21 November 2008

Südamega inimesed

Päike pillub oma soekollaseid kiiri Tallinna lahele. Kirbe sügistuul ei lase pikalt suve meenutada ning juba viibki päikese loodud sooja tunde. Miinisadama mustal asfaldil on paar poolkuiva lompi, milles üks poiss käib salvrätti niisutamas. Salvrätti, millega üritab väga sopasest jopest lihtsalt sopast jopet teha.
Ootusärevus.
Laine loksub ja kuskilt kaugelt on kuulda saabuva laeva mootorite tuksumist. Laev sätib end hoolikalt kai äärde. Selles sättimises on tunda ettevaatlikust, pisut ehk ärevustki (kas ikka saab hästi) - nagu autokooli eksamil külgboksi tehes. Ja ongi kõik - ootamine on läbi. Fotomasin on jälle kodus.
Talt küsitakse, et kas ootamine on raske. Mis mõttes raske? Millega võrreldes on raske? Mitu kilo on raske?
Eesti on mereriik, mehed on aegade algusest merel käinud, naised on kaldal oodanud. Kord pikemalt, kord lühemalt, kord jäänudki ootama. See ei ole midagi erakordset, kuid sellegipoolest kohtab kaastundlikke pilke. Ei ole vaja. Uskuge või mitte aga isegi tänapäeval kohtab kogukonna mentaliteeti, kus abivalmidus ja mõistmine on normaale funktsioneerimise osa.
Ta oskab olla rõõmus ja tänulik selle üle, et majanaaber ei ole mingi suvaline võõras vaid lihast, luust ning hingega inimene, kes pakub abikäe, kui kotte ja kompse on auto kõrvale maha laetud "liiga palju". Rõõmus selle üle, et õhtune koputus uksel võib tähendada, et kõrval korteris on jahu keset kibekiiret kastme keetmist otsa saanud. Või, et kui piim poodi ununes, siis ta ei pea kogu oma pesakonda kokku pakkima vaid lükkab nad üle ukse. Ja lapsed... neid on teistelgi selles trepikojas. Mõnikord tekib tal tunne, et pisike killuke Bullerby'st on tänapäeva linnakeskkonda imbunud. Ons' see võimalik? Kui tahta näha, siis ehk ongi. Uskuge sellesse!!!

Natuke savi ja lõnga, mõni puupärl ka sekka. Kuu aega veel ja saabki kuusele riputada.
Tal pole fotograafia-alaseid eriandeid, esimesed arglikud katsetused tehtud-asjade jäädvustamisel.





Parimate soovidega kirjutas
Polkovnik

1 November 2008

Muster

Maailmaparanduslik mõte ei ole tema juurde veel kohvile tulnud. Fotomasinad panevad plehku, kui ta nime kuulevad. Edevus on nii suur, et ajendab eelnevast hoolimata märki maha jätma. Milleks muidu blogi seadistamisele nii pikki tunde kulutada? Ikka selleks, et ennast läbi blogi-peegli ka maailma rahvale kaemiseks välja panna.

Päevad, kui üksikud pisted suures tikkimistöös. Algul teed ühe värviga nii palju, kui nõelatäiest jätkub. Kui värv ära tüüdanud ei ole, võtad veel ühe nõelatäie sama värvi niiti. Kui selle värviga praegu edasi teha ei taha, siis võtad mõne teise ja jätkad näputööd mustri teisest kohast. Muster on Suurel Meistril silme ees aga esimeste pistete järgi on teistel võimatu arvata milline see on. Kuni ühel hetkel on ületatud kriitiline hulk pisteid ja muster hakkab ka teiste jaoks ilmet võtma. Üksikutest roosadest, kollastest, sinistest pistetest moodustub harmooniline tervik.
Ta on aru saamas, milline on tema muster, milliseks hakkab kooruma tervikpilt. See on hea tunne. See tekitab võimet tajuda teistsuguse tasandi emotsioone, mõtelda teistmoodi mõtteid. Üks neist emostioonidest on jõuetu kahjutunne.
Kahjutunne sellest, et pool sajandit oli ühiskondlik surve suunatud naistraktoristide tootmisele. Klassikaline naise iluideaal oli tabu. Ta vaatab läbi oma valge HP Paviljoni laia maailma, ka sinna, kus sellist ühiskonda polnud. Seal võib näha ilusaid kodusid, mis pakatavad traditsioonidest ning kus naine on tõeline majaemand. Näeb ka teistsuguseid kodusid aga praeguses mõtete-rosoljes ta ei keskendu neile. Naiselik koduarmastus, hoolitsemine, loomisvõime on edasi kantud läbi põlvede. On rammus pinnas, kust kasvavad uued majaemandad.
Aga tema tunneb, et ta on siiani olnud traktorist. Majaemanda roll on olnud midagi, mis on ainult muinasjuttudes ning millesse tänapäeval enam ei usuta. Valdab klišee - mööbel tuleb osta suurest poest, kõik, mis on vanem kui 10 aastat on praht. Satsiga vihmavari on ju ilus küll aga kes niisugusega tänapäeval käib? Rääkimata võõristusest, mida tekitab kombinee kandmine või moosiriiuli äärepitsid.
Naiselikud soovid ja püüdlused - ehk isegi öelda: elustiil - on enamikel tarktoristitüdrukutel sügaval olemas. Nukkudega mängides said pitsid ja peened kombed vabama voli lagedale ilmuda. Aga nukumajja need katsetused jäidgi. Nüüd oleme jõudnud sinnani, kus naiselik naine torkab hallist masssist selgelt silma. Kurb.... Naiselikud naised peaksidki moodustama nö halli massi, mitte väikse äärmuse.
Õnneks ta tunneb oma ninasõõrmetes õrna hõngu sellest, et leidub veel temasuguseid (nagu tõestab IT portaal) ja tekib lootus, et kaotatud aega on võimalik tasa tegema hakata. Aga kahju on nendest pistetest, mis juba mustrisse ära tehtud on.
Selline mõttekaskaad kerkis tal jälle üles sattudes eile juhuslikult mõnusale pärastlõuna-teele endasugusega. Kui ilmnes, et pitsilised sussid, kuivatatud roosilehed ning näputöö võlud (illustreeriva näitena on siinkohal sobivad Hõbevalge pitsist päiksevari ja lehvikud ja kõik tema ülejäänud tuhat šedöövrit) löövad mõlemal silmad hõõgvele, siis oli selge, et friigid ei ole nemad vaid kõik teised tänapäeva traktoristid. Kui olete näinud filmi Jääaeg2, siis seal on koht, kus Mammut sai teada, et on veel üks Mammut ja tekkis lootus, et mammutid ei suregi välja. Ligilähedane tunne valdas ka teda. Selline tunne ja oma väärtushinnangute selginemine on viimasel ajal üha sagedamini tema teadvusse jõudnud. Muster võtab oma kuju.

Ta on NAINE.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...