Pro Patria

Lõpuks on see valmis - kampsun "Fastnet" (disainer Josh Bennet). Viimasest täiskasvanule kootud kampsunist on möödas rohkem kui 10 aastat. Toonasest mõnusast villasest mehekampsunist sai ühel hetkel pesumasina kaasabil kuulikindel minimudel. Nüüd on hea toolidele vildisusse sellest lõigata. Tahan loota, et selle kampsuni eluiga on pikem ja väärikam, sest valmis ülima hoole ja armastuse ja rohke harutamisega.

Kui Rowani 52 ajakirja sirvisin, jäi pilk kohe Fastnet mudelile (ja modellile). Mõte hakkas vaikselt oma elu elama ja ühel hetkel oli selge, et see tuleb lihtsalt ära teha.

Ma pole kunagi täpselt mustri järgi kampsunit kudunud ent vaadates kõrvalt pr.Marmelaadi igaastaseid sellealaseid kudusaavutusi, siis tundus see ju päris tehtav (v.a. kolmnurkne kaelus, mis on Herr Vanemleitnandi puhul välistatud). Algusest peale teadsin, et mingit järeleandmist kvaliteedis teha ei kavatse -  noh et oleks ikka Rowani vääriline. See aga tähendas näiteks viis korda alustamist, sest suuruse arvutamiseks on antud mustri puhul proovilapist vähe kasu. Ikka nii, et kudusin 15 cm valmis ja avastasin, et saab liiga kitsas või siis on soonik liiga löts või siis hakkas soonik hoopistükkis lokkima (sest nii palju oli juba sama lõnga trööbatud). Lõpuks sain esimese tükiga minema aga iga uue mustrilapi alguses tuli varuda kannatust.

Lisaks isiklikule kobakäplusele aitasid harutamiskilomeetreid juurde teha ka välised jõud. Näiteks leidsin kudumise korvist majapidamise ainukese pastapliiatsi. Tänapäeval pastakad ei aja tinti välja v.a. sellistel puhkudel, kui nad on pooleli oleva kudumi peale poetatud...

Kõiki narrusi enam ei mäletagi aga tean, et see harutamine ja uuesti tegemine osustus mõnusaks ja nauditavaks. Mõni koht läks ludinal, teisega jällegi vastupidi. Eks elus ongi, et vahel läheb nii ja siis jälle naa. Kui sedasi kogu südamest ja sunduseta teed, siis on protsess ise nii mõnus, et konarused ei häiri. Milleks siis kiirustada lõpetamisega. Iga asi omal ajal. 

Kusjuures harutada ei tulnud ainult kootud juppe vaid ka õmblusi. Mustriosad on nii erineva tekstuuri ja pingsusega, et ilusa õhukese õmbluse saavutamiseks tuli hoolega nuputada ja katsetada. Vaatasin juutuubist mitmeid õhtuid kondiste kätega ameerika tädisid ikka üht ja teistpidi lapikesi kokku õmblemas. Natuke jälle targem.

Et nüüdne kampsun kestaks kauem ja kaeum ja kauem (veel kauem kui eelmine), siis vooderdasin soonikud lina-puuvillaseguse kangaga. Ja väike sisetasku ka. Hoolsalt ja targu talitades jõuab kaugemale nii kampsuniteos kui kõiges muus, nagu täna Presidentki ütles - meie oma Eiffeli torni suunas ja sealt veel edasi ka.

Meremees on kodus. Sõjalaev on praegu selja taga. Ees ootavad viimased palgijupid lõhkumist, et pühapäeviti sauna korstnast ikka suits tõuseks. Et need pühapäevad Eestimaa kodudes ei lõppeks. Hoiame kokku. 

Pro Patria!

Lumememm hakkab lössi vajuma, päike võtab võimust.

Apetizer

in the navy, originally uploaded by prouaPolkovnik.

Laevapildi küljes olev ese meesmodelli ootel.

Tudujänes No 14 ja pisikotike

Tudujänes nr 14 - tätoveeringuga päikesejänku. Kollane ei ole mu lemmikumaid värve, ometi mõlkus tükk aega meelel just kollasekirju tudujänes. Ju siis kevad kutsub. Ruuduline kangas on mingi ülivana asja serv, millel on säilinud tempel. Suudan tuvastada sõna PÄRNU ja vist ka LAST.... Äkki siis mingi lasteaed?

Pole aimugi, kust see jupp minu kätte on jõudnud. Rõõm on tõdeda, et jätkuvalt on tudujänesed väärt kaltsunuku austavat nimetust, uusi kangaid nendes ei leidu. Komplektis karbi sees magav jänku ja kaks kleiti - päevakleit, nagu ikka, kahepoolne ja talvise kootud kleidi asemel sel korral hoopis täpiline tudukleit.

Kohe mitte midagi, peale mõõtude 14 x 16,  ei oska öelda pildiloleva puuvillase pisikotikese kohta. Lihtsalt tikkisin ja õmblesin ja mõtlesin, mida oleks paslik pitsistatud sisetaskusse pista?
Aga kuna ei jänes ega kott mulle ei jää (need lähevad Fb-s oksjonile, vt linke), siis ei olegi see nii väga minu mure :).

Huvitav, miks jänesed kõigi piltide peal nii ühe ilmega on...

Savi tekitab põnevust

See juhtus Sänna Kultuurimõisa savikoja keraamikaringis. Minus tärkas uskumine, et raskest materjalist on võimalik teha midagi kerget ja õhulist (arhailised robustsed vormid ei kõdista mu hinge, mis parata). Rohkem polnudki vaja, et nakatuda. Kui juba lootus filigraansetest omatehtud nõudest ja pisividinatest nahavahele on pugenud, siis tekib kiusatus üha edasi katsetada ning lasta end ahvatleda uutel vormumistel.

Omajagu maagiline on tunne, kui mittemidagiütlevast hallist massist saab sinu enda käte vahel ja ahjukuumuse abil midagi hoopis teistsugust ja reaalselt kasutatavat. Tegelikult said tass ja liud voolitud juba möödunud aastanumbri sees, lihtsalt glasuuri alla jõudsid nad alles praeguseks. Esimesed näpuharjutused võib õnnelikuks juhuseks nimeteda ja päris oskus tuleb ikka alles rikkaliku kogemusega. Oleks ometi vaid aega rohkem, küll siis hangiks kõiksugu kogemusi ... ka voolimisalaseid. Vägisi kipub meelele üks tsitaat:

Ei, Lottele ei meeldinud tegelikult üldse magada, tema arust oli see täiesti raisatud aeg. Õhtuti vähkres ta alati oma voodis ning oli lausa meeleheitel, kujutledes, kui palju huvitavaid asju ta öö jooksul teha jõuaks, selle asemel et mõttetult linade vahel lebada.

No tõesti, klassikud ei valeta. Mul oleks juba armee jagu tudujäneseid ja terve serviis valmis, rääkimata värvi järgi sorditud pesuvirnadest kapis, kui ainult magama ei peaks...

Ääremärkus: sellest pidi saama suur tass, mille seest hää kodust piimavahukohvi juua. Ikka kohe nii, et võtad kahe peo vahele ja tunned kuidas läbi tassi kohvisoe sõrmedesse valgub. Selline saigi tehtud. Juhtus aga see, mis algajatel keraamikahuvilistel ikka - suutmatus uskuda, et savi kasutab ilma igasuguse kompromissita oma õigust kokku kuivada. Nüüd saab tassist juua ehk kanget espressot ja kuna ma seda ei joo, siis sobib see ka puuviljakaramellide kausikeseks.