Täna hommikul kell 6

Hommikul kell 6. Päike loob päeva. Kägu kukub. Muru krõbiseb öökülmast. Tulbid on madalates päikesekiirtes ebamaiselt läbipaistvad. Härmas klaasidega triiphoonest saab hetkeks küütlev palee.
Ei raatsi magada.

Aed ja tema maagia



 

Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.

Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.

 

Minu päev.

Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.

Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.

Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.

Aed ja tema maagia.

Küsimus miks? jääb vastuseta.

Lihtsalt.

Aeglaselt, aedlaselt.

 

 



Naadihooaeg

 

Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.

Head naati!

Tänavused munad

Ülestõusmispühad on nagu jõulud - saab toitu kaunistada ning igal aastal püüan selles osas midagi uut proovida, jõulude ajal eksperimendid glasuuridega, kevdal munavärvimisega. Sageli ei anna eksperimendid oodatud wow-tulemust. Sel korral läks kogemata teisiti. Kui kohustulik sibulakoore versioon tehtud ja musta tee tõmmisega oli värvimine ära proovitud (ja suht sama tulemus kui sibulakoortega saadud), jäi karpi veel paar valget muna. Hiljutisest pelargoonide noorendamisest oli järele jäänud paar punast õiekobarat - mõeldud tehtud. Õied muna ümber ja potti. Tulemuseks parempoolne ja tagumine roosa-beežika-viiruline isend. Rohekat muna veeratsin vetikapulbri, spinatipulbri ja veel ühe rohekat värvi india maitseaine segu sees. Mähkisin hoolsalt lapi sisse ka. Vesi oli väga roheline, muna nii väga roheline ei olnud. 

Õrn heledate toonidega põnev tulemus oli puhas juhus. Suure tõenäosusega, kui järgmisel aastal teadlikult malbeid mune hakkan värvima, siis on tulemus paras puss.

Eks ma siis pööran blogis paar lehte tagasi ja meenutan heldimusega selle jääaega meenutava kevade helgemaid hetki.