Esimene lumi, esimene kass

Esimene hallahommik on alati nii imeline. Mõnus karge. Imestasin, et miks siiani pole härmatist veel olnud. On ju oktoobri keskpaik.Täna hommikul avanes magamistoa aknast aga ilus valge pilt. Maa oli härmas. Õigemini - vastu hommikut oli maha sadanud juba esimene õhuke lumekiht.

Koos esimese lumega tuli meile ka kass. Armsa kokkulangevusena saime just täna oma perre esimese kassi - valge kassipoja talust, kus käime piima toomas. Ja nii saigi ta nimeks Lumepall. (Snowball - meesperele see nimi meeldis. Kes teab, see teab. Mina enne tänast näiteks ei teadnud)

Vana kombe kohaselt vahetasime kassipoja sukanõela vastu. Hea suure silmaga nõel oli.

Sügis ja sõbrad ja veel üks ööbik

Kesk ilusaimat kuldset sügist juhtub ilusaid asju...

1.oktoobril oli mõtteis ja huultel kuulda mugandatud lauluridu :

Taas astun ma su salongi,

jälle istun peenel kanapeel.

Kõikjal siin kipspead blondid,

ingli juuksed peas, suus inglise keel....

Bäng-bäng-bäng wonderland,

kes jäi ellu, kes jäi mällu,

müüdineiu mängi iseend.

Bäng-bäng-bäng wonderland,

kauge aeg jäi kujutellu,

küllap see on küünlaid vääriv mäng.

Jah, Laimakülas sai kokku jabur teelaudkond (L.Carrolli ainetel). Õhtu kuldne kui sügispäike.Seltskond kirju kui vahtra-allee. Igaüks uhkelt oma personaalia kuninganna. Seepärast kõik klapibki. Sellepärast siis kõik need ööbikud ....

Õhtusöök teelaudkonna vääriline

Raske oli aru saada, kus lõppes reaalsus ja algas muinasjutt.

Teemaks oli pistmine. Sokike pistis kukke.

Kaasas motivatsioonipurgike 'tee - ära tee' või oli see 'söö - ära söö'.

 
Pistsin viimased kaunidused Sokikese pabersabalisele sügisööbikule.

Nii igav kui see ka ei tundu, siis avaldamata on veel paar ööbikuprossi. Palun kannatage ära....

Lõppu stiilinäide, kuidas tuttav sinilind harmoneerub Marmelaadi ilusa maniküüriga.

Monokroomne (roosa)

 

Sellel peab olema tõestatud põhjus, miks tüdrukutele meeldib roosa. Roosalembus on neil (meil?) veres. Kui Linda-preili nägi esimest korda oma võimalikku uut tuba, siis ei tekkinud küsimustki, kas ta tahab olla-magada omaette toas. Roosas toas. Roosa tuba on pärandus maja eelmistelt omanikelt ja me ei kiirusta oma päevi koormama remondi-stressiga. Pelk visuaalesteetiline põhjendus ei ole selleks piisav. Vähemalt mitte senini.

 

Otsustasime võtta kolimist kui elukeskkonna ja elustiili muutust, mitte kui asjade vahetust. Kõik eluks tarviliku võtsime endaga uude kohta kaasa, üht-teist lisaks ka isakodust. Kes oleks arvanud, et Pärnu-kodu tuunitud köögilaud on justkui loodud selle akna alla. Seesugune juhuslik täiuslikkus paneb taas kahtlema juhuslikkuse olemasolus. Kõik toimub põhjusega. Roheline riiul ootas meid siinsamas aidas. Tal oli seal üks teine funktsioon. Riiul pole küll roosa aga täpipealt sama karva mündiroheline nagu on roosas toas südamete ja kroonidega bordüür lae servas (see bordüür, mis pildilt ei paista).
Ja lilled, need peavad roosas toas roosad olema. Väidetavalt on ka unenäod seal toas roosad aga seda fakti pole ma veel isiklikult kontrollinud. Lapsesuu ei pidavat valetama. Roosasid lilli jagus suvel meie aasale piisavalt. Kui ma eksi, siis leidsime kaheksa erinevat roosades toonides lille roosa toa lillekimbu sisse.
Ei tasu vist märkida, et õunad ja seenedekoratsioonid on selles toas roosad. Isegi samblik toodi metsast roosa.

Oh seda sefiirmagusat koloriiti! Nii magus, et kleebib enda külge kinni.

Roosiööbik on tehtud mikroskoopilises ristpistes. Olin valmis selle kannatuse ette võtma ainult ühel põhjusel - pühendusega vabariigi tuntuimale roosilemblejale Laimale. Nüüd ehib roosa roosiööbik tema kumerat rinda.