Väike kollane vaas

Kui eelmisel aastal keris sinilillede ootust Linda-preili lillekorjamise kleit, siis sel aastal ootas sinililli väike kollane vaas. Tehtud südatalvel Sänna Kultuurimõisa savikojas. Moonikupraga vajutatud motiiv kauniduseks.

Oh kui kaua olen hoogu võtnud (julgelt üle aasta), et kirjutada siia Sänna Kultuurimõisast. Võluv paik, mille tegemistes on mul olnud au kaasa lüüa. Lootsin, et väike kollane vaas aitab jutuotsa lahti teha aga tundub, et Sänna Kultuurimõisa lugu on ikkagi nii suur, et lihtsalt ei mahu väiksesse butiiki ära. Igal juhul, kui juhtub nii, et ma ei jõuagi selle loo kirjutamiseni, siis Sina, hea lugeja, käi parem ise Sännas ära. Siis saad aru, miks maailm Sinu sees on hoopis suurem kui maailm Sinu ümber.

Seniks otsin aga õigeid sõnu ja ridu edasi, kasvõi ainult ruudulise põranda ja satsikardina saamisloo talletamise pärast.

Täna hommikul kell 6

Hommikul kell 6. Päike loob päeva. Kägu kukub. Muru krõbiseb öökülmast. Tulbid on madalates päikesekiirtes ebamaiselt läbipaistvad. Härmas klaasidega triiphoonest saab hetkeks küütlev palee.
Ei raatsi magada.

Aed ja tema maagia



 

Võib-olla siis, kui ma lugematul hulgal kevadeid, suvesid ja sügiseid hoolas ja usin olen, saan kunagi lugeda "Prantsuse aedniku" lummavaid kirjeldusi Ava aedadest ning muiates mõelda: "Ma tean küll millest te räägite, siin meie juures on ka nõnda." Praegu on kujutelm suurem kui reaalsus. Nii umbes 172 korda. Seniks kuni reaalsus kujutelmale järele jõuab, nuumab silma Pinterest.

Tihti imestan üha suuremaid aianduskeskusi vaadates, et kuidas need tänapäevased inimesed, kes muidu nii kärsitud on, et ei malda isegi järjekorras seista, viitsivad tegeleda nii pikaldase asjaga nagu aed. Koht, kus iga muutus nõuab hoolt ja aega. Äärmuslikud tempod. Tasakaalu saavutamiseks ei peaks alati äärmustega balanseerima, saaks ka lihtsamalt keskpunkti juures vaagida.

 

Minu päev.

Kaevasin täna põllulapi meetri jagu suuremaks. Tassisin maasikapeenrasse seda kraami, mis on saanud tunamullusest sõnnikust. Kohendasin ürdipeenart. Külvasin värvilist redist, tilli ja salatisibulat.

Varasematel päevadel külmetasin triiphoone riiulil ära mõned potid pelargoone, istutasin väljaveninud salatitaimi, lõikusin lillepeenras ja põõsapuhmas möödunud aasta kuivanud varsi. Jne, jne.

Käed rakkus, rammestus kehas, süda rahul. Seda tunnet ootasin juba ammu.

Aed ja tema maagia.

Küsimus miks? jääb vastuseta.

Lihtsalt.

Aeglaselt, aedlaselt.

 

 



Naadihooaeg

 

Naat on naat. Umbrohi. Räägitagu mis tahes, maitseb ikkagi üsna muruselt. Ometi on aastas viiv, nii umbes paar nädalat, mil naat on rohkem kui umbrohi. Siis on tal küljes sarnane märgiline staatus nagu kuldnokkadel või lumikellukestel. Kõik lapsed joonistavad kevade pildile kollatäpilised kuldnokad. Kõik uusmaakad ja öko-inimised unistavad kevadele mõeldes sellest, et saaks juba naadi põske pista. Nagu riitus või nii. Põlismaakaid see hullus ei taba. Nende jaoks on naat ikkagi naat - umbrohi, mis tast ikka süüa. Linnainimesena ei kõnetanud naadisöömine mind samuti. Tõenäoliselt on asi ikka selles samas vanas loos - linnas on neli aastaaega ja ühe üleminekut teiseks peaaegu et ei näe, naadi kasvamisest rääkimata. Maal on rohkem aastaegu - lumesulamise varakevad, sinilillede varakevad, toomingate õitsemise aeg jne. Nüüd, juba teist sinilillede varakevadet taban ennast vaimustumas väikestest värksetest naatidest. Nad on toredad lihtsalt selle pärast, et on olemas. Täna hommikul aias riisudes tulid halli sügispahna alt välja lillakad-tumerohelised naadibeebid (värske noor naat pole erkroheline, selliseks saab ta vanusega). Võin naadisöömise hooaja avatuks kuulutada. Lisaks naadile ladusin saiale ka rukola ja herne võrseid... et ikkagi mitte ainult umbrohtu süüa.

Head naati!

Klassiõhtu

Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.

Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.

Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.

Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.

Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.

Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!

* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.

Punapäised kanad

Eilne emadepäev tõi meie majapidamisse juurde viis hingelist. Punapäised kanad. Mõte, et kunagi võiksid meil kanad olla, oli varasemalt olemas aga selle juurde kuulus alati vabandav "kunagi". Nädal või paar tagasi hakkas "kunagi"  murenema ning kui siit-sealt kostus kana-juttu, oli selge, et nüüd tuleb see tegu ära teha. Pikem vaagimine oleks leidnud kindlasti põhjused, miks ei saa praegu kanasid võtta - pole, aedikut; pole, kes teeks aediku, sest (lapse)vanemleitnant on merel; rebane viib niikuinii minema; ma ei oska kanu pidada jne jne.

Õnneks sõidab mul aeg-ajalt "katus minema" ja kõik ratsionaalsed põhjendused kaotavad tähtsuse sisemise tunde väe ees. Spontaansetel mõistuse-kaotamise-hetkedel oleme vabad välistest kammitsatest ja saame aimu oma sisemisest suurusest. Sel hetkel tekib usaldus elu ees ja teadmine, et kõik, mis tuleb, see peab tulema ja saan sellega hakkama. Nõnda on sujunud ka kanapidamise esimesed päevad, asjad, mis algul tundusid takistusena, lahenevad.

Näiteks mõni päev tagasi tuli täiesti ootamatult ja ette teatamata külla mu ehitajast vend, kes loodetud kringli ja tee asemel sai kanadele aedikut teha. Eks selle pärast ta ei julgegi ette teatada oma käikudest, sest iial ei või teada, mida õeraas seekord välja mõtleb :P Veri on paksem kui vesi ja eks unustab temagi need sääsed ja selle aediku ning luban avalikult, et järgmisel korral kompenseerin ebamugavused munadest pakatava kollase koogiga.

Aedik sai valmis aga ega siis kana lageda taeva all taha olla. Vaja oli majakest ka. Mitte midagi muud ei jäänud üle, kui tuli saag ja haamer kätte võtta ja ehitama hakata. Kanad vaatasid seda tegevust kriitilise pilguga pealt. Mõningane kogemus kastide tegemisega on olemas (paar postitust tagasi näidatud lavendli kastid tegin ka ise). Samuti olen ääretult tänulik oma isale, kes on tubli ehitaja ja kelle kõrvalt olen näinud igasugu ehitustegevust ning terminid nagu punnlaud ja pruss ja armatuur ja silikaat jne jne ei ole sugugi võõrad. Kõrvalt tundusid need asjad lihtsad, ise tegema hakates enam nii lihtne ei tundu. Kanade maja sai siiski kenasti valmis ja asukad võtsid selle kiiresti omaks. Kanad olid lausa nii rahul, et täna hommikuks oli kaks muna selle eest antud.

Kui võtta elu poolt pakutavad väljakutsed vastu ja mitte krimpsus näoga vastu võtta vaid suhtuda neisse austuse ja mängulisusega, siis äkitselt imestad selle üle, milleks oled suuteline. Mugavalt tallatud radu käies ei ole õrna aimugi, et tegelikult võib rada olla palju laiem ja huvitavam. Rajalt kõrvale astumine ei tähenda, et pead suunda muutma, see annab võimaluse minna samas suunas aga kogeda palju rohkemat.

Minu jaoks on väikseks uueks seikluseks kanad, kes vähemalt esialgu on toonud meie perre palju elevust ja harjumustest välja tulemist. Isegi koer pidi oma mugava maailmavaate ümber hindama, sest tema territooriumile ilmusid mingid kummalised kaagutavad olevused. Olen päris kindel, et igaühel on võimalik oma tavapärasel rajal teha üks vangerdus ja maailmale uue pilguga vaadata. Kui muidu ei saa, siis tuleb järele anda hullule uitmõttele ja sellega mänguliselt kaasa minna. Pole vaja karta, sa saad hakkama!

Kevadised kastanid

Lastega pargis jalutades leidsime lehtede alt hulganisti kastanimune, mis kenasti üle talve elanud ning näitasid nüüd uut elumärki. Hobukastanid on mu lemmikpuud. Eriti õitsemise ajal. Kastaniõitega seoses tekkivad mälestused on elavad ja vahetud, mitte puhtalt mõistusega meenutatavad vaid kehaga tunnetatavad. Kastaniõie-hetked meenuvad kõigi oma lõhnade ja emotsioonidega.

Mäletan juba pisikesest peale, kuidas mind võlus Pärnus kevadine kastaniõites Karja tänav. Eriline aeg aastas. Mälestustesse jäänud nostalgiline linnakevade tunne - õievahune Karja tänav (eriti veel siis, kui esimesed õied juba pudisema on hakanud) ja tomatitaimelõhnaline turg.

Tartus koolis käies oli üks kastan, mis mind omamoodi kõnetas. Erilist tähtsust sel justkui pole aga väga selgelt on meelde jäänud. See kasvas sisekliiniku hoovi peal. Tegin varakult suvist reumatoloogia praktikat, et siis koju suvepuhkusele saada. Tol aastal õitses see kastan hästi kaua ja kogu aeg, kui tõstsin pilgu töölaua tagant üles, vaatas valgetes õieküünaldes puu kutsuvalt vastu.  Kuigi kastan oli õues ja mina sees, meenub sellega vana ja väärika kliiniku atmosfäär.

Tallinnas on Tehnika tänava kastaniallee see, mis viib mõtted sellesse kevadesse, kui olin Tehoga lapsepuhkusel (kärutasin seal kastanite all) aga hakkasin siiski sujuvalt ka kodus tööasju tegema. Selles kevades olid esimesed kogemused kodus töötamisest ja nüüdseks ma ainult sellist töömeetodit kasutangi.

Väike jalutuskäik ja laste kalduvus kõike üles korjata viis selleni, et iduhakatistega kastanimunad said Teho initsiatiivil pistetud ka kodutalu mulda. Kõigepealt kahele poole sissesõiduväravat lootuses, et kunagi tervitavad õitevahus puud kojujõudjaid ja siis igale poole mujale aiaäärtesse, sest niisama ära visata neid kastaneid ka ei raatsinud. Punased lipukesed annavad teada, kust otsida esimesi märke külviaktsiooni õnnestumisest.

Üks väike hetk lapsepõlvemängudest võib olla alguseks millelegi suurele. Nagu sajandi filmiks kroonitud "Kevades", kus isa poolt maase lükatud pajuvitsast sai suur ja märgilise tähtsusega puu Arno jaoks. Ma ei tea, kas neist kastanitest saab asja ja kas siis, kui saab, imetleme nende õisi meie või keegi teine. Ja võib-olla on hoopis mingi teine väike moment see, mis kasvatab silla lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Vahet polegi. Peaasi, et lastel on võimalus neid hetki iga päev luua, elada oma maailmas ja arusaamades, iseenda loovusest indu saades. Mina poleks neid kastaneid sealt lehtede alt üles korjanud aga Teho jaoks oli see oluline ja ta tahtis väga neid maha panna. Ju siis on millegi jaoks vaja...

Esimene äike on ära olnud ja eile kukkus ka kägu. Võiks öelda, et suveaeg on põhimõtteliselt käes.

Ülased kausis

Tegin kausi. Korjasin ülaseid.

Lill.

Lavendlite lapsendamine



Foto: Kaili Kupits, 2009

Lavendel on tore taim, lõhnab tirriteerivalt mõrkjasvaiguselt ja näeb suurtes puhmastes kena välja. Lavendlil on kujunenud romantikute lille imago ning kuna kerge romantikavine katab viimase aja moevoolusid, siis on ka lavendel aiataimena üksjagu populaarne. Nii vähemalt mulle tundub. Esimest korda proovisin lavendlit aias kasvatada 4-5 aastat tagasi oma Pärnu kodus. Nagu pildilt näha, siis kasvas kenasti ja pidas ka talved vastu.
Uues kodus selget aiakujunduse nägemust veel pole ning seega pole teinud suuri ponnistusi iluaianduse osas. Ka eelmised omanikud on suhtunud lillepeenardesse ja ilupuudesse leigelt ning kinnisvaratehinguga ei tulnud kaasa iluaiapidamise moraalset kohustust. Selle asemel saime hoopis murutraktori... Esialgu oli see muidugi üllatav, et kõik maamajad polegi mattunud pojengipuhmastesse ja priimulapeenardesse. Hetkeks tekkis tunne, et kohe tuleb hakata 'viga' parandama. Õnneks polnud esimesel suvel selleks aega ja me niiehknii otsustasime esimese aasta uues kodus lihtsalt niisama olla ja paika tunnetada. Nüüd ongi asjadele tekkinud teine pilk. Ma pole üldse enam kindel kas ja kui palju tahaksin aias püüda matkida looduse loodut, sest ilma peenralilledetagi on loodus maja ümber tohutult ilus ja mitmekesine. Üllatusi jagub igaks päevaks - kas poetab siis kauaoodatud sinilill oma nina majaservas mullast välja või kohtad kuuse all väärikaid ööviiuleid ja sauna taga laiub pesueht metsmaasika lõhnaga lilleaas. Rääkimata mustikatest ja pohladest, mis ka õuele trügivad. Mida mina, pisike inimene, oskan suure looduse täiuslikkusele lisada.

Kuid siiski ei lubanud mu süda pealt vaadata, kuidas täditütrel üleeelmise aasta lilletaimede müügist järele jäänud rääbakamad lavendlitaimed juba teist talve aianurgas visalt oma saatusele vastu punnivad. Otsustasin nad lapsendada.

Segasin kokku aiamulda, turvast, tuhka ja liiva, et muld oleks kerge, lubjarikas ent mitte siiski liiga lahja. Puhastasin taimed samblast ja umbrohust, lõikasin ära külmast kannatada saanud oksad ning istutasin kastidesse. Kuna sobivat peenart pole, siis ongi hea taimi kastidega tõsta tuulevaiksesse ja päikesepaistelisse kohta kosuma. Mõned taimed on väga kabedad ja mõnede puhul tuleb lihtsalt uskuda, et ka nemad kasvavad suureks. Ja kui see nii peaks minema (et nad suureks kasvavad), siis tuleb välja mõelda, mis neist edasi saab. 

Mida siis ikkagi teha? Kas tagumik uppis peenraid rohida või lasta liblikal varba otsas maanduda? Kas nautida üksnes kodumaist karikakra ilu või ihaleda kaugeid maid ning tuua karulaande mõrkjasvaigust tirriteerivat lõunamaalõhna? Lubada spontaanne loodus ukseni või püüda seda korrastada ja oma soovidele allutada?
Tõde on seal kuskil vahepeal.

Häid jõule, Marmelaad!

Nagu ta ise ütles - sinililleaeg on Marmelaadi jõulud.

Sinilillede korjamise kleit

Postituse pealkiri võiks olla ka "Õppekleit". Ühel hetkel südatalvel tuli kleidõmblemise isu aga sobivat lõiget polnud. Seetõttu otsustasin roosa täppidega kleidi lõiget 'veidi kohandada'. Sellest hetkest algas minu kui profaani ristikäik A-lõikelise kleidi konstrueerimise teel.  Kiiresti sai selgeks, et kleidi suurim väärtus seisneb õppeprotsessis, mida selle tegemine pakub. Julgelt võin väita, et olen kleiti vähemalt kaks korda õmmelnud - vaid mõned üksikud õmblused jäid esimese korraga pidama. Ikka tuli kuskilt järele anda, kuskilt kokku võtta, midagi ringi lõigata. Kleit sai tehtud veidike suurem, et kandmise aeg ja valmimise aeg oleks ikka mõistlikus proportsioonis. Tüdruk peab veidi sirguma, et kolmveerand-varrukas õigustaks oma nime ja põlved kelmikamalt kleidisaba alt välguks. Üks on aga kindel, et peale õpetlikku ristiretke eelistan edaspidi kasutada valmis lõikeid, näiteks midagi armast ja retrolikku Citronille'lt.

Kui jaanuaris õmblema hakkasin, siis kohe alguses seostus ebamääraste toonidega pehme kleidikangas sinililledega. Otsisin sobivat voodrikangast ning õige tooni kirjeldamiseks näis sobivat kõige paremini 'pleekinud sinilille sinakaslilla'. Seda enam on nüüd hea meel, et kleit sinilillede õitsemise ajaks valmis sai. Eilsel päikeselisel pühapäeval oli sellega tuulevaikses metsasalus just paras nii pikalt oodatud sinililli noppida. Ja sinililli on palju palju. 

Juba nädalaid käisin nina maas mööda kraavipervesid ja päikeselisi metsatukkasid otsimas esimesi märke tärkavatest sinililledest. Ootus oli suur. Ja siis, ühel kenal päeval leidsin sinised õied oma toa akna alt raagus jasmiinipõõsa embuses. Ilus üllatus.

Üks hetk

Üks hetk ühes päevas eelmisel nädalal.

Sõitsin mööda väikest Kagu-Eesti looklevat teed. Üksi sellel teel. Päike paistis, ilm oli selge aga mitte veel täielikult kevadsoe. Põllud ja mäenõlvad aurasid päikese käes. Valged väänlevad uduvined kasvasid hoogsalt maa seest välja. Maagiline. Tundus, et peaksin auto seisma jätta, et mitte seda loomise protsessi häirida (kuid siiski ei jätnud). Niivõrd aukartusäratav oli see kõik. Sisetunde ajel võtsin hoo maha ja palusin mõttes vabandust, et seesugust idülli mootorimüraga lõhun.

Üks hetk ühes päevas sellel nädalal.

Jalutsin hommikul koeraga metsas. Karge oli. Öösel oli sadanud lund ning pori-hall ei paistnud välja. Härmatisekristallid helklesid rohukõrtel ja väikestel kuusepoegadel. Metsa all oli veel talvest jäänud lumevaalusid. Teerada pööras puude tagant paistva päikese poole ja hetkega sillerdas metsaalune vikerkaare värvides. Härmatisehelvestest ja lumekritsallidest oli saanud miljonid pisikese prismad, mis muukisid hommikuvalguse lahti erksateks toonideks. Lumi ei sädelenud hõbedaselt vaid kõige kirkamates värvides. Olin sattunud lume ja päikesega harmoonilisse süsteemi nii, et füüsika tunnis õpitu sai ühtäkki  ilmsiks. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin, kuis' on see võimalik.

Üks hetk tänases päevas.

Täna oli see pikalt oodatud päev, kus jalgrattad aeti aida alt õue (tegelikult lapsed tegid seda oma kärsitusest juba mõni päev varem). Lõpuks ometi on piisavalt soe ja teed kuivad ning sõit võib alata. Vanemat poega kooli saates peatusin ja püüdsin kinni päikeselise hommiku Rõuge kohal (ülemine pilt) - kõik oli kullaloori embuses. Sel korral oli fotokas kaasas.



Kas on see kevadine valguselisa või on asi käimasolevas rahulikult-võtmise-perioodis aga nii palju on näha. Need kolm on vaid valitud palad... viimase aja best of. Väikesed imelised momendid mida saab märkamata jätta aga saab ka mõnuga endast läbi lasta ja ihurakkudega tunda. Üks Tark Mees ütles: "Vaata maailma südamega ja tunne seda."

Sinililled õitsevad.

Tulevad!

Tulevad, tulevad!

Lumikellukesed. Linnud. Kevad.

Meie õuelt on lumi visa sulama ja viimastel päevadel tuleb seda üha juurde. Hommikuti tuleb tuuleklaasilt jääd kraapida ning kasemahl moodustab jääskulptuure. Olen väga rahul, et maale kolides andsin endale paigaga tutvumiseks aega vähemalt ühe aastaringi. Enne aasta möödumist ei mingeid suuremaid ümberkorraldustöid ei sees ega väljas. Sügisel poleks osanud eales arvata, et kevadine päikesekaar hakkab üle metsa hoovi paistma alles märtsi keskpaigas ja ka siis on vaid mõned valitud kohad, mis pisut kiiremini lumevabaks saavad. Nüüd ma tean, kuhu sügisel krookused ja lumikellukesed istutada - köögi akna alla.

Koos lumikellukeste ajaga jõuavad pärale ka rändlinnud. Pesakast on valmis ja ootab elanikke. Täna lendas üle õue õige mitu linnukolmnurka. Haned vist. Täitsa huupi pakun. Ehk kunagi saan targemaks ja kõrv suudab selgemini eristada linnuhääli. Ka tiivasahin on linnuhääl, sest mõnikord ongi vaid seda kuulda. Siin vaikuses kuuleb.

Lumikellukeselinnu pross.

Tähejänesed

Jänesed ilmuvad kevaditi. Joan Gormani jäneseretsept on ülimalt lihtne ja totakalt armas. Veebimaailm on täis lihtsaid ja geniaalseid (käsitöö ja meisterdamise) ideid, mida nähes mõtled: "Mul on ka seda vaja," või "Seda saaksin/oskaksin ise ka teha," või "Oi kui lihtne ja nutikas mõte, peaks proovima." Enamasti mõtteks see vaid jääbki, sest kohe trügib peale uus lahe idee. Ja siis järgmine... ja veel järgmine....  Lõpuks oled ahminud endasse kobaraga inspirastiooni, imetlenud teiste tehtut aga väjundit ei tule. Valmis ei saa isegi mitte kõige pisemat nõelapatja.

Õnneks pakuvad silmadega-söömise-päevadele värskendavat vaheldust tegusamad päevad. Mõni nädal tagasi oli vaja kiirelt reageerida ootamatule avastusele kas-täna-ongi-juba-Meeli-sünnipäev. Polnud aega uimerdada ja lõputult valida, tuli kärmelt tegutseda. Nii sündis kingisaaja lemmikvärvi sinine M-jänes. Kuna kevadel on Teho sõbrannade sünnipäevade hooaeg, siis sinisele tuli seltsiks kollane K-jänes. Seekord ei saanud ma kuidagi jutule ergu võilillekollasega aga see eest kõnetas malbelt hele koorevõikollane. Näpuotsaga meie pere naiste lemmikut, roosat, juurde. Sellest tuli üks romantikavahune roosnabaliste tõugu kaisuloom aga ehk toobki ta magusama une...

Kui see kollane K-jänes juba imalaks ära kiskus, siis ootan huviga milliseks kujuneb juba järgmine teadaolev roosa A-jänes?