Kohvikud on minu romantilise maailmapildi lahutamatu osa. Kui sündis tütar, siis ühena esimestest asjadest kujutasin ette, kuidas me kunagi läheme suvistes sitsikleitides lilledega palistatud kohvikuterrassile jäätisekokteili jooma ja maasikakooki sööma. Ideaalis asub see fantaasiakohvik mõnes Haapsalu-suguses väikelinnas. Seal on see miski juba õhus olemas. Õnneks on ka Pärnus paiku, kus väikelinna idülliline miljöö koos kohvikukultuuriga on juurdunud. Provintsikohvikuks ei nimeta ma igat väikest söögikohta, mis väikelinnas püsti pannakse. Provintsi KOHVIK, see tähendab -
*Pisike ja hubane, kus kõrvallaud on küll lähedal aga see ei tundu karvavõrdki häiriv.
*Pisut kulunud moega, et saaksid end koduselt tunda.
*Sõbrannatamist saatev kohvijahvatamise pealetükkiv hääl ja õhus keerlev värske kohvi lõhn.
*Graatsilises pokaalis jäätisekokteil lillelisel suveterrassil.
*Magusad patud, millest emotsioonitult mööda minemist ei ole võimalik kunagi ära õppida.
*Loomulik sõbralik suhtlemine. Just suhtlemine, mitte teenindus. Sõnal "teenindus" on kliendi kohtlemise maik aga kohvikus ei oota ma kohtlemist vaid suhtlemist. Ühes õiges kohvikus on suhtlemine. Kohtlemine las jääb poodi ja autoteenindusse.
Piccadillys on need kriteeriumid täidetud ja rohkemgi veel. Eks igaüks vaatab-hindab ise. Ma ei väsi kordamast, et Piccadilly on Pärnu parim kohvik. Minu lemmik juba mitmeid aastaid. Hea stabiilsuse ja uuenduste tasakaal. Viimase uuendusena on neil rahvusliku nüansiga maiustesari "Allew".
Need
ja veel suur hulk vahvaid kommipurke on valminud Rohelise Luksuse Häärberi hubased käsitööbuduaaris. Eelmisel aastal, kui kommimeister Aivo käis Häärberis järjekordset šokolaadisauna läbi viimas, nägi ta minu tuunitud konservipurke (kus on hea hoida näiteks vardaid). Ta küsis, kas kommide jaoks ei saaks midagi seesugust teha. Saab ikka. Nii seisigi ühel päeval mul nurgas mitu kastitäit Illy tühjasid kaanega kohvipurke, mis ootasid uut kuube.
Kasutusse läksid pitsid, paelad, tapeediribad, salvrätikud, värvid, nööbid. Et purk lihtaslt purk ei oleks, siis on nendel tarkuseterad 2008 aasta Terve Elu ökokalendrist. Selle kalendri olemus, tekstide sisu, formaat ja värvilahendus sobisid ideaalselt konteksti. Kõik ca 40 purki said isesugused ent siiski mingil moel sarnased - laimirohelised valgete täppidega, kreemvalged peente triipudga, terrakotapunased glasuurmustritega. See oli põnev eksperiment.
p.s. kommikarbid on müügil Piccadilly kohvikus Pühavaimu tänaval. Muuseas, Piccadilly komme müüakse ka Tallinnas NOPis ja just täna, 13.veebruaril, toimub seal suuremat sorti šokolaaditamine.
Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.
Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
