Kolimise jutud - I osa

Meie koduvahetuse lugu on kõike muud kui tavamõistes ratsionaalne. Me ei otsinud uut eluaset. See lihtsalt sattus meie teele. Abikaasa (nimetagem teda herr Leitnandiks) sattus juhuslikult kinnisvarakuulutuse peale: "Müüa maja Rõuges." Pildid olid armsad. Olime just sinna kanti minu tädile külla minemas ja otsustasime uudishimutseda ning maja vaatama minna. See uudishimu meile saatuslikuks saigi. Päris elus oli koht veel lummavam kui piltidelt.

Alguses ohjasime kiusatust eitusega - sinna elama asumine pole võimalik. Meie eitusest hoolimata tundus, et asjad siiski justkui ise liiguvad võimalikkuse suunas. Kui eitusest lahti lasime, oli kogu edasine protsess sujuv ja valutu. Kõik lihtsalt loksus paika. Ei olnud otsustusraskust.

Me elame pidevate valikute keskel. Kas süüa täna liha või kala, kas pesta nõusid või korraks tukastada, kas roheline või sinine kleit... Kahte asja korraga ei saa, millestki tuleb loobuda. Kui minna reede õhtul kell 7 kinno, siis ei saa minna reede õhtul kell 7 teatrisse. Saab minna mõnel teisel ajal aga see on juba uus valikukoht. Valik tähendab loobumist. Mõnikord me ei märka loobumist, sest see, millest loobume ei ole meile oluline. Teinekord jälle on valik raske ja loobumine valus. Me otsime pidevalt parimate valikute tasakaalu.

Olen mõelnud, et miks mulle tundub, et kodu(-ja elustiili)vahetus on siiani läinud lihtsalt, justkui iseenesest? Pole olnud sellist kohta, et me nüüd raske südamega otsustame ja teeme valiku. Pigem on meid kuskil kuklas saatnud pidev teadmine, et nii on õige. Mäletan paari aasta tagust olukorda, kui pidin lühikese ajaperioodi jooksul otsustama, kas hakkan vedama oma vanemate rajatud perehotelli või mitte. See oli selge valik antud hetkel laual olnud võimaluste vahel. See ei olnud lihtne valik. Pidi palju kaaluma. See oli hoopis teine tunne.

Valikuid on hea teha, kui sa tead mida tahad (ükskõik siis kui suur on alternatiivide hulk ja nendest loobumise kulu). Sa valid selle, mida tahad. Minu pärast võib erinevatelt telekanalitelt tulla ükskõik kui põnevad filmid-saated aga kui ETV2 näitab iluuisutamise MM-i ülekannet, siis ma valin alati selle. Lihtne valik. Kui päris täpselt ei tea, mida tahad, siis tekib valimisel kimbatus.

Ehk ongi sujuva koduvahetuse saladus selles, et sügaval sisimas me teame väga täpselt mida tahame ja seetõttu on valikud olnud lihtsad. Isegi kui nendega kaasnevad teatud riskid, siis need ei hirmuta. Kummaline, et me pole varem märganud endis nii selget soovi, mis viib jõudsalt edasi. Pinnale ujub küsimus - kas me alati ikka teadvustame endale, mida me päriselt tahame? Nii päriselt-päriselt, et isegi selle saavutamise 'ebaratsionaalsus' tundub tühise argumendina sellest soovist loobumiseks.

Ma võin ausalt öelda - meie juhtumil on vähe pistmist ratsionaalsusega (nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tõlgendatakse). See on sügavalt emotsionaalne otsus ja seletamtu sisetunde-värk.


Kui seni on kõik sujuvalt kulgenud tegevused olnud pigem virtuaalsed asjaajamised ja ei tekita päris-elu tunnet, siis nüüd, kuu aega enne kolimist, tekivad elulised tegevused. Pühapäeval külastasime aiapoode, et viia end kurssi aias vajalike esmatarbekaupade hinnaskaalaga. Korteris ju reha vaja pole, seega tundmatu maa. Mina olen lootusetult vilets eelarvestaja aga selle korvab Leitnandi piinlik detailitäpsus neis asjus. Vaikselt pihku heatahtlikku naeru mugistades võin nüüd märkida, et pühapäevane külaskäik meid väga palju targemaks ei teinud - valik on seinast seina ja reha võib osta väga odavalt ja ka väga kallilt. Ent siiski oli vahva end juba maaelu lainele häälestada. Nagu heaks tavaks saanud, siis erilist stressi meil pole ja aiapoe ringkäikgi sujus väga rahulikult ja lilleliselt. Linda-preili uudistas lilli nii poes kui ka tagasiteel metsaservas. Lihtne, eks!

Lüüriline ääremärkus - tänu preili meelekindlusele ja kõnekale ning vastuvaidlemist mittesallivale ilmele, on nüüd (peamiselt issi hallatavas) eelarves eraldi kuluobjektina märgitud roosa plekist kastekann... Girl rocks!

p.s. 24.aprill 2011 läheb ajalookroonikatesse kui Teho-kaherattalisega-sõitma-õppimise-päev. Abirattad kruviti alt ja poiss hakkas nii muuseas ise sõitma. Leitnant on kohe eriti uhke selle kiire saavutuse üle.

Kevade marss

Lõpuks ometi on käes päikeseline ja rõõmus kevad. Sillerdavalt siiruviirulised on ka pühademunad. Rõõmust roosad munad jäävad järgmiseks korraks.


Jänesed on tehtud Joan Gormani retsepti järgi.


Lustige täiel rinnal!

Erisedi peegel

The Mirror of Erised in Hogwarts, originally uploaded by Marie's Shots.

Olin vist maailma viimane lugemisoskusega inimene, kes polnud veel paar nädalat tagasi lugenud Harry Potteri raamatut. Mitte ainsatki. Ja nagu sellest veel vähe oleks, ei ole ma näinud mitte ühtegi Potteri filmi.

Raamatu osas on olukord muutunud. Laste unejuturaamatuna küttis "Harry Potter ja tarkade kivi" (J.K.Rowling) lugeva ema kirgi nii, et viimaste peatükkide eel loobus ta igal-õhtu-ainult-üks-peatükk reeglist ning toimus ennenägematu lugemismaraton. Tänukummardus häälepaeltele.

Minu imetlus ja lugupidamine kuulub neile, kes suudavad pealtnäha lihsat lugu rääkides põimida sisse nii sügava mõtte, et see saadab sind veel mitmeid päevi-nädalaid. Tarkde kivis oli koht, mis tõi mulle klombi kurku. Panen selle kirja:

"Las ma seletan. Maailma kõige õnnelikum inimene saaks Erisedi peeglit tavalise peeglina kasutada, see tähendab, ta vaataks sellesse ja näeks end täpselt sellisena, nagu ta on. Kas see aitab sind?"
Harry mõtles. Siis ütles ta aeglaselt: "See näitab meile, mida me tahame... mida iganes me tahame..."
"Jah ja ei," lausus Dumbledore vaikselt. "See ei näita meile ei midagi rohkemat ega vähemat kui meie südame kõige sügavamat ja meeleheitikumat soovi. Sina, kes sa pole kunagi oma perekonda tundnud, näed kõiki pereliikmeid enda ümber seismas. /.../ See peegel aga ei paku meile ei teadmisi ega tõde. Inimesed on selle otsa jäänud, lummatuna sellest, mida nad nägid, või läinud hulluks teadmatusest, kas peeglis nähtu on reaalne või üldse võimalik. /.../
Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada."

* * *

Kõnetavaid tarkusi kohtab päris sageli, kui vaid jõuaks neisse alati süübida... Imetlusväärselt tihti on neid just lastejuttudes.

Mõned päevad peale seda, kui olin lugenud Rowlingu käsitlust kujutlusest, soovidest ja tõest, oli ETV-s "Vabariigi kodanikud", kus arutleti Veerpalu-saagat pisut filosoofilisemas võtmes. Kontektsist eemaldatud laused ei pruugi edasi anda kogu mõttetarkust aga minu jaoks moodustasid need Rowlingi kirjapanduga huvitava koosluse.

Rein Veidemann: "Fakt ei võrdu tõde. Tõde hõlmab suurt konteksti. Tõde pole nii, et lööd kirvega pähe ja asi otsustatud, tõde on palju sügavamates ja suuremates seostes."

Peeter Tulviste: "Usul ja teadusel on erinev funktsioon. Usk aitab inimesel elada, sisendab väärtusi, aitab endaga toime tulla. Teadus seletab. Sama tähtis kui faktide teadmine, on see sisendus, mida teadmine ei paku aga mida pakub usk."

William James'i mõte: Usu põhiküsimus ei ole see, kas jumal on olemas või mitte. Usu põhiküsimus on see, kas usk aitab inimest.

* * *

Need olid paar killukest, mis tuletasid mulle meelde ühte elu ja elamise suurt dilemmat - kust läheb piir soovunelmate, uskumise ja tõe vahel?

Meie uus kodu

Nüüd see siis on kindel. Notaritähega kangestatud paber ütleb, et me oleme ostnud maja. Maale.

See on frances-mayeslik lugu kodu leidmisest. Mitte küll Toscana päikese all aga hoopis Lõuna-Eesti kuplite ja järvesilmade vahel. Jah, tuleb Alice’iga nõustuda – ainult väga vähesed asjad on tõeliselt võimatud.

Teadmine, et kunagi elan päris maamajas on minu teadvuse sügavuses kogu aeg eksisteerinud. Teadmine ilma täpsustuseta millal ja kus ja kuidas. Lihtsalt teadmine, et ühel päeval… Vähem kui 4 kuud tagasi polnud mul aimugi, et see üks päev on peagi käes.

Olen valmis jätma vahest ehk liigagi mugava elu pealinnas, et maitsta elamise lumma 270 km kaugemal ja hoopis teistsuguses keskkonnas. Ma ei tea, kas see on parem või halvem viis elada. Kas üldse eksisteerib paremat või halvemat. Igal paigal ja ajal on oma puudused ja hüved, küsimus on selles, millist tahku sa pead enda jaoks väärtuslikuks. Olen elanud Tallinnas 7 aastat + mõned sagedase visiteerimise aastad enne seda. Töö kutsus siia. Vahepeal enamal-vähemal moel figureerisin ka Pärnu kandis (kust ma pärit olen) aga koduseinad on kõik need aastad olnud Tallinnas.

Mugav on siin. Väga mugav. Aga mis on ülem, kas mugavus ja turvalisus, mis on end sättinud sügavale diivanipatjade vahele, et lasta veiniklaasi taga ajal veereda (ja mida siiski aeg-ajalt segavad klaasis helpivad korgipurud või koguni kibestumus kirbest äädikamaitsest) või sisetunne, millel pole pakkuda mingit nähtavat garantiid, ei patju, ei veini? Ma olen seda usku, et õiged asjad juhtuvad ise ja õiget sihti mööda minnes ei ole vaja liigselt punnitada. See, et ma niimoodi usun on kaugel sellest, et ma ka alati selle teadmise järgi tegutseksin. Liialt palju on minusse ladestunud õpitud hoiakuid, mitte-päris-oma-arvamust ja hirmu läbikukkumise ees. Naeruväärne on, et seejuures valitseb teadmatus mida tähendab läbikukkumine. Millest läbi kukkumine?

Käimasolev suurprojekt on läinud ise ja ladusalt ning ilma punnitamata. Kõik loksus paika siis, kui mõtlemisest kustutati ära sõnakombinatsioon – SEE EI OLE VÕIMALIK. Tegemist ei ole ainult kodu vahetamisega. See on puhta lehe ettepööramine. Puhas leht, kus on väga vähe sõnu eelmistelt lehtedelt. Aga niivõrd, kui 'sõnad' ei võrdu 'mõte', ei loe ka see, et uuel lehel on vähe nähtavaid sõnu. See-eest on seal on piisavalt möödunud lehtedel sõnade vahel peidus olnud mõtet. Nüüd siis tuleb hakata mõttele sõnu ja tegusid juurde lisama.

Suurem enamus sõpru-tuttavaid, kes plaanist kuulevad küsivad esimese asjana: „Mida te seal tegema hakkate?“. Mulle jääb see küsimus alati arusaamatuks. Kas selle all mõeldakse, et kus ma tööl käin või kus ma poes käin või kus ma kinos käin või kus koolis-lasteaias lapsed käivad … ? Ma ei tea, kuidas teie seda nimetate aga meil on kavas seal elama hakata. Tõenäoliselt mitte just päris niimoodi elama, kui me senini oleme teinud aga ikkagi ELAMA.

Pealegi ei ole selles enam väga palju sensatsiooni, kui ilmnevad mõned linnastumisele vastassuunalised juhtumid ja noor pere otsustab maale kolida. Selliseid näiteid on juba üksjagu ning lootust annab juhtivpoliitikute ülesnäidatav huvi, et linnast väljas ei jääks näiteks vaimutoidulaud kesiseks. Lõik kultuuriminister Rein Langi intervjuust Kaarel Tarandile möödunud nädala ajalehes Sirp:

K.T.: Järgmine koalitsioonilepingu teema on kunsti kättesaadavus – mida ja kuidas kavatsete ette võtta? Kunsti viimine väljapoole püsivaid tegevuspaiku on kahtlemata kulu, mis ehk kuulub regionaalpoliitika alla. Varem või hiljem aga põrgatakse siin kokku üldise linnastumistrendiga. Kui kaua ja millele ja kus üldse tasub kulutada? Kas läheb maakultuurimajade ehitamiseks või on plaanis ikka loojat toetada?

R.L.: See on taas tasakaalu küsimus. Tegelikult on kättesaadavuse toetamise projektid ju suurelt jaolt tänagi olemas, mehhanismid töötavad. On teatritel skeem selleks, et nad saaksid mängida väljaspool statsionaari, väljaspool suuri keskusi mängimiseks toetatakse kontserdiorganisatsioone. Muidugi võib alati öelda, et ressurssi on seal vähe, aga see saab kasvada vastavalt majanduslikele võimalustele – samas ei tohi hakata lollusi tegema, näiteks igasse väiksemasse külla kino ehitada. Aga mingi tasakaalupunkt tuleb leida, et neil, kes elavad näiteks Tartust saja kilomeetri kaugusel ja sooviksid näitusest või kontserdist osa saada, see võimalus siiski oleks.

Tänan, hr. Lang. Meie just olemegi need, kes elavad Tartust saja kilomeetri kaugusel. Jääme siis ootama …

Haudumine vajab vaikust ja rahu

ted fishing :: on film, originally uploaded by Emma Bradshaw.

Kas lapsepõlv peaks olema idülliliselt ilus või kaasaegselt realistlik? Lapsevanemana on mul soov luua oma geenidele tugev alustala, et need suurepärased geenid ajas püsima jääksid. Aga mis annab alustaladele tugevuse?

Maailm muutub iga päevaga. See, kuidas ühiskond toimis 30 aastat tagasi, enam ei kehti. Minu lapsepõlv jääb sinna aega. Mina olen kogenud ainult ühte lapsepõlve ja see on ainus äraproovitud variant. Nüüd seisan ma kõrval hoopis teistsugusel lapsepõlvel, mida ma ise ’äraproovida’ ei saa. On teine aeg, teine ruum. Põhiväärtused on muutumatud ja armastus jääb aga see, mis selle tuuma ümber on, on teistsugune.

Olen seda meelt, et praegune maailm on liiga rutakas. Info liikumine on muutunud kiireks, infot on palju ja peamiseks ellujäämisoskuseks on võime leida üles õige info õigel ajal. Meid ümbritsev kõikide-võimaluste-meri on samal ajal ka tohutult ohtlik, kui sa ei suuda teha valikuid ja seada ausaid eesmärke. Aususe all mõtlen enese jaoks ausalt olulisi asju. Inimene, materjal ja ruum suudavad luua uusi ja uusi võimalusi ent aeg on jäik ja seda kombineerida ning juurde tekitada ei saa. Seetõttu ongi lõputu võimaluste ja kombinatsioonide valiku juures tähtis jääda iseendaks, enda vastu ausaks. Hiiglaslikust võimaluste merest tuleb välja noppida enda jaoks parimad piisad. Küsimus on – kuidas need ära tunda?

Kuidas oma lapsi suunata nii, et nad oskaksid teha õigeid valikuid? Õigete valikute tegemise eelduseks on tugev enesemääratlus ja sisul põhinev enesekindlus. Härra Sammalhabe ütles kuldsed sõnad: „Haudumine vajab vaikust ja rahu“. Ka isiksuse haudumine vajab vaikust ja rahu. Lapsele on hea, kui saab sirguda keskkonnas, kus välised mõjurid ja infotulv on mõnevõrra piiratud. Väikelapse areng on eeskätt suunatud füüsilise kasvamisele. Kui samale lühikesele perioodile suruda ka sotsiaalne ja isiksuse küpsemine, siis seda näiks olevat justkui liiga palju. Väike inimene ei ole valmis sukelduma tänapäeva kõigi-võimaluste-merre, enne tuleb ujuma õppida. Tal on raske panna vastu kõigile neile ahvatlustele, mis teda igal pool ümbritsevad, kõik on nii uus ja põnev. Piiratud ressursid, piiratud aeg ja sellest tulenev valikute tegemise vajadus tema teadvusesse ei taha veel mahtuda, sest ta ei tea veel päris täpselt kes ta on ja mida teha tahab. Kuidas mina emana saan võimaldada vaikust ja rahu, et laps jõuaks arusaamisele mida ta tahab, mis on see mis talle rõõmu valmistab, kes ta olla tahab?

Minu eriline pahameel on suunatud mänguasjade tootjate vastu. Yugioh, Bakugan, Lego Ninjago, Beyblade jms. Nende korporatiivne tegevus laste psühholoogia mõjutamisel kõnnib eetilisuse teraval serval. Multifilmid, veebisaidid, bränding, uued tootesarjad (mis on üles ehitatud motivatsioonile tarbida neid rohkem ja rohkem) täidavad vaid ühte eesmärki – teenida tootjale suuremat kasumit. Jah, selles pole midagi iseäralikku kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas. Ainult et antud juhul on valiku tegijaks lapsed. Kas nad on selleks valmis? Kas nad tajuvad oma võimalusi? Kas nad suudavad eristada iseenda soove ja tahtmisi välistest mõjutustest? Kas see on ikka aus turuolukord? Paljude vanemate jaoks ei ole see probleem, nad ei näe selles ohtu ja tahes-tahtmata on ka minu lapsed selle arusaama mõjuväljas. Hasart uutest plastmass-julladest levib koolis, lasteaias, trennis, õues mängides.

Ma saan suunata oma laste mõtteid ja nendega vestelda ja selgitada aga ma ei saa seda teha kogu aeg, ma ei saa seista igal hetkel nende kõrval. Neil on oma elu, omad sõbrad. Minu naivistlik soov on, et maailm ei trügiks meie vahele.

See dilemma on üks põhjus, miks me otsustasime vahetada linnaelu maaelu vastu. Ääremaal on kõigi-võimaluste-meri lahjem, lastel on aega olla iseendaga (mitte Bakuganiga) ja kasvada isiksuseks, kes teeb oma valikud ise ja sõltumatult. Suurim pagas, mis ma saan oma lastele eluks kaasa anda, on selge enesemääratluse võime, oskus kohaneda muutuvate oludega ja teha õigeid valikuid. Ma ei suuda neile pakkuda kogu maailmas olevat infot ja teadmisi (ja niikuinii on kiire infotootmise tagajärjeks ka info kiire riknemine nii, et pigem on kasuks oskus vajalik info üles leida ja eristada olulist ebaolulisest), pole mõtet panustada ka materiaalsetele hüvedele (ka materjali väärtus on ajas nobedasti muutuv) aga ma olen lapsevanemana rahul, kui laps teab, mida ta tahab ja tegutseb selle nimel sihikindlalt.

Shona Leah

Roosa retrotäpp

Mul on kolm last - Toomas, Teho ja Krisse (alias Linda). Kui ootasin kolmandat last, siis mõtlesin, et kolm poega oleks kihvt - nagu muinasjutus, kus vennad figureerivad tavaliselt kolme kaupa ja igal ühel mõni prevaleeruv omadus (üks on rikas, teine ilus, kolmas tark vms). Aga tütart tahtsin ikka ka. Vist isegi rohkem, kui kolme poega. Selline naiselik poegadekõrvane sügava südemesopi unistus kleitidest ja nukkudest. See soov täitus kolm aastat tagasi, võimalus kleitideks ja nukkudeks on antud aga kas ma oskan hinnata selle täitumist ka nüüd? Tihti mulle tundub, et mäletame selgelt unistusi, mis ei ole täitunud aga juba täitunud unistused ja eesmärgid kaotavad oma väärtuse. Need nagu ei olekski enam erilised. Õnneks oskan ma ka praegu ülevoolavalt rõõmustada selle üle, et kolmas laps on just tütar ja kõige muu hea juures on olemas ka aus põhjus kleitide õmblemiseks. Ent pean tunnistama, et nii mitmedki täitunud eesmärgid olen lahterdanud 'normaalseks' ja sageli ei oska nendes midagi erilist enam näha.

Aga nüüd siis kleidist. See on absoluutne retrokleit. Esiteks - see fuksiaroosa täpiline kangas pärineb aastakümnete tagant. Selle kinkis mulle hea sõbranna Saale ning see oli kasutusel tema lastetoas. Vist mingi voodikattena või midagi sellist. Kangajuppidel olid heledad pleekinud triibud ja üleüldse nägi see armsalt kulunud moega välja. Aga ma armastan seda kangast ikkagi. Või äkki just kulumismärkide tõttu armastan seda kohe eriti palju.

Teiseks - lõige pärineb Käsitöö Albumist nr IV, ilmumisaasta 1960. Olen puhtavereline amatöörõmbleja. Pühapäevaõmbleja on palju öeldud, sest neid pühapäevi, mil ma õmblusmasina taga istun, on ikka haruharva. Käsitöö Albumi järgi kleidi tegemiseni küündisid minu oskused vaevu-vaevu. Nähtavasti olid vanasti naised õmblemise alal intelligentsemad. Kui tänapäeva käsitööajakirjas oleks nii minimaalselt juhiseid, siis see ajakiri lõpetaks varsti ilmumise. Albumis on blondi tüdruku selga joonistatud A-lõikeline sinine kleit ning kõrvallehelt võib leida teksti:
Eelkooliealise tütarlapse pidulik kleit helesinisest popeliinist. Kinnis seljal kuni läbilõikeni. Voldi laius märgitud mustril. Tikandi kontuurjoonis nr.76 lisalehel. Muster S. Loik, mood E.Leškin

Aga suurus? Ja milline number lõikelehel vastab just sellele kleidile? Sest ega lõikelehel polnud midagi rohkemat kui põhitükkide kontuurid ja tingmärgid. Ei mingeid selgitusi. Aga millised tükid millise kleidi külge käivad? Ja krae ning taskud? Joonistuselt on ju näha, et kleidil on läbilõike vahele peidetud taskud ja väike püstine krae... Omaette konstrueerimisväljakutseks osutus sik-sak-hambulisest esitüki ülaservast voltida-õmmelda ilus kraekaar... Jeerum!!!

Kolmadaks - niidid. Päev enne õmblema asumist olin käinud turul, kus leidsin ühelt vana-kraami letilt vanu niite. Puust niidipoole kogun ma erilise hoolega, sest neile on hea väikseid pitsijuppe ümber kerida. Võtsin mõned niidirullid. Ühel nendest oli erkroosa niit. Kui ma kleiti õmblema asusin, siis osutus see niit minu varudest ainsaks, mis täpikangaga toonilt ilusasti sobis. Nii saigi välja paistvad õmblused selle niidiga tehtud (kannatasin ka kõik katkemised kenasti ära, sest värv oli ju nii ilus).
Kolmanda lisa - kindlasti pole see kleit esimene, millel ilulevad need sinised nööbid. Retro.

Niimoodi see isevärki kleit valmis saigi. Voltidele panin vahele helesinise pitsi, tikandi kontuurjoonist nr 76 ei kasutanud ning helesinise popeliini asemel on hoopis roosa-täpiline puuvill. Peidetud taskud ja püstkrae pärinevad (eneselegi üllatuseks) loomulikust intelligentsist.

Kõige lõpus panin end veel korra proovile - nööpaugud. Õmblusmasin on minu ämma pärandus ja kvalifitseerub seegi retro alla (80.ndate Saksa päritolu Veritas Rubina). Nööpaugufunktsiooni see masin ei evi ja seepärast ostaksin ma nööpaugud parema meelega poest. Tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas pole ju palju palutud, et saaksin osta mõned augud...

...ja teate, miks mulle meeldib vanast riidest tehtud kleit? Seepärast, et seda ei taba uue kleidi saatus jäädes kappi pidupäeva ootama. Vana-uut kleiti pole kahju kohe esimesel kodupäeval selga panna.