Kuldaväärt teine käsi

Ei saa ma üle ega ümber teise ringi poodidest. Kui kaubamaja uksest suudan ma end vaimu jõul eemal hoida, siis kaltsuka uks tõmbab mind kui magnetiga. Avastamisrõõm ja hasart. Kaubamaja klantsriiulite vahel on turvaline - erinevad suurusnumbrid, abivalmis teenindajad, piisav varu tooteid, soe, mugav. Puudub igasugune adrenaliin ja mängulust, mis on olemas tuhlates kasutatud riiete ja muu nänni sees.

Viimaselt tuurilt sain mõned vanad puna-roosades toonides kardinad ja romantilised nõud. Enamus mu kangavarudest on hangitud sedaviisi. Täpilisi, ruudulisi ja roosilisi kangajuppe lihtsalt ei tohi poodi jätta, kuigi mul pole õrna aimugi, millal ma need kõik realiseerida suudan. Vähemalt saan ma rahulikult magada teades, et kui ma tahan teha seenele minekuks punaste mummudega pearätti, siis ma lähen ja sirutan käe mummuliste kangaste virna vahelt sisse ja voila!

Nõud on mu teine nõrkus. Mu unistuseks on, et ühel ilusal päeval on kõik häärberis kasutatavad nõud armasad, pisut kulunud ja isesorti. Võiks isegi öelda, et kasutatud nõude kollektsioon. Anonüümne klaasnõude korrektsus mind ei köida.

Liiga ilus, et tõsi olla

Kas saab olla imelisemat talve-võlumaad kui see, kus praegu elame? Talv nagu filmis.
Kas saab olla tõsi, et iluuisutamise EM toimub just praegu Tallinnas? See kättesamatult kauge glamuur sinise ekraani tagant on otse koduõuel.
Kas päriselus saab ka nii olla nagu unenäos - beened bitsipunujad-brouad sätivad näputööd roosinuppudega?

Häda ajab härja kaevu ja Polkovniku FIMO keerutama. Juba mõnda aega on keerelnud teema, et ilusate nõelpatjade juurde on raske leida ilusaid nööpnõelu. Proovitud sai pärlitega kaunistamist (nagu on näha selles sahtlis). Aga meeles mõlkus polümeersavi piiramatu maailm. Õnneks leidub maailmas Jõhvikas, kes tegi ära esimese katsetuse ja tulemus sai suurepärane ning inspireeriv – Polkovniku igavese tänu vääriline. Butiigiversioon nõelaroosidest on pisut teise, võiks isegi nimetada kannatlikkuse tehnikaga valminud.

Tegemist on täiesti praktiliste asjakestega. Kujutagem ette, et mõnel Laima-sugusel Beenel Broual juhtub olema rätsepatöö juures ilma roosideta nõelapadi ning õmmeldav kostüümegi satub olema hiirehall ja aknast ei paista ühtegi roosiõit. Siis on hädavajalik lisada väike roosinupp, et Singer-masin ikka vuriseks ja meeleolu ei närtsiks ja ergas puna püsiks palgel.
Ilus on olla, sest kole(nööpnõelte aeg ) on möödas!

Rahulolev Polkovnik

Pildialbumi kaleidoskoop

Rähn

Rähn kolis meile suve lõpul-sügisel. Peab tunnistama, et tegu on väga usina isendiga. Vilgas töö käib katkematult (või vähmealt nii tundub).
See on ilus lisa meie ojaservas pesitsevale jäälinnule ning sagedastele külalistele kurgedele.

Nõelapadi Adeele

Mis on parem, kas...
supermarket või pirukapood
universaalpesupulber või musta-pluusi-pesupulber
näokreem või silmaümbruse kreem
Risso praadimiseks ja salatile või extravirgin oliivõli
köögilnuga või fileerimisnuga
perejuuksur või naistejuuksur
käärid või paberikäärid
mitmekesine käsitööblogi või ühe-teema-blogi?

Juba ei-tea-mitmendat korda pakub butiik imetlemiseks nõelapatja. Taas kord topsi sees, taas kord vanast kardinast, taas kord romantiline. Täpselt Adeele-preili moodi.

Peensusteni omandatud oskused või lai pinnapealne teemade tundmine?

Läbimõõt ca 7 cm ja kõrgus ca 4cm.
Nagu heas seriaalis tavaks, näeb lõpus põnevamaid killukesi järgmistest osadest:

Dilemmaga Polkovnik

p.s. pöörakem tähelepanu ebasümmeetrilisele pitsi ja pärlite paigutusele - see teeb Adeelest eriti rariteetse eksemplari butiigiriiulil

Uisutamine

Ma armastan uisutamist. Hakkasin uisutama peaaegu sama vanalt kui kõndima. Lapepõlve talved möödusid Pärnus Kuldses Kodus (see hästi pikk maja, kus koridor läheb ühest maja otsast teise). Maja ees oli suur tiik, millele igal talvel rajati korralik valgustatud ja muusikaga liuväli. Ja seal me siis maja lastega vihtusime igal õhtul uisutada.
Üks minu armastatud lameda-aju-õhtute film on „Ronnie & Julie“. Minu meelest pigem fantaasiafilm kui romantiline draama, sest reaalsusega on seal vähe pistmist (udupeen sillerdav lumi ja poolpaljalt metsavahel uisutav kaunitar). Aga selles filmis uisutatakse palju ja kõik on niii ilus-romantiline. Ilmal-magus.

Varsti on Tallinnas iluuisutamise Euroopa Meistrivõistlused ja kaugel see Olümpiagi enam on. 2002.aasta Salt Lake City OM-i ajal olin nõus minema silmahaiguste eksamile esimesena sisse (tavaliselt ma nii ei tee), et saaks ruttu koju meeste üksiksõitu vaatama. Minu elu kõige lihtsam eksam, sest uisumaania oli võtnud eksamipinge. Aga sellelt OM-ilt pärineb ka senini minu kõige armastatum uisukava. – Aleksei Jagudin’i „Talv“ (koreograaf Tatjana Tarassova). Kuigi mulle pigem meeldib naiste üksiksõit ja paarissõit, on see kava fenomenaalne. Täiuslik. Jagudini sammude rida selles kavas on vist senini üks efektsemaid, mida nähtud.

Kolades ringi mööda maailma blogisid ja lehti, pidin tõdema, et kõige kaunimalt on uisutamise käsitööse toonud siiski armas Marmelaad. Soovitan soojalt vaadata seda detsembrikuu postituste sarja, kus on näha seelikušedöövri valmimine.

Uisutamiseni!

Meenutades eelmist

See sissekanne oli valmis kirjutatud eelmise aasta viimasel päeval aga läks nii, et aja, tehniliste võimaluste ja tahte sünergia tekkis alles nüüd. Kui mõelda, et mõned jõulukingid ootavad veel üleandmist, siis ehk polegi pühade kokkuvõte väga hiljaks jäänud.

Muinasjutuline talveilm teeb meele nii rõõmsaks ja pole mingi ime, et eestlased on tõsine rahvas – muinasjutulisi päevi on meil tavaliselt vähe ja järelikult kõikidel mittemuinasjutulistel päevadel on ka meie tuju morn. Olen igal võimalikul juhul püüdnud klassikalise põhjamaa talve hetki. See on nii ilus.
Ei raatsi astuda värskele lumele, kõnnin vaid mööda sissekäidud radu. Ja lohutav on teada, et ma pole ainus selline. Näiteks kalmistul on enamik küünlaid seatud hauaplatsidele tiiruga põõsataguseid mööda käies, et jääks pikemalt kestma lumevaht, mis peidab kõik enda alla. Selline tunne, et isegi räpased ja roiskunud mõtted suudab see ära peita.

Lapsed loomulikult tahavad just puhtale lumevälule joosta ja silla käsipuudelt maha pühkida kõrgustesse küütlevad lumemütsid. Täpselt nagu piparkookidega - suured jätavad paremad palad lõppu ja väiksed söövad esmalt ära kõige paksema glasuurikihiga piparkoogid ning lõpuks jäävad kaussi hoolega lutsutatud ja usinat ülahammaste tööd näinud piparkoogijäänused. Ja mis eriti hull, selline nähtus on ajas muutumatu. Ma tegin ju ise väiksena täpselt sama moodi. Täiskasvanuks saades lämmatab kaine kaalutlev ja arvestav mõtlemine igasuguse naiivse elulusti. Vähemalt paljudel nii juhtub.... minul on nii juhtunud.

Pühad on olnud tundeküllased. Tunded on tekkinud omaenda mõtetest. Mõtteainest on palju...

Uusrikkad või uusvaesed
Raha ei tee õnnelikuks aga ilma rahata on muresid rohkem. 2009. aasta oli paljudele ülimalt murederohke. Masu ei ole jätnud puudutamata vist kedagi. Vaja on olnud teha valikuid, mille peale poleks varem osanudki mõelda. Paljudel oli sel aastal elus esimene kord, kus tuli endale öelda – ma ei saa täna vorsti leivale osta. Uusrikastest on saanud uusvaesed. Niivõrd kuivõrd nendel sõnadel üldse sisu on. Üks suur tohuvapohu, mis on ajanud sassi nii esimesed kui teised Eestid. Inimesed on hakanud palju rohkem mõtisklema. Hoolimata välisest keerukusest, on see ju tegelikut hea.

Mis teised minust arvavad?
Sain jõuluvanalt Justin Petrone raamatu „Minu Eesti“ 1.osa. Kummalisel kombel valdas enne selle lugemist teatav eelarvamus. Mida-üks-ameeriklane-teab-Eestist-ja-mis-moodi-tema-Eesti...
Põgusast sirvimisest kasvas välja ühe hingetõmbega raamatu läbilugemine. Alul tundus mõnusalt koomiline ja kerge jutustus sellest, kuidas Justinile näib, et asjade sorteerimine on eestlaste rahvuslik meelelahutus ja hilinemine ning sõbralikkus ei saa siin riigis koos eksisteerida. Nii hea on ju teada, mida teised meist arvavad.... Just!
See elevandiga lustijutt, kus venelane mõtleb kui palju viina vants ära jaksab juua ja eestlane mõtleb, et mida elevant küll temast arvab. Ja see raamat just toidabki kirge, et teada saada, mida teised meist mõtlevad. Sellel põhineb raamatu veetlus eestlaste jaoks. Kuigi nii väga tahaks elimineerida teiste-arvamuse olulisust, siis ühe soojaga raamatu läbilugemine kukutas kolinal selle püüdluse tagasi mäejalamile. Palun hakka uuesti ülespoole ronima.:) Õnneks oli raamatus kirjeldatatud ka teisi eestlaste omapärasid, mille üle tasub kindlasti uhke olla.
On see siis nüüd hea, et meile ikkagi nii palju korda läheb, mida teised arvavad?

Aga mis sai minu jõulude planeerimisest?
Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks - ei saanud. Kuigi suurem osa siiski õnnestus, suutis see väiksem osa külvata omajagu paanikat viimasesse hetke
Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes - See lubadus sai täidetud
Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks" - Tehtud
Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök - päris nii see ei läinud. Smoorpraad, mulgipuder ja kilupirukad olid väga head aga lootsin, et jõuan proovida midagi päris uut. Lisaks väike logistika viga - kõik ahjus-ise-küpsevad-road ei mahu ju korraga ahju..... Nii, et ei olnud vaikne ja rahulik kokkamine.
Kuuse ehtimine on puhas rõõm, mitte mängimine minu pingul närvidel - probleem lahenes eos. Lõpuks selgus, et kuuske meil koju sel korral ei tulegi. Seega jäi ära ka kuuse ehtimine.

Kuuse ehtimisega on viimastel aastatel selline lugu. Mulle meeldivad klaasist ja eri tooni valged ehted ning olen neid juba päris kaua aega kollektsioneerinud - ikka igal aastal olen paar iludust juurde soetanud. Kuuse kaunistamine (nagu ka piparkookide glasuurimine) on olnud minu privileeg, mida ma teen üksi, ilma segajateta. Perfektsus eelkõige. Sellesse protsessi ei mahu pisikesed kohmetud näpud, kes kõik ehted ühele oksale kuhjavad ja pärliketid segi ajavad. Eelmisel korral sai seetõttu kuusk kaks korda ehitud - esimene kord päeval koos lastega (seega minu närvidel mängides, sest klaasist põhjapõder ju ei sobi selle pärlmutter kuuli juurde). Teine kord öösel, kui lapsed magasi :). Probleem kandub järgmistesse jõuludesse.

Teeme pühade ajal midagi sellist, millest võiks saada meie pere traditsioon - traditsioon sünnib aastatega. Eks aeg näitab mis jääb pidama, mis mitte.


Piltidel on näha killukesi kingitustest. Valge oli taas minu vaieldamatu lemmik ka sel hooajal. Mõned kõpsud veel ootavad tegemist - saabki näha vidinaid nende igapäevaelus.