Maailmaparanduslik mõte ei ole tema juurde veel kohvile tulnud. Fotomasinad panevad plehku, kui ta nime kuulevad. Edevus on nii suur, et ajendab eelnevast hoolimata märki maha jätma. Milleks muidu blogi seadistamisele nii pikki tunde kulutada? Ikka selleks, et ennast läbi blogi-peegli ka maailma rahvale kaemiseks välja panna.
Päevad, kui üksikud pisted suures tikkimistöös. Algul teed ühe värviga nii palju, kui nõelatäiest jätkub. Kui värv ära tüüdanud ei ole, võtad veel ühe nõelatäie sama värvi niiti. Kui selle värviga praegu edasi teha ei taha, siis võtad mõne teise ja jätkad näputööd mustri teisest kohast. Muster on Suurel Meistril silme ees aga esimeste pistete järgi on teistel võimatu arvata milline see on. Kuni ühel hetkel on ületatud kriitiline hulk pisteid ja muster hakkab ka teiste jaoks ilmet võtma. Üksikutest roosadest, kollastest, sinistest pistetest moodustub harmooniline tervik.
Ta on aru saamas, milline on tema muster, milliseks hakkab kooruma tervikpilt. See on hea tunne. See tekitab võimet tajuda teistsuguse tasandi emotsioone, mõtelda teistmoodi mõtteid. Üks neist emostioonidest on jõuetu kahjutunne.
Kahjutunne sellest, et pool sajandit oli ühiskondlik surve suunatud naistraktoristide tootmisele. Klassikaline naise iluideaal oli tabu. Ta vaatab läbi oma valge HP Paviljoni laia maailma, ka sinna, kus sellist ühiskonda polnud. Seal võib näha ilusaid kodusid, mis pakatavad traditsioonidest ning kus naine on tõeline majaemand. Näeb ka teistsuguseid kodusid aga praeguses mõtete-rosoljes ta ei keskendu neile. Naiselik koduarmastus, hoolitsemine, loomisvõime on edasi kantud läbi põlvede. On rammus pinnas, kust kasvavad uued majaemandad.
Aga tema tunneb, et ta on siiani olnud traktorist. Majaemanda roll on olnud midagi, mis on ainult muinasjuttudes ning millesse tänapäeval enam ei usuta. Valdab klišee - mööbel tuleb osta suurest poest, kõik, mis on vanem kui 10 aastat on praht. Satsiga vihmavari on ju ilus küll aga kes niisugusega tänapäeval käib? Rääkimata võõristusest, mida tekitab kombinee kandmine või moosiriiuli äärepitsid.
Naiselikud soovid ja püüdlused - ehk isegi öelda: elustiil - on enamikel tarktoristitüdrukutel sügaval olemas. Nukkudega mängides said pitsid ja peened kombed vabama voli lagedale ilmuda. Aga nukumajja need katsetused jäidgi. Nüüd oleme jõudnud sinnani, kus naiselik naine torkab hallist masssist selgelt silma. Kurb.... Naiselikud naised peaksidki moodustama nö halli massi, mitte väikse äärmuse.
Õnneks ta tunneb oma ninasõõrmetes õrna hõngu sellest, et leidub veel temasuguseid (nagu tõestab IT portaal) ja tekib lootus, et kaotatud aega on võimalik tasa tegema hakata. Aga kahju on nendest pistetest, mis juba mustrisse ära tehtud on.
Selline mõttekaskaad kerkis tal jälle üles sattudes eile juhuslikult mõnusale pärastlõuna-teele endasugusega. Kui ilmnes, et pitsilised sussid, kuivatatud roosilehed ning näputöö võlud (illustreeriva näitena on siinkohal sobivad
Hõbevalge pitsist päiksevari ja
lehvikud ja kõik tema ülejäänud tuhat šedöövrit) löövad mõlemal silmad hõõgvele, siis oli selge, et friigid ei ole nemad vaid kõik teised tänapäeva traktoristid. Kui olete näinud filmi Jääaeg2, siis seal on koht, kus Mammut sai teada, et on veel üks Mammut ja tekkis lootus, et mammutid ei suregi välja. Ligilähedane tunne valdas ka teda. Selline tunne ja oma väärtushinnangute selginemine on viimasel ajal üha sagedamini tema teadvusse jõudnud. Muster võtab oma kuju.
Ta on NAINE.
