See võib tunduda ebausutav aga minu piparkoogi-tegu hakkab alles jõulupühade ajal või peale seda. Viimastel aastatel on juhtunud, et piparkooke tuleb teha suvel-sügisel (nii ka eelnevate postituste piparkoogid) aga seda ma ei pea õigeks piparkoogitamiseks. Jõulupühadeks on suur kiire ja sahmerdamine möödas ja siis saab mõnuga hakata nokitsema. Lapsed muidugi möllavad juba varem ja mõned kingituste piparkoogid teen minagi koos nendega aga see päris minu enda aeg tuleb ikka peale jõule. Nii, et kui enamikul on selleks ajaks saabunud küllastus, siis minul alles õige lust saabub.
Showing posts with label jõulud. Show all posts
Showing posts with label jõulud. Show all posts
26 December 2015
25 December 2015
14 December 2015
Piparkoogid pähklite ja puuviljadega
Valge kuusk: kasutasin erinevat värvi glasuure.
Roheline kuusk: värske rohelise glasuuri peale lisasin näpuotsaga tumerohelist vetikapulbrit ja natuke segasin tikuga laali. Peale erinevad kuivatatud puuviljatükid ja mõned glasuuritäpid.
Pruun kuusk: katsin piparkoogi tumeda sulašokolaadiga, peale puistatud hakitud röstitud pähkleid ning kõige otsa mõned valge šokolaadi triibud.
Kirju kuusk: katsin piparkoogi tumeda sulašokolaadiga, selle peale valget sulašokolaadi, hambatikuga segasin siiru-viiruliseks.
Kas märkad, et glasuuri ja puuviljade peale on puistatud natukene peedipulbrit? Sobivad ka kõiksugu marjajahud, näiteks Taarapõllu Talu omad.
Valge glasuur, matchapulber, kõrvitsaseemned ja üks rosin.
Sulašokolaadi sisse torgatud piparkoogipulgad
7 December 2015
Piparkook ja vahukomm
Sulašokolaadi sisse torgatud vahukomme keeruta piparkoogipurus või hakitud kuivatatud puuviljades-marjades. Tumeda šokolaadi ja piparkoogipuruga variant on minu lemmik
Et vahukommid piparkookide vahele saada, tuleb teha nii: lao valmis piparkoogid ahjuplaadile, piparkoogile pane peale vahukomm, lase neil olla keskmise kuumusega (~ 200 kraadi) ahjus mõned minutid. Täpse aja ja temperatuuri pead katse-eksituse meetodil ise välja timmima. Istu ahju ees ja vaata, millal vahukommid kergelt paisuvad ja peale tekib kerge läige. Võta ahjust ja vajuta sooja vahukommi sisse teine piparkook, et saada kihiline küpsis või lisa šokolaadinööpe, mis sooja kommi sees mõnusalt sulama hakkavad. Kergelt peale vajutades saad sättida sooja vahukommi kuju, et tekiks justkui mõnus lumemüts. Hiljem, kui kommid jahtunud, kasta piparkook veel sulašokolaadi sisse ja puista peale pähkleid-puuvilju või kaunista, nii saad tõelise maiasmoka lemmikampsu.
Tähekujulisel piparkoogil on koos vahukommiga ahju pandud ka iiriskomm (see väike helepruun törts koogi keskel) - iiris sulab ka paari minutiga parasjagu venivaks
150 g võid
3 spl kakaod
200 g piparkooke
100 g vahukomme
60 g kuivatatud jõhvikaid
3 spl kondenspiima
1 tl maisitärklist
Sega kokku ühtlane segu pehmest võist, piparkookidest, kakaost ja kondenspiimast. Tükelda vahukommid kääridega väiksemaks. Et vahukommi tükid üksteise külge ei kleepuks puista need üle maisitärklisega, sega läbi ja lisa koos kuivatatud jõhvikatega „taignale”. Sega kõik veel kord ühtlasedlt läbi ja tõsta toidukilele ning suru kokku vorsti kujuliselt. Lase koogil vähemalt paar tundi või üle öö külmkapis seista ning lõika viiludeks.
Pildid ja retseptid leiad ka tänavusest Selveri Jõulukirjast.
5 December 2015
Mix-media jõulumaiustused
Tänavused jõulumaiustused said ainest mix-media tehnikast. Kulinaarne meisterdamine piparkookide, marmelaadi, besee, šokolaadi, glasuuri, peedipulbri, vahukommide, pähklite, marjade ja puuviljadega. Ühendavaks komponendiks lapselik vabameelsus.
Aastaid meeles mõlkunud idee sai vormistatud tänavuse Selveri jõuluajakirja jaoks.
Järgneb...
20 July 2014
Suvine piparkoogimaania
Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.
...
ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...
11 July 2014
Hea seltskond
Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: [email protected]).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.
Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).
Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.
See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.
Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).
Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.
Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.
30 December 2012
Vanasti olid piparkoogid ilma glasuurita
Piparkooke on alati kõige lahedam teha peale jõule ning glasuuritamise vajadust ei ravi miski paremini kui viktoriaanlik piparkoogimaja.
Tõenäoliselt tuleb haiglaslik huvi suhkurjoonistamise vastu sellest, et lapsepõlves ei olnud meie kodus piparkoogid kunagi glasuuriga. Olid tavalised. Kuna ema glasuuri ei teinud, siis püüdsin ühel korral ise teha. Olin kuulnud, et selleks on vaja munavalget ja suhkrut. Kasutasin suures koguses munavalget ja väikesed koguses kristallsuhkrut ja panin koogid, peale ollusega üle valamist, veel ahju kah, et ikka glasuur kõvaks läheks. Tulemuseks olid magusad piparkoogi-praemunad. Unistus glasuuridest püsis kuni suureks saamiseni kuni perre tulid lapsed ja poes tulid müügile valmis pakendatud glasuurid.
Nüüd tulebki kogu varasem tegemata töö ära teha.
Vahva!
p.s. kui oleksin pildistamise hetkel taibanud sisse lülitada majas oleva LED-valgusti, olnuks karamellised ärkliaknad ning uhked veranda kaaraknad ka paremini näha...
25 December 2012
Ingverijäätis
Tänavuseks kulinaarseks jõulukingiks olid ingverijäätisepakikesed. Retsept pärineb Perenaise pagariäri retseptivaramust, väikse vinjetina panin portsule täpiks kergelt karamellistatud ingverisuhkrut.
Sel aastal siis sedasi, järgmisel aastal jälle teistmoodi.
16 December 2012
Viimane päev ootamist
Elu nagu filmis. Üheksa kuud mehe koju ootamist saab läbi uue Olerexi jõulureklaami saatel, mis sündis meie kodus.
Kõiki neid, kes kaugel veel
üle maa ja vee,
kodusoojus ootab ees.
Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud,
jõuluks koju toob neid tee...
Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.
Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.
Peale homset tulgu või maailma lõpp!
Kõiki neid, kes kaugel veel
üle maa ja vee,
kodusoojus ootab ees.
Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud,
jõuluks koju toob neid tee...
Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.
Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.
Peale homset tulgu või maailma lõpp!
29 November 2012
6 January 2012
Poissmeeste moos
Oh kui palju toredaid ja geniaalseid ideid, mis peast läbi käivad, kaovad jäljetult. Loen ajakirjast põnevat retsepti ja kindlasti tahan seda proovida ... paar lehekülge edasi ei mäleta sellest suurest soovist midagi ja poole tunni pärast toimub keeruline arutelu teemal mida-täna-süüa-teha. Maailm on täis inspireerivaid asju aga kui saabub hetk, et seda inspiratsiooni kasutada, siis haigutab vaakum. Seega, kui kohe ei haara mõtte-sabast kinni, siis suure tõenäosusega paneb see plehku.
Siiski-siiski on mõned erandid. Mõned kavatsused stiilis seda-peab-kindlasti-kunagi-tegema võivad kuhugi kuklasse pidama jääda. Nii juhtus ka selle pühadejoogiga. Kunagi ammu märkasin Maire Suitsu kokaraamatus retsepti nimega "Rummipott", see nimi püüdis pilku ja jäi meelde.
Rummipoti idee ja nimi Rumdorf pärineb Saksamaalt ning hoidis ise kujutab endast suvekuude jooksul vähehaaval kasvavat puuvilja-marjahoidist. Hoidiseleemeks on sakslastel rumm, prantslastel aga konjak või brändi ning mõnikord ka vaarikatest pruulitud viin framboise. Prantslased muide kutsuvad sellisel viisil valmistatud hoidist poissmeeste moosiks (Confiture de vieux garçon).
Ahvatlev sissejuhatus ühele kergemeelsele retseptile, eksole.
Asi ise väga lihtne - marjad-puuviljad tuleb koos suhkruga rummi sisse ligunema panna. Alates maasikatest lõpetades ploomide ja pirnidega tuleb pidevalt puuvilju ja marju "moosile" juurde lisada, samuti suhkrut ja rummi. Marjade lisamine kujunes omamoodi spirituaalseks toiminguks - igast marajasaagist läksid paremad annid rummile ohverduseks. (Lootkem, et sellest on siis kasu ja marjaõnn ei lõpe). Kraam peab olema rummiga kaetud ja aeg-ajalt tuleb segada, et suhkur põhja ei ladestuks.
Jõuluajaks saab poissmeeste moos valmis. Sügisene mekkimine tekitas kimbatust, et kas tõesti sellise koleda asja jaoks oli vaja nii palju hääd kraami hakkama panna. Õnneks säilis kannatlikkust ja jõuludeks oli moos juba õige hää. Magus ja meelas, eriti koos koduste sefiirikorvikestega.
Hommikul... Hommikul tuleb marjadest teha jäätisekokteili. Ooo, see on salakaval ja kelmikas unelm, mis toob puna palgele ka kõige siivsamal ja ontlikumal kodanikul. Justnagu nunn oleks kergitanud tumeda rüü serva ja sealt alt välgub pahkluule tätoveeritud panter.
27 December 2011
Kulinaarne jõul - kiikhobu ja kõrvitsad
Tahtlikult või tahtmatult aga juba aastaid jõuavad minu panusena kingikorvidesse kulinaarsed teosed. Mul pole absoluutselt mitte vähematki 'poe kingituste' vastu aga nende hankimine on ränk töö, millest hea meelega hiiliks kõrvale (minu lugupidamine kõigi suhtes, kes sellega hakkama saavad). Nii ma siis eelistangi selle vaeva asemel teha midagi stressivabamat. Seega on isetehtud kingitused pigem lihtsama vastupanu teed minemine. Inimene peab tegema seda, mis tal hästi välja tuleb - mõni poodleb, mõni teeb piparkooke. Erinevus rikastab :)
Kõrvits peale mõningast peenkäsitöölist töötlust ja enne purki minemist:
23 December 2011
Jõulukaardid 2011
Jõulukaartidega on igal aastal üks ja seesama lugu - see päris õige tunne ja aeg neid teha saabub vahetult enne Õiget Päeva. Just siis kui jõuluhärduse moment hakkab haripunkti jõudma. Nii on juba aastaid jõudnud kaardid posti alles jõululaupäeval. Nii ka sellel aastal. Ei taha ka varem end pungestada ja kaartidesse oma argist stressi sisse põimida. Las nad siis jõuavad pisut hiljem aga vähemalt on sõpradele teada, et need on siirad ja soojad.
Seekordsetes kaartides on killukesed meie kodust - vanaema pleekinud voodilina pitsi, suure-kõhu-pluusi varrukat, Leitnanti vana vormisärki, suhkrukringleid ja häid soove. Kõik need on paela ja nööbiga kokku köidetud ja nööri otsa rippuma pandud. Kallid sõbrad, te olete meie jaoks olulised!
Täna tõime metsast kuuse tuppa.
22 December 2011
Helesiniste piparkookide lugu
Sel aastal pole ise jõudnud veel nii palju piparkoogitada, kui tahaks. Selle asemel on lapsed saanud möllata. Piparkoogitamisel on poisid ratsionaalsed, eesmärk on kvantitatiivne, tegevus on produktiivne. Naistega on teised lood. Linda-preili on piparkookide glasuuritamisel jätkuvalt äärmiselt kokkuhoidlik ja rõhk on protsessi nautimisel, mitte niivõrd mõõdetaval tulemusel. Tal on piparkookide taaskasutuse nipp - ühte piparkooki saab mitu korda glasuuritada, vahepeal tuleb lihtsalt see eelmisest kunstist puhtaks limpsida. Siiras loomise lust.
Veidike seda ja teist olen siiski jõudnud piparkookidest teha. Eriti põnev on piparkooke voolida (mitte rullida ja vormiga lõigata vaid peos taigatükke veeretada ja näppudega koogile kuju anda). Ruumilisem mõõde. Punnkõhtsed linnud ja munakesed on just sedaviisi tehtud, pisut vedelama helesinise glasuuriga kaetud ning pärast valge ja roosa glasuuriga peale joonistatud.
Neid tehes meenus mulle muinasjutt seitsmes loos - Lumekuninganna.
"Aga kas sa ei saaks väikesele Gerdale midagi niisugust sisse anda, et ta kõige selle üle võimu saaks?"
"Ma ei saa talle suuremat võimu anda, kui tal juba on. Kas sa ei näe, kui suur see on? Kas sa ei näe, kuidas inimesed ja loomad peavad teda teenima, kuidas ta paljajalu maailmas nii hästi edasi on jõudnud? Ta ei pea mitte meie käest teada saama, et tema südames on võim, mis seisab selles, et ta armas, süütu laps on. Kui ta ise ei suuda Lumekuninganna juurde tungida ja väikesest Kajst klaasikilde eemaldada, siis ei saa meie sinna midagi parata."
Keset seda tühja, ääretut lumesaali oli külmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud, aga kõik tükid olid üksteisega nii sarnased, et see oli päris kunsttükk. Ja keset seda järve istus Lumekuninganna, kui ta kodus oli, ja siis ta ütles, et istub mõistuse peeglil ja et see on ainus ning parim peegel siin maailmas.
Kaj seadis kokku kõige keerulisemaid vigureid - see oli "mõistuse jäämäng". Tema silmis olid need vigurid päris hunnitud ja suurima tähtsusega; seda tegi klaasikild, mis tal silmas oli! Ta koostas terveid vigureid, mis moodustasid teatava sõna, aga kunagi ei suutnud ta kokku saada seda sõna, mida ta just tahtis, sõna "igavik", kuigi Lumekuninganna oli öelnud: "Kui sa selle viguri kokku sead, siis saad ise oma isandaks ja ma kingin sulle kogu maailma ja paari uusi uiske." Kuid ta ei suutnud.
Ent uksest sisse astudes märkasid nad, et neist on täiskasvanud inimesed saanud. Räästarennis õitsevad roosid ulatusid avatud akendest sisse, ja näe, seal oli ka nende väikesed lastetoolid, ning Kaj ja Gerda istusid kumbki oma toolile ja hoidsid teineteisel käest kinni. Nagu kurja une olid nad unustanud Lumekuninganna juures valitseva külma, tühja toreduse ja hiilguse. Vanaema istus päikese helgel paistel ja luges piiblist valju häälega: "Kui teie ei pööra ümber, ja ei saa kui lapsukesed, siis ei saa teie mitte teavariiki."
Ja nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt, ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.
26 December 2010
Las minna...
Las olla...
Sellel ühel laupäeval tuli täiesti planeerimatult külla sõbranna Linda - esimene piparkoogikooli õpilane :) (Nii on veidi auväärsem nimetada ühist piparkoogitamist). Möllasime öösel kookide ja glasuuriga, sekka vein ja jõuluvana toodud virtuaalfüüsiline Wii mäng... kui lapsed oleks seda näinud...
Lindal vallandus pesudisaineri talent, mina tegelesin linnarumi arhitektuuriga. Valmis sai piparkoogiküla.
Olin juba valmis vana harjumuse kohaselt püüdlema täiuslikkuseni. Mina võib-olla isegi oskan niiiiii ilusavõitu piparkooke teha (tsiteerisin pr.Anakonda Lembelille) aga mis oleks minu piparkoogid, kui poleks Roosamamma Miretit. Roosammat, kes oskab röntgensilmil näha minu pähe ja lisada sealsele nägemusele veel kuhjaga ilu juurde ning võluda pildiaparaadist välja kõik need kenad pildid. Et siis jään planeerima-korraldama-ootama Roosamamma külaskäiku ...
Jõulud on sel korral teisiti. Liigselt pingutamata, ilma üleskruvitud ootusteta, minutipealt planeerimata. Hea on heita harjumused kõrvale ja mitte mõelda kuu aega ette õhtusöögi menüüd või põdeda kingipaanikat. Jõulud - kolm päeva, mille me ise mõtleme eriliseks. Üks reede, üks laupäev, üks pühapäev.
Sellel ühel laupäeval tuli täiesti planeerimatult külla sõbranna Linda - esimene piparkoogikooli õpilane :) (Nii on veidi auväärsem nimetada ühist piparkoogitamist). Möllasime öösel kookide ja glasuuriga, sekka vein ja jõuluvana toodud virtuaalfüüsiline Wii mäng... kui lapsed oleks seda näinud...
Lindal vallandus pesudisaineri talent, mina tegelesin linnarumi arhitektuuriga. Valmis sai piparkoogiküla.
Olin juba valmis vana harjumuse kohaselt püüdlema täiuslikkuseni. Mina võib-olla isegi oskan niiiiii ilusavõitu piparkooke teha (tsiteerisin pr.Anakonda Lembelille) aga mis oleks minu piparkoogid, kui poleks Roosamamma Miretit. Roosammat, kes oskab röntgensilmil näha minu pähe ja lisada sealsele nägemusele veel kuhjaga ilu juurde ning võluda pildiaparaadist välja kõik need kenad pildid. Et siis jään planeerima-korraldama-ootama Roosamamma külaskäiku ...
STOPP!
Las olla nii nagu on. Praegu ju võib. Võib ise pilti teha teades, et tulemus pole päris see.
Ja nii ongi - kuusk on ebatäiuslikult kaootiliselt ehitud, enamus tervituskaarte ootab posti panemist, piparkoogimajakese aknad on veidi viltu.
Kõik mu kallid sõbrad, kes pole kaarti või kinki või jõulutervitust minult saanud. Ma mõtlen teie peale ja olen selle mõtte juures kohutavalt õnnelik. Stressamata õnnelik. Küll need kaardid ja kingid ka kunagi pärale jõuavad...
21 December 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)