Hoia oma unistusi ...

Hommikust piimavahukohvi joon viimased poolteist aastat tassist, millel sõnad: "hoia oma unistusi !" Kui üks tass saab olla nii väga minu oma, siis just see savitass seda on. Seal on täppe, seal on mõnusat hallikassinist, seal on valged linnud, seal on SELLISED sõnad. Tassi kinkis Roosamamma, mistõttu on tass mulle veelgi armsam. Kui keegi oskab öelda, kes on selle tassi autor, oleksin väga tänulik.

Hoia oma unistusi!

Unistused peavad olema, sest need annavad sihi kuhu poole liikuda. Nüüd edasi on ainult küsimus, kas sa ka hakkad sihi poole liikuma või ainult unistad. Unistad unistusest, unistad liikumisest aga reaalsuses oled ikkagi tardunult paigal.

" ...Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust.
Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune kui mina, sest tahad oma unistusi ellu viia.
Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule Püha Kivi juurde jõuan ja kuidas ma selle ümber seiste ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."*

Inimesi on igasuguseid, kõik ei peagi jooksujalu tormama millegi poole. Saab ka teistmoodi... kui sa tõesti soovid seda. Mina vist ei taha 'teistmoodi'. Olen selleks liiga kärsitu, et lihtsalt vaikselt perroonil seista ja lasta ajarongil endast mööda vurada ilma, et oleksin püüdnudki sellele astuda. Ma tahan hoida oma unistusi aga seejuures tahan, et need hoitavad unistused oleksid dünaamilised ja vahelduvad, mitte museaalidena klaaskarbis sametpadjal igavlevad. Tahan, et unistustel oleksid mõned mõlgid ja kriimud, rasvased näpujäjed või kulunud nurgad, et oleks tunda, et nendega on tööd tehtud. Tahan mõnikord hüüda: "Ära tegin!"

Pildi autor teadmata

Nagu eelmises postutuses ütlesin, on talv suigutanud unne ja tardumusse aga õnneks käib päike juba päris kõrgelt ning keskpäeval on õhus tunda kevade lähedust. See paneb taas vere käima ja ajendab tegudele. Ma olen erinevate aastaaegade suhtes tolerantne ja naudin seda, mis parajasti on igatsemata millegi muu järele aga sel aastal ootan minagi kevadet. Askeldamine on vist juba alanud.

* "Alkeemik", Paulo Coelho

Kui unistamisest saab küllalt...

Valitseb karge talv oma kohevas lumises kasukas, saatjaks saluteeriv pakane kõigi oma viguritega. Kuigi talv on pime aeg, on see vähene valgus, mis meieni jõuab, eriliselt maagiline. Kõige külmema ilmaga lõõmavad kõrges laotuses tuleleegid. Nagu teeks taevased väed jaanituld.

Hommikuti ühel väikesel viivul päikesetõusus on taevas erkroosa. Hiljuti oli Linda-preili sünnipäev. Tuletan meelde seda monokroomselt roosat maailmavaadet. Tüdruk tõusis esimest korda elus üles 4-aastasena, pani jalga roosasid sukkpükse ning hüüatas aknast paistva vaatepildi peale : "Vaata, täna on taevas roosa!" Muinasjutuline unistus elada roosa taeva all. Mõnel ikka kohe veab, eksole. 

Madal päevakaar mängib oma päikesejänku mänge kui värvib puutüved talvises metsas säravalt ruugeks või mõne üksiku puu erkoranžiks. Kes järgmisel hetkel satub rambivalgusse? Tunda on torkivat jäist kuumust.
Ja siis need hommikud, kui õhk ei liigu, puud on kaetud sillerdava härmatisega, talude korstnad auravad laisalt ja kogu sealt tulev suits jääb õrna uduvinena põldude kohale ja metsade vahele, mis teeb vaatepildi veelgi maagilisemaks. Looduslikud eriefektid.

Aeg ja elu seisab, auto ei käivitu, koolis on külmapühad. Polegi muud teha kui lihstalt unistada.
Unistada ja oodata. Aga kaua võib unistada??? Aitab ehk juba?

Palun vaata ja näe, et hangede all tuksub kevad. Kohe-kohe tuleb jalgrattal pumbata täis kummid, kohendada lenksude tutid, täpiline kleit vajab veidi värskendamist ja siis algab sõit koos sooja tuulega.



Jätkub ...

Avastus

Avastus

Aita Kivi

Pesen oma pikki juukseid,

õhtu tavaline.

Äkki mõtlen:

nahk ja silmad -

kõik see on ju ime!

See, et tunnen,

see, et hingan

peegli kõrval praegu...

Ah et ükski hetk ei läheks

mööda ilmaaegu!



Kolimine looduse keskele on pakkunud avastust ja elamust pea igaks päevaks. Loodusel on alati midagi varuks, mis paneb uskumatul ilmel vaatama: "Kõik see on ju ime!" Jah, minu maale-kolimise-lugu võib tunduda justkui muretu muinasjutt, mis muudkui tasapisi veereb niikut' mamm ning avab aina uusi põnevaid salalaekaid.

Kuid siiski ei ole ma nii üdini looduslaps, et suudaks endalt maha raputada edevust ning iha glamuuri järele. See on naiselik instinkt, tahaks särada veel rohkem ja ehtida end sulgedega ning lasta punastel lokkidel lennelda ... (ups, naturaalselt ei olegi ma nii punajuukseline). Kui olin linnas kõigi nende võimaluste keskel, siis edevuse ahvatlus ei tundunud juurdunud olevat aga kui sai selgeks, et näiteks oma ihujuuksuri Andra juures käimine on nüüdsest logistiline kunsttükk, siis tekitas see paraja paanika. Mitte, et naiseliku edevuse rahuldamise vähemad võimalused oleks teab mis suur mure aga see on midagi, millega ei osanud enne kolimist arvestada.

Aga sellest ihujuuksuri 'kiiksust' siis..
Esiteks ei suutnud  ma uskuda, et üleüldse keegi peale Andra suudab minu juustega nii perfektselt toime tulla. Mis seal salata, seda loodusressurssi on mulle jagatud üle normi (siinkohal võtke vastu minu vabandused, kui keegi seetõttu ilma on jäänud) ja eks mul ole omad kapriisid ka seetõttu. Teiseks on isiklik juuksur väga lähedane inimene, ta näeb sind sellisena nagu oled, peadpidi kraanikausis kõigi oma murede ja rõõmudega. Ja meil on Andraga suurepärane teineteise mõistmine. Juuksuris käimine on olnud sama tore kui kohvikus käimine. Peale kolimist siiski üritasin logistilist kunsttükki lahendada aga viimastel kuudel tabas juuksuri-puudumise-ahastus, mis tegi mind vaieldamatult maailma kõige enesekindlamaks inimeseks teemal: ma-ei-leia-endale-uut-juuksurit.

Ja siis....

... pani keegi oma hea maine ja sõbranna aktsiad panti ning soovitas minna Võrru SalonBoutique'i. Ja ma läksin (siiski vägagi kahtlevalt). Minu eelpool viidatud enesekindlus sai juba ukselt hoobi. Milline äratundmine ja hetkeline haakumine salongi olustikku! Üllatus on leida eest 'oma inimesed' ja ilma pikemate selgitusteta teab juuksur, mida sa ootad. Värvitoonide nimetused on stiilis epp-maria-kokamäe-punane. Roosinupuga aroomiteed pakutakse roosilisest tassist. Elegantselt ent siiralt antakse sulle võimalus võtta endale päeva kaart, kus on mõte, mis võiks sind sellel päeval saata. Minule sattus: "Sa oled tulvil armastust ja sellega tood maailma armastust juurde" ... Sa kuuled selliseid sõnu nagu ingliteraapia ja filmiklubi. On tunne, et sind oodati siia juba ammu ja soeng saab ka just selline nagu vaja. Kõige lõpuks saad kaasa väikse kirjutatud sedeli: Kaili udupeen mask - mesi, munakollane, oliivõli.

SalonBoutique'i imelised inimesed

Tulin salongist välja ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli. Unenägu? Kas tõesti on sellises pisikeses linnas nagu Võru (mis just ei hiilga oma kohvikutega), olemas SELLINE oaas, kus ükski hetk ei lähe mööda ilmaaegu.

Hakka või kohviku asemel juuksuris käima....

Fotod:
Miret Tuur
SalonBoutique'i veebileht

Laulupidu, hinge pidu

Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Vaatasin tänavust laulu-ja tantsupidu Eesti kaguveerelt. Kartsin, kas nii on ikka see õige laulupeo tunne aga soov kodus olla sai võitu. Siin on ilus ja hea. See on hoopis teine vaade suurele peole - isiklik, tundlik, puhas eufooriast ning kuhjaga täis ausust. Vaba valik lasta pidu enesesse ja vaadata oma südamesse omaette, eemal tuhandetest pilkudest. Vaadata ja näha, kuulata ja kuulda. Uks oli lahti ning Suur Asi puges meie tare sisse, minu hinge sisse.

Mis maa see on? Mis vägi see on? Kust see tuleb? Kuhu läheb?
Tahan osata hoida ja kaitsta seda väge, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu.

Palav leitsak tõi pühapäeva õhtuks kõuepilved ja paduvihma. Väikesed vägilased lippasid porgandpaljalt värskes suveõhtus taevaste veejugade all. Mets tantsis. Istusin lahtise köögiakna all ning vaatasin ja nägin, kuulasin ja kuulsin. Koor, hing, mets ja maa laulsid: "Ilus oled, ilus oled Sa. Ilus oled, isamaa". Vägi kasvas nähtavalt ja kuuldavalt. Vägi, mis kasvatab kukeseened ja mustikad, vägi, mis paneb lugema ja laulma, vägi, mis toob kokku, vägi, mis jätab koju.

Aga vägi pole ainus. Väe kõrval tahan osata hoida ja kaitsta rahu, et ta ei peatuks oma teel ja jõuaks aegade lõppu. Rahu on habras ja kerge ja haavatav... vaikne, valge ja puhas. Kindel linn, kui me kõik koos vaid usume ja loodame ning lisaks ka selle nimel tegutseme (või mõnikord ka tegutsemata jätame).

Ma soovin, et vägi ja rahu oleks meie rahvaga ka siis, kui parasjagu ei tantsita-laulda. Aga rahvas, see oleme ju meie - sina ja mina ja kõik meie pere ja sõbrad.

Sinu rahu vaja mul on

* Viidatud laulupeol kõlanud lauludele "Rahu" ja "Ilus oled, isamaa"

Kaussjärv

Selles järves õppisin ma kunagi ammu-ammu ujuma. Suure tõenäosusega õppis ka minu ema selles järves ujuma, sest ta sündis ja kasvas selle järve ääres. Hiljem läks ema mere äärde. Mina sündisin ja kasvasin mere ääres aga selle järve ääres käisin ka. Tavaliselt suviti.
Nüüd olen mina selle järve ääres tagasi (enam-vähem samas kohas) ja suure tõenäosusega õpivad ka minu lapsed ujumise selgeks just selles järves... või selle järve kõrval olevas järves. Ujuma-õppimise-järv.

järvekarbid... ka mulle meeldis lapsena neid põhjast otsida.

Kolimise jutud - vol III. Sügav kummardus

Enne, kui olen lootusetult mattunud helgetesse pildikestese ilusast Eestimaa suvest, jäädvustan veel mõned kolimise jutud.
Nagu öeldud, oli viimane nädal tunneterohke. Eelnevatel kuudel kasvanud ootuse põnevusele tuli ühtäkki lisa meeletu nostalgianukrusega. Kohe sellise nukrusega, et viimasel nädalal ei mallanud hommikuti enam silmi värvida, sest ei võinud teada, mis hetkel nostalgiapisar kallale tuleb...
Ma ei karda, et pika vahemaa tagant katkevad sidemed sõpradega, mul ei ole kahju sellest ruumilisest elemendist, mis maha jäi aga mul on ääretult kahju jätta hüvasti laste õpetajate-kasvatajate-treeneritega. Olen olnud õnnelik ema, sest minu lapsi on ümbritsenud inimesed, kes armastavad oma tööd ja armastavad lapsi. Nad armastavad ja hoiavad neid siis, kui mind pole kohal ja siis ka kui ma olen kohal. Nad on õpetanud neile lihtsaid elutarkusi ja õigeid väärtusi. Kahju on katkestada seda armastusväärset igapäevast sidet nende inimestega. Eelmine reede oli päris mitme ukse sulgemise päev...
Aitäh, Meedi, Hedi, Merle, Triin & Triin, Helle ja Eve Linnupesa lasteaiast. Ma olen teile tänulik teie tähelepanu ja helluse eest.
Aitäh, Ilotana, Sinu suure pühendumise, sihikindluse ja hoolimise eest. Jääd alatiseks Esimeseks Õpetajaks.
Aitäh, Tony! Judo on eluviis...
Sügav kummardus teile kõigile!

Võililleseemned lendavad oma hubasest pesast uutele (võlu)maadele...

Võililleväli Rõuges

Ülejäänud elu esimene päev

Kolitud!

See pilt on tehtud esimesel päeval meie uues kodus, Tamme talu tagaväraval. Lastele oligi esimene kohtumine koduga alles siis, kui me oma toolide ja kappidega õuele sõitsime ja end siia sisse seadsime.

Emotsiooniorgan on viimasel pooleteisel nädalal töötanud täistuuridel ja kasutades kõiki režiime. Tallinnaga hüvastijätmise nukrus ning Rõuge tervitamise eufooria. Pisarad ja naer läbisegi. Püüan kildhaaval lood siia veebipäevikusse talletada aga ELAMISE tunnet on hetkel nii palju, et ei teagi, kust otsast alustada. Helju Valsi järgi sõnades - ELAVIK.

Laiali on kõik mõtted ja tunded

Laiali on kõik taevas ja maa

Laiali on kõik maailm mu ümber

Laiali on ja muidu ei saa...

Kevade marss

Lõpuks ometi on käes päikeseline ja rõõmus kevad. Sillerdavalt siiruviirulised on ka pühademunad. Rõõmust roosad munad jäävad järgmiseks korraks.


Jänesed on tehtud Joan Gormani retsepti järgi.


Lustige täiel rinnal!

Suvepäeva triloogia: tuubarattur

Hetkel, kui tundub, et ideaalilähedane puhkuseõhtu linnas hakkab otsa saama, ilmub tühjal Rävala puiesteel välja jalgrattur.... tuubaga .... törts-törts-törts kostuvad sumedad tuubahelid. Sõbrannade jutuvadin vakatub hetkeks. Naer ja lehvitused ja läinud ta ongi see tuubatmängiv jalgrattaga mees. Haihtus sama äkitsi kui tuli ja nägijaks ainult kaks sõbrannat. Nagu ilus kummitus... nagu kirss maasikatordi peal. Perfektsusest ei jäänud midagi puudu - see oli fraas muinasjutust, mis rääkis sellest, et muinasjutud on olemas.

{os♥to} {Steve Rhodes} {are-daLé's } {Teobius} {khaniv13} {pinehurst19475} {remuz [Jack The Ripper]}

Oluliste asjadega on harva kiire, kiired asjad on harva olulised.

Suvepäeva triloogia: kohvik

Vihmajärgne värske soe õhk suveõhtul. Inimühjad tänavad, millelt kostub vaid kahe sõbranna kingaklõbin. Tasane kohvikumelu, kõrvu kostab kerge muusika. Latte macchiato ja maasikatort. Jutt veereb ja veereb ja veereb. Tunne on õige, see ongi kohvikus käimine.
Perfektsusest on puudu suure lillega suvekübar.

{J Tiffan} {Scottiecallaghan} {manda} {Paul-W} {Sue rowe} {Lpersonfied} {gogo111} {Allan Rostron} {daystar297} {Jelsy}

Halb uudis on see, et aeg lendab. Hea uudis on see, et sina oled piloot.

Suvepäeva triloogia: vihm

Perfektsusega flirtiv suvepäev on jõudnud ööse. Päev, mis oli nii tavaline ja eriline. Suvine paduvihm peale lämbet leitsakut. Hetkeks sagimine peatub, kõik vaatavad valget vihma. Feisspukk kihab vihmaemotsioonidest - inimestes on säilinud lapselikku elevust. Tore!

{

sipstar}{mada299}{haddartist}{tillwe}{makeitabigbox}{philigum}

Päeva absoluutsest perfektsusest jäi puudu rikkumata spontaansust, et koos lastega minna paduvihma kätte jooksma.

Life isn't about waiting for the storm to pass... It's about learning to dance in the rain.

Sinilillelõhn

Särav kevadpäev. Lihtsalt nii ilus päev, et mulle tundus, et täna võiks olla õhus sinilillelõhna. Läksin seda metsa otsima...

Esimene sinilillevastne

Esimene nurmenukuvastne

Rohelisest rohelisem sammal.

Esimesed seened. Kes need on?

Esimene lepatriinu

Mina olen nüüd kevadiselt nõiutud, sest päikeselises metsas on nii palju võlumaad - igal sammul on kuulda, kuidas sipelgad siblivad ja tunda, kuidas pungad puhkevad. Muinasjutt.

Minu amatöörlik fotoaparaadikäsitlus ei võimaldanud pungapuhkemise lõhna ja sipelga siblise häält pildile püüda. Minge parem metsa seda vahetult kogema.