Inglitegu

Kuna tegu on siiski käsitööblogiga, siis võttis ta heaks kirjutada ka veidi käegakatsutavamatel teemadel. Nagu eelmises postituses mainitud, siis ei oma inglid tema jaoks mingit konkreetset ja sügavamat tähendust. Ning lõpuks sai töödele seatud ainsaks kriteeriumiks, et tiivad oleksid küljes aga päris lind nagu ka olla ei tohiks. Pigem lind-inimene. Siinkohal olgu välja toodud mõned kommentaarid ja mõtted isetegemise kohta.

Mann ja Mimm
Üks mis selge, oma pisi-tütrele ta plastmassnukke ja polüestrist mänguasju ei taha. See on selge olnud kohe algusest peale ehk siis hetkest, kui võsuke majja tuli (varem lihtsalt ei julenud loota, et ta saab ka kunagi patse punuda). 11 kuud on möödas ja kui ta ei taha, et sõjard-vendade kaasabil sirguks Merle Jäägeri stiilis militaarnaine, siis tuleb kärmelt nukud kätte anda. Merle Jääger on lahe ning karismaatiline naine aga omaenda tütre peal tahab ta siiski välja elada fantaasiaid pitsidest, satsidest, patsidest ja muust säärasest pehmest ja preililikust.

Senised õmblemiskogemused piirduvad sirgete õmblustega padjapüüride, kardinate, voodikatetega. Lapitöö on talle alati põnev tundunud aga ise katsunud seni veel polnud. Nüüd tuli tal käiku lasta see ainumas piisuke loogilist mõtlemist ja välja nuputada tehnika, joonistada lõiked ning asi ka ära teha. Peab tunnistama, et õmblusmasin oli laual rohkem moe pärast, sest suurem osa õmblemist tegi ta käsitsi või vähemalt tundus nii. Igal juhul oli oluline ajakulu kõigele muule kui masinaga vuramisele. Tema eriline rõõm ja uhkusetunne on peidus seelikusaba all. Et nukud ilusti püsti püsiks ning vormi hoiaks, sai põhjaks tehtud papist ja kangaga kaetud medaljon ning selle külge seeliku serv õmmeldud. Nagu ikka – kõige vähem silmatorkava detaili korrektseks vormistamiseks kulub kõige enam närvirakke, samas selleta ka ei saa, siis variseb kogu ilu kummuli.
Tütreke on inglid omaks võtnud ning Mimmi korra juba pimedaks närinud – nii hea oli nelja hammast litrist silmadele taha ajada.

Hea Seltskond
Kui Mimmist ja Mannist oli õmblusmasin kokku pakitud, ilmus ei-tea-kust mingi seletamatu kirg just nüüd ja kohe veel midagi õmmelda. Ajusopist ronis välja üks netist leitud pilt ning siis saigi kaltsukotist välja otsitud kõige erinevamad kangad – roheline mööbliriie, roosiline sits, punased puuvillased dressipüksid, sünteetiline pits ja muud pudi-padi. Lõikeid polnud, lihtsalt hea tunne käes, mis viis käärid just sinna kuhu vaja. Isegi traageldamist ta seekord ei teinud. Kõik tuli otse ja kiiresti ja ilma mõtlemata. Spontaanselt. Lahti sai harutatud ka üks vana loppis padi, et saada padjatäidet.

Sellel padjal on soe süda sees. Kuna tema ei olnud sel õhtul teab-mis hea veinikaaslane, siis sai vastvalminust Hea Seltskond mehele. Koos nad seal istusid veiniklaasi taga. Keset paksu ööd vinnas ta end lõpuks voodi poole, samal ajal kui seltskond jäi võistu Trapiche Oak Cask Malbec’i mekkima – kummal enne silmad kinni vajuvad. Võitjatest hommikul ajalugu vaikis.

Järjehoidja - Järje Hoidja
Tal oli kindel teadmine, et Hea Sõber saab kingiks järjehoidja, mis aitaks järge hoida. Et siis pigem järje hoidja. Kui enamus kingisaajaid pidi leppima koalitsioonikorvi sisuga, siis see sõber vääris isiklikumat lähenemist. Mitte, et tegu oleks parimatest parima ja vanimatest vanima sõbraga aga lihtsalt nüüd ja praegu tundub talle, et sõber väärib seda. See Hea Sõber on lihtsalt vajalikel hetkedel olemas ja olgugi, et need vajalikud hetked on kohati väga praktilist laadi, siis abivalmidus tähendab palju.

Siinkohal on paras aeg ära rääkida ka lugu kõikuvast fotokvaliteedist siinses butiigis. Tavalistel päevadel teeb ta ise fotosid oma suhteliselt ebaintelligentse lutsukiviga. Parematel päevadel saab ta küla pealt laenuks väheke intelligentsema fotomasina aga sellega ei anta kaasa ajupikendusi selle masina käsitlemiseks. Headel päevadel tuleb appi Fotohaldjas – fotonduses ja ka muudes valdkondades intelligentne Hea Sõber – oma intelligentse fotomasinaga ning teeb suurepärased pildid, millelt paistavad käsitööd hoopis paremad kui nad tegelikult on. Väljakutse blogipidajale edaspiseks on suuta eksponeerida neid pilte väärikalt, sest praegune esitlusviis siin ei lase asjadel 100% nii hästi paista kui võiks.
Heegeldamise tunne tuli kallale ja nii sai improviseeritud muster. Tärgeldamisel tuli nõelu puudu ning need sai laenatud naabrinaiselt (vot nii palju oli pisikesi nurgakesi, mis tahtsid igaüks oma tuge saada). Mõnus nokitsemine välja arvatud see, et sameti õmblemise isu läks vist jäädavalt minema.

Möödunud pühadel tekitas temas vaieldamatult kõige rohkem eufooriat pildilt paistev kingiks saadud raamat. Ta käib aeg-ajalt raamatupoes käsitööraamatuid kaemas ja enam-vähem on selge, mis on saadaval. Ja siis ilmub kingikotti imearmas raamat pihuloomadest. Uskumatul kombel pole ta varem sellist raamatut näinud. Seda on tal suisa piinlik tunnistada. Ja see kõik juhtus päev pärast Mimmi ja Manni valmimist.

Päris esimene ingel
Selle ingli kohalolek väärib pisikest remarki. See ingel tuli ise tema näppude seest välja peale seda, kui üks pisike tüdruk astus selle maailma uksest sisse. Ilus sõnum tõi endaga kaasa uskumatu emotsiooni ja hingeliigutuse, mida ta polnud varem kogenud ja pani ta tegema just sellise ingli. See on vist ainus siinsetest inglitest mis kannab endas veidi sügavamat tähendust – sõnumitooja ja kaitsja. Oli esimene kord, kui tema sisemine emotsioon otsis väljapääsu näppude kaudu. See oli väga põnev ja tiivustav tunne mille sarnast tahaks kogeda veel ja veel ja veel. Äkki on sellel midagi pistmist loomekirega?

U U D I S E D
Eelteade kroonilistele külalistele – butiigi aastalõpu eripakkumises tuleb lettidele valik unistusi. Peale seda läheb butiik väikesele jõudepuhkusele, et päevatööga tasa teha siinsed kulutatud öötöötunnid. Kõik ikka selleks, et siis taas omas mahlas uksed valla lüüa.


Ingliteema kirjutas kokku
Polkovnik

Mis värk nende inglitega õieti on?

Kommertspühade siginas-sagenis sageli ju ei mõtle, et mis ja milleks ja kust. Lokkab muretu pinnapealsus. Aga mõnikord võiks ka proovida mõelda. IT Advendiingliprojekt pani teda inglite teemal sutsu pikemalt mõtteid heietama ('heietama' väga käsitöösõbralik sõna). Kui nüüd päris aus olla, siis ei oma ta selget isiklikku arvamust inglite kohta tänini. Esimene seos, mis sõnaga 'ingel' tekib, on valge ja tiibadega ja see on ka kõik, eriti praegusel jõuluajal, kui inglivärki hästi palju.

Religioonist tulenevalt on ingel sõnumitooja ja inimeste kaitsja. Aga mis meil sest enam. Tundub, et enamasti on kadunud seos algse tähendusega ning valgeid blondilokilisi ka tiibadega poisse või tüdrukuid pressitakse odavasse Hiina plastmassi ning trükitakse aluspükstele. On ingel siis tiibadega poolinimene ehk lind-inimene? Nagu kentaur või näkineid? Miks on saanud ühest piibli tegelaskujust märk, mis on kandunud vabalt ka uskmatute hulka, samas teised tegelased pole saanud nautida pooltki nii suurt populaarsust. Kas ingel on nagu päkapikud ja Coca-cola punase kuuega vana, kellest on saanud pühade võrdkuju? Päkkapikkudest ja jõuluvanast veel saab aru, sest tänapäevases kommerts-ühiskonnas „võidab see kellel on surres kõige rohkem asju“ ja päkapikud-jõuluvanad aitavad sellele eesmärgile edukalt kaasa. Aga inglid? Mis on inglite fenomen?

Ta pole absoluutselt pädev ei folklooris ega religioonis aga nii pisukest ikka teab, et jõulupühad tähistavad Jumala poja sündi ja kuna jõulud langevad kokku talvise pööripäevaga, siis tähistatakse ka valguse võitu pimeduse üle. Mida meie ka teame valguse võidust või pimedusest, kui lamp laes kogu aeg põleb ja linnatänavatel ei lähe pimedaks ka kõige sombusemate novembriilmadega. Mida enamus meist nende pikkade pühadega tähistab? Tähistab võimalust töölt vabaks saada ja kodus olla? Kas see tõesti on võimalik vaid üks kord aastas? Miks neid ei nimetata siis perepühadeks või kodupühadeks?
Mis pühad need on? Ja kes need inglid siis ikkagi on?

Heakene küll, ta proovib tähenduse kaudu asjani jõuda. Ingel kui sõnumitooja... ta saab oma sõnumid valdvalt interneti, telefoni, teleka, raadio, ajalehtede kaudu, inimestega suheldes, kes on saanud sõnumid interneti, telefoni....
Sõnumitooja peaks justkui olema mingi masin või isik, sest sõnalõpus olev –ja viitab tegijale. Postiljon on sõnumitooja. Sõnumeid aitab kohale toimetada ka telefon. Mõtle kuidas pidi tahad aga inglini kuidagi ei jõua.
Vaat kui kaugele me oleme oma eluga tiirelnud. Mõistus hästi ei võtagi enam, mis on tegelik põhjus, miks tähistatakse kulukaid jõule. Jaanipäeval on selgem tähendus.

Meenub lugu, kuidas naine praadi küpsetades lihatüki alati pooleks lõikab. Mees küsib, et miks sa nii teed. „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Mees va loogilise ja kaine mõistusega olend ei jäta jonni ja helistab ämmale, et uurida, milles peitub see iva, et pooleks lõigatud praad on parem. Vastuseks seesama lugulaul: „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Õnneks on vanaema ka veel elus ja saab temalt küsida.
„Mina ei tea, miks minu tütar ja tütretütar lihatüki pooleks lõikavad aga mul oli vanasti lihtsalt pann väike“....


Nagu öeldud, ei oma sõna ’ingel’ tema jaoks väga sügavat tähendust ja seega oli paras pähkel, kuidas seda teemat koostegemise projektis käsitöösse panna? Hoopis selgem oleks teema ’Kodu’ või ’Talv’ või ’Kass’.

Isetegemise ingliteema jätkub järgmisel korral, seniks märk koostegemisse maha järgmiste töödega:

Kirjutas
Polkovnik

Padari piparkook

Piparkoogimaania jätkub. Seekordseks teemaks on "Less is more!" ning alapealkirjaks "Päevapoliitika". Valmis on meisterdatud suuremas koguses (kõik pole saanud au pildile pääseda) piparkoogikonservi.

Toote kirjeldus ja töö käik:
1) Küpseta täpselt paras jagu pisikesi piparkooke (mida väiksem, seda uhkem) ning arvesta, et umbes pooled neist lähevad kõrbema.
2) Kaunista koogikesed mitmevärvilise glasuuriga ning jälgi, et glasuur oleks hea tihke (1 munavalge ning umbes 250 grammi tuhksuhkrut, törts toiduvärvi). Vabariigi kaubandusvõrgus on saadaval ka päris korraliku kvaliteediga valmisglasuure, nende eeliseks on mugav ning piisava tugevusega kilepakend, mis tagab glasuuri väljutusava stabiilse suuruse tööprotsessi käigus. Kaunista koogikesed mõlemalt poolt.
3) Toida kuu aega enne jõule lapsele sisse suuremas koguses kõige pisematesse purkidesse pakendatud beebitoitu. Hea kui saad ühendada meeldiva kasulikuga ehk siis teed näo, et just neid toite peab laps vastaval eluetapil sööma (see on vajalik maskeering, et mees/ämm/jms ei saaks jälile, mis totrusega kavatsed tegelema hakata ning jääb ära ka eneseõigustamise raske ja väsitav protsess, säilib üllatusmoment). Hoia purgid alles!
4) Lase purgi põhja suurem törts eelpoolnimetatud head ja tugevat glasuuri ning pista piparkook otsapidi selle sisse.
5) Kaunista purk sobiva "mütsikesega" ning lisa kauba nimetus: "Padari piparkook. (Suuremaks koogiks tänavu jaksu pole)"

Kui väikestest kookidest ära tüdined, siis võid meeleheaks sekka teha ka paar suuremat.

Et kõik oleks poliitiliselt korrektne, lisa komplekti ka "Oravate pähklimesi" ning "Laar ploomimoosi väikese konjakiga". Siinkohal jätame purgi sisu mõne kokandusfoorumi teemaks ja keskendume purgi peakattele, milleks käesoleva loo autor sai ainest IT Advendiingliprojektist.

Piltidel on rekvisiidina kasutatud küüslaugušokolaadi, mida valmistab Polkovniku lemmikkohvik Wine Piccadilly.

Koalitsioonikorvike ootamas päkapikke.

Täna on päev nagu iga teinegi. Tavaline päev, kus püüame olla paremad inimesed iseenda, oma lähedaste ja meid ümbritseva suhtes. Päev, kus saame ja tahame olla turvalises kodus.
Olgu teil iga päev nagu jõululaupäev!


Kirjutas
Polkovnik


'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'
Faktid
'*' 7 aastat tagasi olid väljas hanged rinnuni, paukus käre pakane, mis näpistas ära kõik tema pulmadeks saadud lilled v.a. kimbu punaste nelkidega. Pruudililleks olnud valge ratsuritähe sisse oli taibukas florist pistnud tugivarda, mis hoidis lille vapralt püsti, et see saaks öökapil veidi pikemalt konkureerida punanelkidega.

Pagari piparkook

Talle lihtsalt meeldib piparkooke teha ja veel rohkem meeldib nende kaunistamise kallal nokitseda (kasvõi kella kolmeni öösel). Täiesti amatöörlik meelelahutus.
Piparkoogimaja projekti jaoks sai valmis hoopiski Jõulutsirkus. Võtke seda kuidas tahate, kas paroodiana või irooniana või täiesti ilma tagamõtteta. Kas Jõulutsirkus mahub ikka projekti raamidesse? Kas "tsirkus" = "maja"? ...

Ja veel - taigen tuleb ise teha, siis on tuba mõnusat nelgi-kaneeli-kardemoni hõngu täis. Nii nagu päris päkapikumaal!


Pagari piparkookidest kirjutas,
Polkovnik

Südamega inimesed

Päike pillub oma soekollaseid kiiri Tallinna lahele. Kirbe sügistuul ei lase pikalt suve meenutada ning juba viibki päikese loodud sooja tunde. Miinisadama mustal asfaldil on paar poolkuiva lompi, milles üks poiss käib salvrätti niisutamas. Salvrätti, millega üritab väga sopasest jopest lihtsalt sopast jopet teha.
Ootusärevus.
Laine loksub ja kuskilt kaugelt on kuulda saabuva laeva mootorite tuksumist. Laev sätib end hoolikalt kai äärde. Selles sättimises on tunda ettevaatlikust, pisut ehk ärevustki (kas ikka saab hästi) - nagu autokooli eksamil külgboksi tehes. Ja ongi kõik - ootamine on läbi. Fotomasin on jälle kodus.
Talt küsitakse, et kas ootamine on raske. Mis mõttes raske? Millega võrreldes on raske? Mitu kilo on raske?
Eesti on mereriik, mehed on aegade algusest merel käinud, naised on kaldal oodanud. Kord pikemalt, kord lühemalt, kord jäänudki ootama. See ei ole midagi erakordset, kuid sellegipoolest kohtab kaastundlikke pilke. Ei ole vaja. Uskuge või mitte aga isegi tänapäeval kohtab kogukonna mentaliteeti, kus abivalmidus ja mõistmine on normaale funktsioneerimise osa.
Ta oskab olla rõõmus ja tänulik selle üle, et majanaaber ei ole mingi suvaline võõras vaid lihast, luust ning hingega inimene, kes pakub abikäe, kui kotte ja kompse on auto kõrvale maha laetud "liiga palju". Rõõmus selle üle, et õhtune koputus uksel võib tähendada, et kõrval korteris on jahu keset kibekiiret kastme keetmist otsa saanud. Või, et kui piim poodi ununes, siis ta ei pea kogu oma pesakonda kokku pakkima vaid lükkab nad üle ukse. Ja lapsed... neid on teistelgi selles trepikojas. Mõnikord tekib tal tunne, et pisike killuke Bullerby'st on tänapäeva linnakeskkonda imbunud. Ons' see võimalik? Kui tahta näha, siis ehk ongi. Uskuge sellesse!!!

Natuke savi ja lõnga, mõni puupärl ka sekka. Kuu aega veel ja saabki kuusele riputada.
Tal pole fotograafia-alaseid eriandeid, esimesed arglikud katsetused tehtud-asjade jäädvustamisel.

Parimate soovidega kirjutas
Polkovnik

Muster

Maailmaparanduslik mõte ei ole tema juurde veel kohvile tulnud. Fotomasinad panevad plehku, kui ta nime kuulevad. Edevus on nii suur, et ajendab eelnevast hoolimata märki maha jätma. Milleks muidu blogi seadistamisele nii pikki tunde kulutada? Ikka selleks, et ennast läbi blogi-peegli ka maailma rahvale kaemiseks välja panna.

Päevad, kui üksikud pisted suures tikkimistöös. Algul teed ühe värviga nii palju, kui nõelatäiest jätkub. Kui värv ära tüüdanud ei ole, võtad veel ühe nõelatäie sama värvi niiti. Kui selle värviga praegu edasi teha ei taha, siis võtad mõne teise ja jätkad näputööd mustri teisest kohast. Muster on Suurel Meistril silme ees aga esimeste pistete järgi on teistel võimatu arvata milline see on. Kuni ühel hetkel on ületatud kriitiline hulk pisteid ja muster hakkab ka teiste jaoks ilmet võtma. Üksikutest roosadest, kollastest, sinistest pistetest moodustub harmooniline tervik.
Ta on aru saamas, milline on tema muster, milliseks hakkab kooruma tervikpilt. See on hea tunne. See tekitab võimet tajuda teistsuguse tasandi emotsioone, mõtelda teistmoodi mõtteid. Üks neist emostioonidest on jõuetu kahjutunne.
Kahjutunne sellest, et pool sajandit oli ühiskondlik surve suunatud naistraktoristide tootmisele. Klassikaline naise iluideaal oli tabu. Ta vaatab läbi oma valge HP Paviljoni laia maailma, ka sinna, kus sellist ühiskonda polnud. Seal võib näha ilusaid kodusid, mis pakatavad traditsioonidest ning kus naine on tõeline majaemand. Näeb ka teistsuguseid kodusid aga praeguses mõtete-rosoljes ta ei keskendu neile. Naiselik koduarmastus, hoolitsemine, loomisvõime on edasi kantud läbi põlvede. On rammus pinnas, kust kasvavad uued majaemandad.
Aga tema tunneb, et ta on siiani olnud traktorist. Majaemanda roll on olnud midagi, mis on ainult muinasjuttudes ning millesse tänapäeval enam ei usuta. Valdab klišee - mööbel tuleb osta suurest poest, kõik, mis on vanem kui 10 aastat on praht. Satsiga vihmavari on ju ilus küll aga kes niisugusega tänapäeval käib? Rääkimata võõristusest, mida tekitab kombinee kandmine või moosiriiuli äärepitsid.
Naiselikud soovid ja püüdlused - ehk isegi öelda: elustiil - on enamikel tarktoristitüdrukutel sügaval olemas. Nukkudega mängides said pitsid ja peened kombed vabama voli lagedale ilmuda. Aga nukumajja need katsetused jäidgi. Nüüd oleme jõudnud sinnani, kus naiselik naine torkab hallist masssist selgelt silma. Kurb.... Naiselikud naised peaksidki moodustama nö halli massi, mitte väikse äärmuse.
Õnneks ta tunneb oma ninasõõrmetes õrna hõngu sellest, et leidub veel temasuguseid (nagu tõestab IT portaal) ja tekib lootus, et kaotatud aega on võimalik tasa tegema hakata. Aga kahju on nendest pistetest, mis juba mustrisse ära tehtud on.
Selline mõttekaskaad kerkis tal jälle üles sattudes eile juhuslikult mõnusale pärastlõuna-teele endasugusega. Kui ilmnes, et pitsilised sussid, kuivatatud roosilehed ning näputöö võlud (illustreeriva näitena on siinkohal sobivad Hõbevalge pitsist päiksevari ja lehvikud ja kõik tema ülejäänud tuhat šedöövrit) löövad mõlemal silmad hõõgvele, siis oli selge, et friigid ei ole nemad vaid kõik teised tänapäeva traktoristid. Kui olete näinud filmi Jääaeg2, siis seal on koht, kus Mammut sai teada, et on veel üks Mammut ja tekkis lootus, et mammutid ei suregi välja. Ligilähedane tunne valdas ka teda. Selline tunne ja oma väärtushinnangute selginemine on viimasel ajal üha sagedamini tema teadvusse jõudnud. Muster võtab oma kuju.

Ta on NAINE.