Bioloogiline kevad

Otsin tuisuiilide vahelt kevadet. Aknalaual rohetavad esimesed potid ja aitavad soojal valgusel kiiremini siiapoole teed leida. Enda käega nopitud toidukraam tekitab hetkeks sõltumatuse tunde - söön mida soovin ja millal soovin ja parimal võimalikul moel. See on otseses mõttes leiva-lauale-toomise tunne (keldrist sõstramahla toomise tunne, jääkambrist maasikate võtmise tunne). Hoidistest on juba küllalt, tahaks jälle värsket. Kibelen selle järele.

5.veebruaril pistsid väikesed käekesed mulda peotäie seemneid - roheline salat, spinat, sibul. Nüüdseks on ujedad ja heledad taimed suurematesse pottidesse ümber istutatud. Sooja peenramulda nad kahjuks ei jõua - enne satuvad kevadisele toidulauale... loodetavasti.

Keraamikaring

Toomase valge hunt-taldrik

Savi on materjal, millega on mul olnud vähe kokkupuudet. Veidike isegi on olnud põlgust, sest päris täpselt ei tea, mida ja kuidas sellest teha saab. Tüüpile teadmatuse produtseeritud eelarvamus - mida ei tunne ei tea, seda tuleb karta. Miskipärast on tundunud savi, hoolimata oma pehmusest, mehelik ja jõuline materjal. Minu jaoks, kes ma ihalen kerguse, õrnuse ja peente detailide järele, on see võõras karakter. Sellest hoolimata olen ma salamisi ikka tahtnud saviga tuttavaks saada.

Rõuge Koolis toimub keraamika ring. Suur oli rõõm, kui vanem poeg teatas oma soovist seal käima hakata. Nagu selgus, on keraamikaring laste seas hästi populaarne. Isegi nii populaarne, et õpetaja Annika kaalus seda mitmes grupis teha, et saaks piisavalt kõigile oma tähelepanu jagada. Sain aru, et siin on minu võimalus. Pakkusin end vabatahtlikuks õpetaja abiliseks. Lootsin, et ehk on mul piisavalt loomingulist intelligentsi, et suuta primitiivsemaid tegevusi juhendada. Niimoodi laste kõrvalt olen tasahilju saviga tutvust loonud. Mulle meeldib savi juures vahetu kontakt ja väljendusrikkus - ühest kergest sõrmeliigutusest tekib täiesti uus ilme ja emotsioon. Lapsed on saviga tegeledes mõnusalt vabad, loovad ja julged -suurepäraseid skulptuure tuleb ridamisi. Savi ei vaja ka palju kannatust. Lapseliku kärsituse ja kerge suhtumisega sobib see kenasti. 

Praegu olen ise veel uje, suuri taieseid ei tee (piltidel on laste tööd). Otsin seda õiget tunnetust ja dialoogi materjaliga. Nagu ütlesin, on savil omadused, mis on minu jaoks täiesti uued. Tikkides või piparkooke joonistades on võimalik minna perfektsuses ja detailides ülipeeneks. Savi puhul see ei toimi. Savile annab ilmet suurem vaade. Vähemalt selline mulje on seni jäänud.

Miinijahtija M315.
Selle pildi juures on paslik teha üks täpsustus - edaspidi tuleb Leitnandi asemel kasutada nimetust Vanemleitnant ja kui siit veel edasi arendada, siis miks mitte ka (Lapse)vanemleitnant.

Keraamikaring on üks paljudest näidetest, et elu maal on väga mitmekesine nii suurte kui väikeste jaoks. Kuna kõik on lähedal  (ja sageli ka lähedased), siis ideed saavad ruttu teoks. Vahet pole, kas selleks uitmõtteks on jäässe külmutatud laste joonistuste ja skulptuuride näitus Ööbikuoru vaatetornis või reedeõhtune uisukarneval - kulub vaid mõni päev ja asi saab teoks. Asjade teoks saamise kiirusega tuleb  veel harjuda, sest mind valdab ikka veel pika-planeerimisprotsessi-paine. Vist selle nahka kipub minema ka Tamme talu lumekohviku mõte...

Kessu ja Tripp

Sõitsin eile õhtul Tallinnast Võrru. Reisiseltskond oli kirju. Teiste hulgas olid seal Margit Kilumets, Arp Müller, Artur Talvik aga eriti meeldisid mulle mudilased, kes mõtisklesid riigi teemadel:

Millises riigis on hea elada? Miks?
Eestis.
Sest siin on eurod ja suurem raha.
Sellpärast, et seal elab su vanaema ja vanaisa ja sa saad vanaema ja vanaisa juurde iga kell minna.
...
Kui teie oleksite Eesti riigi juhid, siis mida teeksite paremaks?
Ma teeksin igasugu maasika- ja vaarikamaid, seal oleks maasikamered ja puud.
Miks sa seda teeksid?
Sest see on mu unistus ja see mulle meeldiks.
...
Kas midagi ohustab ka riiki? Mille eest peab riiki kaitsma?
Nafta. See teeb veele palju halba.
...
Mis on ühes riigis kõige tähtsamad asjad?
Et terve riik hukka ei saaks.
Kuidas seda teha, et riik hukka ei saaks?
Tuleb kaitsta. Sõjaväleased ei tohi lasta nii kiiresti ära minna, sest muidu võivad vastased just tuld anda ja meil on vähe sõdalasi.
...
Kui sa saaksid oma riigile midagi kinkida, siis mis see oleks?
Kingiksin rohkem vaestele raha.
Kui tal on katus jällegi vana, siis ma kingin talle uue katuse.

Laste mõttelend on nii vahetu ja värske, et aastakümnetega vaevatud täiskasvanutel on seda kohati keeruline jälgida. Ma imetlen täiskavanuid, kes saavad lastega vahetu kontakti ja oskavad nendega ühes rütmis mõelda. Mina seda alati ei oska. Laste ja täiskasvanute erinev mõtlemise ja fantaseerimise oskus tuletas mulle meelde üht hiljutist elamust...

Käisime perega Tartus Teatri Kodus Kessut ja Trippi vaatamas. Teatri Kodu on Mänguasjamuuseumi kõrval, Lutsu tänava Toomemäe poolsel nurgal. Sealne atmosfäär on üdini lastepärane ja helge, samas säilitades teatrile omase pidulikkuse ja elegantsi. Kõike on parasjagu - hubast olemist, lustakaid nõkse ja võluvat väärikust. Väike intiimne teatrisaal on just selline, et pisike inimene tunneks end seal hästi. Silma paitasid täpilised toolikatted ja istumispadjad, siidiselt helklevad lopsakad prantsuse kardinad akende ees ning õhkõrn lava eesriie. Klassikalist numbritega garderoobi seal pole, selle asemel on avaras eesruumis mitmed kapid ja nagid kuhu oma riided jätta ning tõmmata varba otsa sussid. Selline avatud lahendus toimib inimestevahelisel usaldusel ja seda seal majas jätkub. Teatri Kodu pole anonüümne vaid väga inimlik, soe ja sõbralik. Justnagu laste tehtud. 

Kessu ja Tripi tegemised olid samuti igati vahvad ja hoidsid mudilased põnevil kogu etenduse vältel. Lugu sellest, kuidas üksinda koju jäänud laps leiab väheste asjadega oma vilka fantaasia abil kõiksugu tegevust - toolist tehakse helikopter, laudlinast rong, hetkega on toast saanud toidupood ja juba hõljuvadki Kessu ja Tripp pilvede peal. Ja see, et külmkapi ust ei või lahti jätta, on lastel nüüd pikaks ajaks meeles. Just see elav näide, kuidas mänguasjad ei tee mänge vaid lapsed ise, oli minu jaoks selle etenduse suurimaid väärtusi. Soovitan soojalt.

   
Tulles tagasi mu eilse pika autosõidu juurde... teate, ma sain ühele olulisele muusikalisele saladusele jälile. Kuulake ise!

Etenduse fotode autor Andres Keil, www.vanemuine.ee

Esimesed pajutibud

Eile nägin ma Eestimaad...

Laupäevane jalutuskäik. Lumi on teraline ja kokku vajunud, hanged on lamedad, teedel mustavad esimesed tumedad vöödid. Hoolika otsimise tulemusel leidsin 6 kilomeetri peale ühe paju, mis on juba tibud välja poetanud.

Hoia oma unistusi ...

Hommikust piimavahukohvi joon viimased poolteist aastat tassist, millel sõnad: "hoia oma unistusi !" Kui üks tass saab olla nii väga minu oma, siis just see savitass seda on. Seal on täppe, seal on mõnusat hallikassinist, seal on valged linnud, seal on SELLISED sõnad. Tassi kinkis Roosamamma, mistõttu on tass mulle veelgi armsam. Kui keegi oskab öelda, kes on selle tassi autor, oleksin väga tänulik.

Hoia oma unistusi!

Unistused peavad olema, sest need annavad sihi kuhu poole liikuda. Nüüd edasi on ainult küsimus, kas sa ka hakkad sihi poole liikuma või ainult unistad. Unistad unistusest, unistad liikumisest aga reaalsuses oled ikkagi tardunult paigal.

" ...Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust.
Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune kui mina, sest tahad oma unistusi ellu viia.
Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule Püha Kivi juurde jõuan ja kuidas ma selle ümber seiste ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."*

Inimesi on igasuguseid, kõik ei peagi jooksujalu tormama millegi poole. Saab ka teistmoodi... kui sa tõesti soovid seda. Mina vist ei taha 'teistmoodi'. Olen selleks liiga kärsitu, et lihtsalt vaikselt perroonil seista ja lasta ajarongil endast mööda vurada ilma, et oleksin püüdnudki sellele astuda. Ma tahan hoida oma unistusi aga seejuures tahan, et need hoitavad unistused oleksid dünaamilised ja vahelduvad, mitte museaalidena klaaskarbis sametpadjal igavlevad. Tahan, et unistustel oleksid mõned mõlgid ja kriimud, rasvased näpujäjed või kulunud nurgad, et oleks tunda, et nendega on tööd tehtud. Tahan mõnikord hüüda: "Ära tegin!"

Pildi autor teadmata

Nagu eelmises postutuses ütlesin, on talv suigutanud unne ja tardumusse aga õnneks käib päike juba päris kõrgelt ning keskpäeval on õhus tunda kevade lähedust. See paneb taas vere käima ja ajendab tegudele. Ma olen erinevate aastaaegade suhtes tolerantne ja naudin seda, mis parajasti on igatsemata millegi muu järele aga sel aastal ootan minagi kevadet. Askeldamine on vist juba alanud.

* "Alkeemik", Paulo Coelho

Kui unistamisest saab küllalt...

Valitseb karge talv oma kohevas lumises kasukas, saatjaks saluteeriv pakane kõigi oma viguritega. Kuigi talv on pime aeg, on see vähene valgus, mis meieni jõuab, eriliselt maagiline. Kõige külmema ilmaga lõõmavad kõrges laotuses tuleleegid. Nagu teeks taevased väed jaanituld.

Hommikuti ühel väikesel viivul päikesetõusus on taevas erkroosa. Hiljuti oli Linda-preili sünnipäev. Tuletan meelde seda monokroomselt roosat maailmavaadet. Tüdruk tõusis esimest korda elus üles 4-aastasena, pani jalga roosasid sukkpükse ning hüüatas aknast paistva vaatepildi peale : "Vaata, täna on taevas roosa!" Muinasjutuline unistus elada roosa taeva all. Mõnel ikka kohe veab, eksole. 

Madal päevakaar mängib oma päikesejänku mänge kui värvib puutüved talvises metsas säravalt ruugeks või mõne üksiku puu erkoranžiks. Kes järgmisel hetkel satub rambivalgusse? Tunda on torkivat jäist kuumust.
Ja siis need hommikud, kui õhk ei liigu, puud on kaetud sillerdava härmatisega, talude korstnad auravad laisalt ja kogu sealt tulev suits jääb õrna uduvinena põldude kohale ja metsade vahele, mis teeb vaatepildi veelgi maagilisemaks. Looduslikud eriefektid.

Aeg ja elu seisab, auto ei käivitu, koolis on külmapühad. Polegi muud teha kui lihstalt unistada.
Unistada ja oodata. Aga kaua võib unistada??? Aitab ehk juba?

Palun vaata ja näe, et hangede all tuksub kevad. Kohe-kohe tuleb jalgrattal pumbata täis kummid, kohendada lenksude tutid, täpiline kleit vajab veidi värskendamist ja siis algab sõit koos sooja tuulega.



Jätkub ...