(pikem lugemine veidi filosoofilisel teemal)
Tallinnas on üks tore maja. See maja, milles on tema kodu ja kus ta on siis, kui ei ole Pärnus. Eriti vahvad on need inimesed, kes selles majas elavad. Põgusalt on sellest ka siinsetel lettidel juttu olnud. Kui paljud tänapäeval saavad öelda, et neil toimib täiesti eluterve kogukond, kus vajadusel üleaedseid (tema puhul siis üleuksseid) aidatakse. Kuna trepikoda on suletud, siis uksele koputus tähendab tavaliselt seda, et mõnel naabril on mure. Näiteks sai sousti tegemise ajal jahu otsa või otsib teine oma kadunud last, kes parasjagu tema lastetoas mängib. Suhted naabritega on suurepärased ja ta on vägagi uhke selle üle. See tundub lihtsalt nii mõistlik. Miks ta peaks kõik oma väiksed lapsed kokku pakkima, et poest saia tooma minna, parem hüüab üle ukse, et vaadatagu ka tema lapsi. Ja see toimib! Tänapäeval. Tallinnas.
Möödunud reede õhtul koputati jälle tema uksele. Ja mitte ei olnud jahu otsa saanud, vaid naabrinaine oli teinud ühe lastelaua. See kõlas umbes nii: ma-leidisn-sellise-PVCjupi-ja-mõtleisn-et-kruvin-jalad-alla-ja-proovin-ilusaks-teha. Naabrinaine oli sattunud raamatupoes odavale väljamüügile ning soetas sealt puutöö ja dekoreerimise raamatuid. Oli vaja kohe järele proovida. Kuna laud sai roosipeenraline ning lähim tütarlaps kasvab kõrvalkorteris (ehk Polkovniku juures), siis leidis see laud endale koha äsja roosilise tapeedi saanud lastetoas.
Naised! Tütreid on vaja selleks, et saaks välja elada oma lapsepõlve realiseerimata fantaasiad!
Ta ei usu, et aastasele tütrele väga korda läheb, milline on tapeet või laud tema nurgakeses. Aga emale läheb see liigagi korda.
Ilus laud, ilus õhtu, ilus vein. Värsked porgandipirukad ja küüslaugusaiad on ka ilusad. Öö sirutas oma tiivad üle meie pisikese isamaa. Öös on asju. Saabub vaikus, mida iga ema teab. Vaikus, kui on kuulda omaenese mõtteid või seda, kuidas gaasikatel nõksaga tööle hakkab. See nii magus vaikus, mida ei raatsi Une Matiga jagada. Nagu narkootikum, mille trankviliseerivat mõju tahaks veel ja veel kogeda. Õigel hetkel pole õnnelik olemiseks palju vaja. Sel korral oli vaja vaid magusat vaikust, veini, natuke pirukaid ja kahte naisterahvast, kes püüavad aru saada, milleks nad on siin kus nad on.
Üks neist emantsipeerunud ja tänapäeva mõistes edukas naine, kes otsib t e e d Naiseni tema enda sees. Esimene sammuke ehk arusaamine, et tema sees on Naine, tal juba on tehtud. Teine naine on end alateadlikult pühendanud kodule ja perele ja sellele sisemisele Naisele. Ta on maitsnud ka karjääri mahlaseid vilju ent nüüd võib tõdeda, et looduse ja juhuse tahtel (muide, juhustesse ta siiski ei usu) on ta ikka jõudnud sinna, kus on tema koht – kodu, pere. See mõtteskeem, et Naiseks olemine eristab teda paljudest sookaaslastest, vajab veel kinnistumist.
Üks pildike sellest ilusast päevast. „Emme, ma tahan praegu seda küüslaugusaia, mis sa ükskord tegid!“. Kas saab veel konkreetsemalt end väljendada? Ema võtab seepeale pärmi ja piima ja riiulist jahu ja suhkru ning varsti juba ajabki õhuline vetruv taigen enda rätikuserva alt välja. Paar hoogsat tõmmet ja see õhuloss kukub kokku, ent selle eripäraga , et tal on jube suur kihk taastada varemsaavutatu. Võiksime pärmitaignast sagedamini eeskuju võtta, eriti need, kellel on järjekindlusega probleeme või kes alistuvad liig kergelt. Jahuvihk maandub suurel puhtal laual. Soe ja kohev mass liibub sinu käte ümber, kui alustad dialoogi imelise ent iseloomuga ollusega nimega pärmitaigen. Suuerst taignast saab mitu väikest, mõni neist saab kohe endale erkoranži porgandisüdame, mõni peab ootama veel Ema nobedaid käsi. Üks äraootaval seisukohal taignanutsakas sattus lauaservale piisvalt lähedale, et aastane piiga ulatus oma pisikese kõvera sõrmega selle sisse auku torkima. Torkab ühe korra – oihh, see on pehme. Torkab teine kord veidi julgemini – see jääb näpu külge. Torkab kolmandat korda – oot, selle näpu võiks ju nüüd suhu panna. Lükkab taignasse juba mitu näppu – aga see asi jääb ju väga hästi köögikapi külge kinni. Ja siis saab teda sealt jälle ära nokkida ja suhu panna. Aga mis juhtub siis, kui ma teise käega võtan...
Hingematvalt ilus vaatepilt. Pilt, kuidas väike Naine saab tuttavaks pärmitaignaga. Kui oleks olnud leivataigen, oleks liigne sümboolsus teda vist suisa nutma pannud. Pilt, mida ei tohtinud ära rikkuda fotoaparaadiga, sest sellest kumanduv emotsioon oli liiga tugev ning talletati mällu ka ilma välise abita. Kuidas väike Naine õpib hoidma kodu, kuidas tekib see kõhutunne, milline on üks õige pärmitaigen ja selle tegemiseks ei ole kunagi vaja retsepti, sest see on elus asi ja iga kord kordumatu. Lisaks taignale, läks pudrumulgust sisse ka hea ports porgandipiruka täidist – ja kunagi ei lepi väike Naine vähemaga, kui sellised porgandipirukad nagu Ema tegi. See oskus, lugu, tunnetus ja taju, mida ei saa väiskele Naisele õpetada mitte keegi muu kui suur Naine. Järjepidevus. Ahel läbi põlvkondade.
Kui palju on meis alles neid ahelaid? Kui palju me oleme saanud seda miskit, mis teeb naisest Naise ja kui palju me oleme seda teadmist edasi andnud väikestele Naistele? Tundub, et arengud ühiskonnaloos on laastavalt mõjunud neile ahelatele.
Kas me tajume, et Naiste käes on võim kujundada tuleviku ühiskonda. Paarikümne aasta pärast on ühiskonna aktiivsem osa just needsamad väikesed Naised ja Mehed. Seega sõltub see, millised väärtushinnangud ja tõekspidamised valistevad näiteks 30 aasta pärast, tänastest lastest. Kas Ema on suutnud luua Kodu ja kindlustada tagala, anda tasahilju, igapäevaseid toimetusi tehes kild killu haaval edasi seda miskit, mis kasvatab uue Naise ja uued ühiskonnad. Isa rolli ei saa alaväärtustada, ent kodu süda ja hing on Ema, puht bioloogiliselt on see nii. Võib ju tuua näiteid minevikust, kus mehed käisid jahil saaki püüdmas ja sel ajal naised hoidsib püstkojas leeki aga palju huvitavam, kuidas on lood täna? Kes täna hoiab tulukest lees? Kas on võimalik nii, et kõik, nii mehed kui naised kui ka lasped, on saadetud „jahile“ ning säde kustub? Kui sädet pole, kus on siis tagala? Kas tulemuseks on kodutute ühiskond, kus sõnal ’ligimesearmastus’ puudub tähendus? Kui palju pööratakse sellele tähelepanu? Kas peaks? Kas peavad olema Mehed ja Naised, äkki piisab, kui on inimesed? Kas kord inimeseks hakanud naises saab uuesti sünnitada Naise? Kas on olemas eesti Naine ja mille poolest erineb Naine Eestis Naisest Ida-Timoris ?
Küsimusi tekkis tol ööl neil Naistel palju. Teema on end aastate jooksul pisitasa kogunud ning sel reedeööl leidis oma väljapääsu. Ja see oli nii põnev, et tahaks sellega edasi minna. Kas Sa said aru, mida ta kirjutas, kas on ehk sinulgi analoogseid küsimsui tekkinud? Nad teevad lähiajal kindlasti veel ühe Naiste Ööülikooli ja ootavad sinna ka teiste arvamusi – et kerkiks rohkem küsimusi ja oleks veel rohkem vastuseid. Selles teemas on ürgset väge. Nad ootavad Sind sellese kummalisse majja –
kirjuta Polkovnikule!
