Helena Roosi ja väike heategu

Eelmine postitus osutus prohvetlikuks. Ühel jänkukesel oli rutt hoopis meie enda värvilisse pesakonda saabumisega ....

10.oktoobril sündis meie perre Helena Roosi. Ilusat sündmust varjutas tõsiasi, et see juhtus üle kolme kuu oodatust varem. Pontsakate põskede asemel oli 850-grammine läbikumavate tillukeste käekestega miniatuurne inimene ning hirmutav teadmatus iga järgneva minuti ja tunni ees. Sündmuste kulg, milleks ükski pere pole ettevalmistatud ja millele ei oska mõelda enne, kui see sind tabab. Järgnes kaks ja pool kuud haiglarežiimi koos juhtmete, andurite, monitoride, maha surutud emotsioonide, kaine mõistuse, usu ja lootusega. Kaks ja pool kuud arstide ja õdede tööd ühe väikse tüdruku elu ja tervise pärast.
 

Helena Roosi on väga tublisti kosunud ning jõulude eelõhtul jõudis ta esimest korda koju kahe venna ja õe juurde. Ta on olnud erakordselt vintske võitluses oma koha eest päikese all ent ta poleks seda suutnud ilma arstide ja õdedeta Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust. Keerulised aparaadid ja uued tehnoloogiad üksi ei aita neid väikseid patsiente. Aparaadi ja patsiendi vahele on vaja tarka ja hoolivat inimest. Suur on rõõm, et need inimesed on meie keskel olemas ning teevad tööd, mida nad armastavad.

 

Au ja kiitus suure südamega inimestele, kes on valinud endale niivõrd vastutusrikka elukutse! 

 

Heategevuskampaaniad on tavaliselt suunatud patsientide heaolule ja aparatuuri soetamisele. Arstide ja õdede panus patsientide ravimisel on jäänud tänamatult varju. Haiglas jäi silma palju elementaarseid ja personali töötingimusi puudutavaid pisiasju, mis vajavad samuti parandamist aga milleks tihti haigla eelarvest raha ei jätku. Töö pikkades vahetustes nii õrnade ja tundlike patsientidega nagu seda on (enneaegsed) vastsündinud, nõuab keskendumist ja tähelepanu. Mugavad töötingimused peaksid selle juures olema iseenesestmõistetavad aga paraku reaalsuses see nii pole.

 

Soovime tunnustada Lastekliiniku arstide, õdede ja abipersonali tööd aidates oma väiksel moel nende olmetingimusi paremaks muuta. Pidasime nõu Lastekliiniku inimestega ning selgus, et ühe esimese asjana, millega töötingimusi mugavamaks teha, võiks välja vahetada õepostide töötoolid. Seepärast kingime Lastekliiniku vastsündinute osakonnale ja intensiivravi osakonnale õepostidesse uued mugavad ja ergonoomilised toolid. Ka Sina saad meie kingiga ühineda!

 

Need inimesed päästsid meie lapse elu! Hea blogilugeja, Kui Sa südamest soovid aidata meil TÜK Lastekliiniku personali selle eest tänada, siis tee oma annetus Helena Roosi pangakontole. Annetusi kogume kuni 28.jaanuarini, mis pidi olema Helena Roosi oodatav sünnipäev.
Ülekande rekvisiidid: Helena Roosi Kangro a/a 221058823830 Swedbank.

Annetuse sihipärast kasutamist saab kontrollida kontakteerudes kirja teel ([email protected]). Kõigi toetajate nimed lisatakse tänukirjale (soovi korral tagatud anonüümsus).

Kadri ja Tanel

Enneaegne jänes värvilisest pesakonnast

Kui pean sõnastama, miks tudujänesed olemas on ja neid ikka veel juurde tuleb, siis jään jänni. Sisepoliitiliselt korrektne vastus oleks "garderoobi kasuliku riiulipinna suurendamiseks kangavarude realiseerimise abil". Kõlavad sõnad on paraku õõnsad, sest selle eesmärgi saavutamiseks on valitud tee äärmiselt ebaefektiivne. Diivanikatted või mõni muu monumentaalteos annaks kiiremini silmaga nähtava tulemuse. Ausam põhjendus oleks, et nii kangesti meeldib mängida materjali, mustrite ja värviga. Vorm on turvaliselt ühesugune, sellega pead vaevama ei pea. Isevoolu teed kulgev protsess.

Võtsin ette värvilise pesakonna - ikka selged ja ergud värvid. Pidid kõik üheskoos valmis saama aga näe, üks enneaegne punane sattus sekka. Tuulerõugetäpilisel punasel tudujänesel hakkas kiire. No mis parata....
Antud jänese puhul on mu vaieldamatuks lemmikuks temperamentse mustriga satsiseelik, mis pärineb ühest (aastaid tagasi kaltsukast toodud) retro-beebikleidist. Kleit ise oli kulunud metallist lukuga ja väiksele lapsele kandmiseks üsna ebamugav aga kangas oli liiga ehe selle poodi jätmiseks. Veerand kleidist sai kasutatud, jäänud on veel kolmveerand ... Tempo magnifico!

Õunad kuivama!

 

 

Marineeritud kukeseened

 

 

See postitus on rohkem enesele märgi maha panemiseks, et tulevastel aastatel ei peaks hakkama leiutama, millise marinaadiga kukeseeni teha.

 

Elu seenemetsa ääres on viinud lõpuks selleni, et seenehoidised on hakanud ka meie sahvririiulile jõudma. Esimesel maal elamise aastal piirdusin vaid suvise kukeseenesoustiga. Möödunud sügisel panin tagasihoidliku katsetuse korras Hilda Ottensoni igihalja "Hoidised" raamatu retsepti järgi mõned riisikad purki (tulemus oli paduäädikane ja süüa ei kõlvanud). Ühe kandikutäie kukeseeni ja puravikke kuivatasin ka (pettumus oli suur, kui seenekuhilast jäi lõpuks järele armetud riismed ja kuivatatud seente kasutamiseni talvel ei jõudnudki). Seened pakuvad sügiseses metsas nii suurt visuaalset naudingut, et sellest piisab isegi söögi asemele. Sel aastal tunnen, et pead hakkab tõstma seente purgistamise huvi...

Kukeseeni oleme kodumetsast korjata saanud jaanipäevast saati aga see on rohkem ühe-pannitäie-korjamine jalutuskäigu kõrvalproduktina. Augustis käis herr Vanemleitnant aga päris kukeseenemetsas ja tõi seeni koju ämbritega. Ega muud ei jäänud üle, kui kiirelt selgeks teha seente marineerimise põhitõed ja valida paljude retseptide hulgast see, mis tundub õige.

Tegin proovipartiid veinimarinaadiga a'la Pisike ja Pisut Segi ning sinepi-sidruni marinaadiga Nami-Nami ainetel. (Täpsed retseptid leiab viidatud linkidelt).

Sinep ja sidrun sai meie pere lemmikuks ning läks käiku ka järgmiste metsast välja toodud ämbrite puhul. Meie perele sobivalt koduse klassikalise maitsega, samas annavad sidrun ja sinep mõnusat värsket mekki. Marinaad on kukeseentele just paraja kangusega nii, et seene enda maik jääb kenasti alles. Omalt poolt lisasin marinaadi riivitud sidrunikoort ning katsetasin erinavate sibulatega. Punase sibulaga jäi hoidis erititi ilus ja erksat värvi, valge sibulaga pisut tuhmim. Veinimarinaad sai ka hea aga vajas oma maitse järgi timmimist ja tulemus pole eestlase jaoks nii harjumuspärane. Minu jaoks pigem maitsevaheldus kui kohustuslik iga-aastane purgitäide.

 

Kuiv augusti lõpp tegi seenehooaega pausi aga viimaste päevade vihmad on pannud seened uuesti kasvama. Puravikud ja pilvikud on kohe eriti ilusad. Pilvikutega ma mässata ei viitsi aga millised on soovitused puravike tallele panekuks?



 

Lasteaed

 

Kollaste kaselehtede ajal on kukeseeni sambla sees pagana raske märgata

 

Puraviku edev soolo

Tudujänes No 19

Tõenduspõhiselt kinnitamata ravim/abivahend raskekujulise koduigatsuse korral. Johanna läheb Londonisse õppima ja saab kodust kaasa väikse patriootliku nüansiga tudujänese. Iga kord, kui kuulen tutvusringkonnas mõne noore inimese enesetäiendamisest (õpingud, programmid, seminarid jms) kuskil kaugemal, läheb tuju paremaks - see on valikuvabadus inimese, kui ühiskonna tähtsaima ressursi, arendamise heaks. Mitte, et Eestis ei saaks targaks aga inimestel on vabadus valida. Kihvt!

Kuna etnomustrid ja triibud on leidnud ohtrat kasutamist, siis valisin patriotismiväljundina hoopis trikoloori. Sini-must-valge pole just lihtsaim värvikombinatsioon, mille kõrvale teisi värvi passitada. Üllatuslikult tundus silmale parim just soe tumeroosa. Karikakraid ja trikoloori tasakaalustamas näpuotsaga sätendavad suurlinnaglamuuri. Koduseks kirjavahetuseks juures ka pisike postkast.

Sänna Kultuurimõis

Sänna on üks küla Rõuge vallas. Mõned aastad tagasi veel üpris hääbumisele määratud näoga koht. Küla südames asub vana mõisahäärberi kompleks. Ajalooannaalidest saab aimu, et enne kolhoosistamist oli tegu väärika ja uhke paigaga. Tänaseks on mõis jälle elule aidatud ning seal tegutseb ning areneb Sänna Kultuurimõis. Seejuures on kandvaks jõuks perekond Noored, kes lihtsalt tulid linnast ära just selleks, et Sänna mõis ellu äratada. Kindlasti pole tegu peavoolus siledaks klanitud turismiobjektiga vaid vabast mõtlemisest inspireeritud kogukonnakeskusega. Vaheldus teeb rikkamaks.

Foto: Facebook

Mõiste "kogukond" on Sänna kontekstis laiem kui geograafiliselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine. Pigem on see vaimselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine, geograafia pole alati esmatähtis. Ent ikkagi toimib see ka aktiivse külakeskusena, kokkusaamise paigana - raamatukogu, noortetuba, huviringid, olmeteenused, internetipunkt, kodanikukino, käsitööklass, puutöökoda, savikoda, mõisapood. Kirsina tordil astronoomiliselt geniaalne Sänna Taevarada.

Foto: kauss.ee

Mul on olnud rõõm saada osa Sänna Kultuurimõisa üheshingamisest ja anda sellesse oma väike panus. Eks igaühe kogemus Sännas on erinev aga kindlasti ei jäta kohtumine paigaga külmaks. Kuigi mind valdab vaimustus sealsest võimsast kodanikualgatusest ja asjade ärategemisest, on energialaeng niivõrd intensiivne, et annustamisega tuleb ettevaatlik olla. Nii olengi end sättinud mugavalt paindlikule orbiidile, et aegajalt lähemal ja aegajalt kaugemal olla.
Kui sul on mahti vaadata veidi sügavamale kui käsitööšokolaad mõisapoes või hea film vabaõhukinos, siis näed Sännas ausust ja päriselt olemist. Ausus ja päriselt olemine ei ole alati meeldiv ja mugav kogemus, ausus võib olla väga valus. See mugavusest ja illusioonist väljarebimise (läbi)elamus just viibki sind sammukese edasi millegi suurema avarama juurde. Hirmus raske on siia kirja panna konkreetsemaid sõnu, sest seesugused isiklikud kogemused jäävad võõrale pilgule arusaamatuks. Igaühel on see omamoodi ja mõni ei tahagi maitsta muud kui ingveriga timmitud tumedat šokolaadi või Sille tehtud müstiliselt head suppi. Üks näide siiski, mis on minu jaoks nende aastate jooksul olnud üks lemmikumaid kirjeldamaks Kultuurimõisa õhkkonda:

Sombusel sügisõhtul kohtuvad inimesed veidi rõskes mõisahoones, joovad sooja teed ja tundub iseenesestmõistetav, et paneks ka küünlad põlema. Mõisa perenaine Kadi aga arvab, et äkki ikka ei paneks küünlaid põlema, otsime selle sooja tunde ja hubase olemise enda seest üles.

Lihtne on kasutada "abivahendeid", et end hästi tunda, hoopis ägedam kogemus on suuta leida rahulolutunne ja soojus enda seest üles. Esiti on see raske ja mõnikord ei leiagi. Mis siis ikka. Elu ongi ilus seepärast, et see pole alati "ilus". Ilu ausas ja puhtas, mitte visuaalses pinnapealses mugavas mõttes. Ilus ongi nii nagu päriselt on - suvi on soe ja lopsakas, sügis sombune, talv külm. Naer on ilus ja nutt on ilus, ka tusatuju ja ahastus on ilus, kurbus on kohe eriti ilus. Sünd on ilus ja surm on ilus. See kõik on päriselt olemas ja ei ole vaja midagi ignoreerida või varjata. Loomulikult tingimusel, et toimuv on siiras. Kui mitte tahta näha kõiki hetki elust ja maailmast, siis jääb osa elu elamata. Pahatahtlikkus, õelus, julmus ei ole ilusad... miks need olemas on ? ... ei tea. Olen kaugel sellest, et suuta alati elu-ilu-põhimõtet järgida. Seda enam meeldivad mulle need, kes suudavad või püüdlevad selle poole.

Pildid Sännast

siinse autori mätta otsast

Ruuduline põrand

Pildid on Kinokaja päeva raames toimunud eriefektide õpituba. 

Teenuskeskust renoveerides küsis Kadi mu käest: "Mis me selle noortetoa põrandaga teeme?" Mina: "Värvime ruuduliseks." Nii saigi tuba sini-valge-ruudulise põranda. Isiklik kasu ka olemas - sain toita värvitud vana laudpõranda kirge (sest kodus sellist võimalust siiani pole avanenud).

Mõisapood

Poe viida jaoks tegi kohalik sepp sobiva seinakinnituse, mõisahärra Hendrik meisterdas pööningult leitud üle 100-aastasest lauajupist tahvli ja mina joonistasin tähed peale. Õliga üle ja valmis!

Möödunud aastal algatas regionaalminister pilootprojekti väikestes maakohtades teenuskeskuste arendamise toetamiseks. Sisuliselt kippus see olema maapoodidele wifi-seadmete paigaldamine ja mikrolaineahjude ostmine. Vabandan üldistava utreeringu pärast. Igal juhul näis, et administreerivad jõud ei tulnud selle pealegi, et üks MTÜ võib tahta külapoena käivitada midagi ökopoelaadset. Aga selleks ju piloteeritaksegi, et testida idee toimivust päris elus ja kindlasti oli mõisapoe näitest abi edasiste toetusprogrammide korraldamisel.

Mõisapoe rõivaosakond. Aus kaup otse Indiast

Kadi ja Hendrik. Kaubapäev.

Mõisapoe kardinatega oli selline lugu. Poe avamisega oli juba üpris kiire. Nii nagu ka muude asjadega selles majas, siis peenutsemisele väärtuslikku aega ja tähelepanu ei kulutata. Akende ette oli vaja midagi lihtsat ja kiiret aga mitta igavat. Võtsime ette aegade jooksul kogunenud kangajäägid ja säädsime satsidena värvide järgi ritta. Õnneks oli mul abiks Portugalist aastaks Sännasse tulnud vabatahtlik Maria. Ei teagi mitu kilomeetrit õmbluseid sai nõela alt läbi lastud. Kärsituma loomusega isenditel ei maksa üksi sellist tööd ette võtta ... Nagu näha, on lõpptulemus algideest (lihtsus ja kiirus) päris kaugel aga vähemalt igav pole.

Kinobuss, kodanikukino ja kinokaja

Koostöös Kinobussiga, korraldatakse Sännas kino. Väärtfilmid, kvaliteetne esitlus ja ajaga kaasas käimine. Näiteks sellised teosed nagu "Õlimäe õied", "Lisa Limona ja Marc Orange: tormakas armulugu", "Mina, supervaras 2"ja mitmed muud filmid on ekraanil samal ajal suurte linnadega. 

Nädala eest toimus kinokaja filmipäev. Lastefilm, õpitoad ja õhtune vabaõhukino. Elamus. Nagu ei usukski, et see on päriselt. Kino mõisapargi tammede all. Film "Päevade vaht" oli visuaalselt kütkestav ent vormiliselt minu jaoks ehk liialt abstarktne. Aga mõelda vaid, et kavliteetne digikino mobiilse DCP projektoriga esmakordselt väljapool Tallinna, Tartut ja Narvat toimub just siin, Rõuges... !!!! Istud seal augusti taeva all, eriefekte täiendamas suur kuu ja helipildile oma panust lisamas tirtsuparv. Palun - selline on elu maal tänases Eestis!

Animatsiooni õpituba raamtukogus

Enne õhtuse kinoseonasi algust vaadati eriefektide õpitoas valminud lühifilmi plahvatsulikust Sännast

Leiutajate Külakool ja õpetajahariduskeskus

Viimase aja põnevaim tegutsemissuund on külakooli ja õpetajahariduskeskuse loomine Sännasse.
Sänna Kultuurimõisast saab kirjutada lõputult...
Sellest ja kõigest muust saab lugeda-vaadata kodulehelt ja Facebooki lehelt.

Tudujänes No 18

Jälle tudujänes. Õnneks! Näpud ja mõtted sügelesid juba ammu. 

Hea sõbra jaoks otsustasin realiseerida ühe pikalt laagerdunud aga seni veel julguse puudumisel teostamata idee - aknaga majake. Juba tudujäneste algusaegadest olen tahtnud sellist teha aga ei teadnud, kuidas seda saavutada. Et poleks üksnes pakend vaid osa tervikust ja mängust. Käele hea ja mängimiseks vastupidavam kui lihtsalt pappkarp. Proovisin papier mache tehnikat. Teostus vajab veel harjutamist ja lihvi aga näib, et selles suunas võiks edasi katsetada. Põnev ... ent aeganõudev.

Töölaual

Üle pika aja sahisevad jänesevabrikus kangad, välgub nõel ja ragisevad käärid ... 

Murakamoos

Tänavu on väga külluslik muraka saak.

Kuiv rabamets kolletab marjadest. Päikeseküps mesine murakalõhn on põimunud vaiguse sookailuga. Palavus, parmud ja põdrapabulad. 

Veel paar kuud tagasi ja juba paari kuu pärast näpistab külm. Nii äärmuslik ja rutiinivaba on kliima siin maanurgas. Ja ometi oleme siin vintskelt kinni ja ei kujuta ette, et kuidagi teisiti kusagil mujal oleks parem. Kodune murakamoos on piisav põhjus, et rahul olla.

 

Murakamoosi sisse peab parasjagu seemneid jätma, sest siis ei saa seda ahnelt süüa ja hõrku keelekastet jagub kauemaks.

Sirged peenrad

Varsti saab maale kolimisest kaks aastat. Üks oluline mõttemuutus on see, et ma ei taha teha väga täpseid plaane, sest meid ümbritsev keskkond mõjutab igapäevaelu niiiii palju. Võin ju planeerida, et täna triigin pesu, homme värvin kanamaja, ülehomme paneme kartuli maha ja pühapäeval läheme kohvikusse aga sellest pole mingit tolku, sest ilmal ja loodusel on viimane sõna. Blogi kisub ka seetõttu väga aiakeskseks aga nii see päris elu ongi -  kevadel-suvel on kogu energia ja tähelepanu õue-elul ja tubased tegemised ning näputöö on ootel. (Seetõttu ka hetkeline paus tudujäneste teemal, kõigilt huvilistel palun inimlikku mõistmist).

Sügisel sain tädilt peotäie tulbisibulaid. Pidid olema lillad, roosad ja valged tulbid (nagu näha, sattusid mulle suuremalt jaolt lillad). Kui me siia kolisime, oli maja juures ainult üks vana lillepeenar. Seegi oli ebamäärase kuju ja sisuga ning äärmiselt ebapraktlise asukohaga majaseina lähedal muru sees nii, et muruniiduk sinna taha ei mahtunud. Tüli rohkem kui silmailu. Siis hakkasin oma esimest lillepeenart kavandama ning avastasin, et minu liiga korrapärane aju suudab luua ainult sümmeetrilisi plaane. Pingutasin, mis ma pingutasin aga kujutluses olid ikka kõik peenrad kas sirgelt mööda seinaääri või mõne muu objektiga selgelt seotud. Näiteks ümmargune peenar vana kreegipuu all, kuhu lõpuks ka purpurlillad tulbid pesa leidsid (terav silm märkab ka esimesi väikseid meelespäid). Nüüdseks on peenraid juba päris mitmeid aga jätkuvalt on nad rangelt korrapärase kujuga. Olen hakanud imetlema inimesi, kes loovad mängleva kergusega looklevaid peenraid suvalistesse kohtadesse. Mina ei oska.
Samas meeldib mulle, kui peenar on elegantselt lohakas nagu oleks see sinna ise tekkinud. Olen metsast ja põllult tassinud peenardesse karikakraid, lupiine, raudrohtu, kurekellasid, meelespäid ja mida kõike veel. Oh, mil' saabub aeg, kui taimed (ja seejuures mitte malts, vesihein ja nõgesed) on vallutanud peenra nii, et mullakamarat nende vahelt enam ei paista. Mõnus lopsakas täiskasvanud aed. Kuidagi nii iseenesestmõistetav tundub, et maamaja ümber on vana aed. Meil seda pole. Õunapuud istutasime meie esimesel Rõuge-sügisel ja lillepeenrad on ju ka alles loomisjärgus.

Meie lihtne elu - maamaja ja (tulevane) vana aed, kus igal kevadel sirguvad kreegipuu all purpurlillad tulbid ja meelespead, südasuvel vaatavad söögitoa aknast  sisse tokkroosid ja sügisel on õunauputus.

Ühe unistuse täitumine!

Eelmisel aastal kirjutasin unistusest meelespeade-tulpide teemal. Aga siis oli täiuslikkusest puudu kohev meelespeade pilv. Sel kevadel on tulbid ja on ka meelespead .... ja on ridamisi paduvihmahoogusid, mis on pikad sihvakad tulbid täitsa sassi ajanud. Hinge jääb tulevase kevade ootus - äkki siis näen, kuidas heleroosad Angelique-tulbid sirguvad üle helesinise lilleudu.

Ei saa üle ega ümber varahommikute lembusest. Täiesti nõiduslik aeg ööpäevast. Ilus, inimvaikne ja looduslärmakas. Praegusel vihma-päikese segusel ajal panevad esimesed soojad kiired maa aurama ning selle paarikümne minuti jooksul saab nautida avasilmi unenägu. Kujutan ette, et näiteks The Beloved pidi "Sweat Harmony" video jaoks hulga kulda kulutama eriefektid eest, mis minul puhta muidu õuel. Ja siis see Birgiti ja udu saaga. Siin looduse kaisus aru ma ei saa neist suure ilma kentsakatest asjadest....
Ja kui mõnel hommikul ei uju üle hoovi võlu-udu, siis on see täis pikitud kastepärleid. 

Väike kollane vaas

Kui eelmisel aastal keris sinilillede ootust Linda-preili lillekorjamise kleit, siis sel aastal ootas sinililli väike kollane vaas. Tehtud südatalvel Sänna Kultuurimõisa savikojas. Moonikupraga vajutatud motiiv kauniduseks.

Oh kui kaua olen hoogu võtnud (julgelt üle aasta), et kirjutada siia Sänna Kultuurimõisast. Võluv paik, mille tegemistes on mul olnud au kaasa lüüa. Lootsin, et väike kollane vaas aitab jutuotsa lahti teha aga tundub, et Sänna Kultuurimõisa lugu on ikkagi nii suur, et lihtsalt ei mahu väiksesse butiiki ära. Igal juhul, kui juhtub nii, et ma ei jõuagi selle loo kirjutamiseni, siis Sina, hea lugeja, käi parem ise Sännas ära. Siis saad aru, miks maailm Sinu sees on hoopis suurem kui maailm Sinu ümber.

Seniks otsin aga õigeid sõnu ja ridu edasi, kasvõi ainult ruudulise põranda ja satsikardina saamisloo talletamise pärast.

Täna hommikul kell 6

Hommikul kell 6. Päike loob päeva. Kägu kukub. Muru krõbiseb öökülmast. Tulbid on madalates päikesekiirtes ebamaiselt läbipaistvad. Härmas klaasidega triiphoonest saab hetkeks küütlev palee.
Ei raatsi magada.

Aed ja tema maagia



 

Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.

Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.

 

Minu päev.

Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.

Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.

Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.

Aed ja tema maagia.

Küsimus miks? jääb vastuseta.

Lihtsalt.

Aeglaselt, aedlaselt.