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu. Rahu on habras ja kerge ja haavatav... vaikne, valge ja puhas. Kindel linn, kui me kõik koos vaid usume ja loodame ning lisaks ka selle nimel tegutseme (või mõnikord ka tegutsemata jätame).
Ma soovin, et vägi ja rahu oleks meie rahvaga ka siis, kui parasjagu ei tantsita-laulda. Aga rahvas, see oleme ju meie - sina ja mina ja kõik meie pere ja sõbrad.
Mis maa see on? Mis vägi see on? Kust see tuleb? Kuhu läheb?
Tahan osata hoida ja kaitsta seda väge, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu.
Palav leitsak tõi pühapäeva õhtuks kõuepilved ja paduvihma. Väikesed vägilased lippasid porgandpaljalt värskes suveõhtus taevaste veejugade all. Mets tantsis. Istusin lahtise köögiakna all ning vaatasin ja nägin, kuulasin ja kuulsin. Koor, hing, mets ja maa laulsid: "Ilus oled, ilus oled Sa. Ilus oled, isamaa". Vägi kasvas nähtavalt ja kuuldavalt. Vägi, mis kasvatab kukeseened ja mustikad, vägi, mis paneb lugema ja laulma, vägi, mis toob kokku, vägi, mis jätab koju.
Aga vägi pole ainus. Väe kõrval tahan osata hoida ja kaitsta rahu, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu. Rahu on habras ja kerge ja haavatav... vaikne, valge ja puhas. Kindel linn, kui me kõik koos vaid usume ja loodame ning lisaks ka selle nimel tegutseme (või mõnikord ka tegutsemata jätame).
Ma soovin, et vägi ja rahu oleks meie rahvaga ka siis, kui parasjagu ei tantsita-laulda. Aga rahvas, see oleme ju meie - sina ja mina ja kõik meie pere ja sõbrad.
Sinu rahu vaja mul on
