See on frances-mayeslik lugu kodu leidmisest. Mitte küll Toscana päikese all aga hoopis Lõuna-Eesti kuplite ja järvesilmade vahel. Jah, tuleb Alice’iga nõustuda – ainult väga vähesed asjad on tõeliselt võimatud.
Teadmine, et kunagi elan päris maamajas on minu teadvuse sügavuses kogu aeg eksisteerinud. Teadmine ilma täpsustuseta millal ja kus ja kuidas. Lihtsalt teadmine, et ühel päeval… Vähem kui 4 kuud tagasi polnud mul aimugi, et see üks päev on peagi käes.
Olen valmis jätma vahest ehk liigagi mugava elu pealinnas, et maitsta elamise lumma 270 km kaugemal ja hoopis teistsuguses keskkonnas. Ma ei tea, kas see on parem või halvem viis elada. Kas üldse eksisteerib paremat või halvemat. Igal paigal ja ajal on oma puudused ja hüved, küsimus on selles, millist tahku sa pead enda jaoks väärtuslikuks. Olen elanud Tallinnas 7 aastat + mõned sagedase visiteerimise aastad enne seda. Töö kutsus siia. Vahepeal enamal-vähemal moel figureerisin ka Pärnu kandis (kust ma pärit olen) aga koduseinad on kõik need aastad olnud Tallinnas.
Mugav on siin. Väga mugav. Aga mis on ülem, kas mugavus ja turvalisus, mis on end sättinud sügavale diivanipatjade vahele, et lasta veiniklaasi taga ajal veereda (ja mida siiski aeg-ajalt segavad klaasis helpivad korgipurud või koguni kibestumus kirbest äädikamaitsest) või sisetunne, millel pole pakkuda mingit nähtavat garantiid, ei patju, ei veini? Ma olen seda usku, et õiged asjad juhtuvad ise ja õiget sihti mööda minnes ei ole vaja liigselt punnitada. See, et ma niimoodi usun on kaugel sellest, et ma ka alati selle teadmise järgi tegutseksin. Liialt palju on minusse ladestunud õpitud hoiakuid, mitte-päris-oma-arvamust ja hirmu läbikukkumise ees. Naeruväärne on, et seejuures valitseb teadmatus mida tähendab läbikukkumine. Millest läbi kukkumine?
Käimasolev suurprojekt on läinud ise ja ladusalt ning ilma punnitamata. Kõik loksus paika siis, kui mõtlemisest kustutati ära sõnakombinatsioon – SEE EI OLE VÕIMALIK. Tegemist ei ole ainult kodu vahetamisega. See on puhta lehe ettepööramine. Puhas leht, kus on väga vähe sõnu eelmistelt lehtedelt. Aga niivõrd, kui 'sõnad' ei võrdu 'mõte', ei loe ka see, et uuel lehel on vähe nähtavaid sõnu. See-eest on seal on piisavalt möödunud lehtedel sõnade vahel peidus olnud mõtet. Nüüd siis tuleb hakata mõttele sõnu ja tegusid juurde lisama.
Suurem enamus sõpru-tuttavaid, kes plaanist kuulevad küsivad esimese asjana: „Mida te seal tegema hakkate?“. Mulle jääb see küsimus alati arusaamatuks. Kas selle all mõeldakse, et kus ma tööl käin või kus ma poes käin või kus ma kinos käin või kus koolis-lasteaias lapsed käivad … ? Ma ei tea, kuidas teie seda nimetate aga meil on kavas seal elama hakata. Tõenäoliselt mitte just päris niimoodi elama, kui me senini oleme teinud aga ikkagi ELAMA.
Pealegi ei ole selles enam väga palju sensatsiooni, kui ilmnevad mõned linnastumisele vastassuunalised juhtumid ja noor pere otsustab maale kolida. Selliseid näiteid on juba üksjagu ning lootust annab juhtivpoliitikute ülesnäidatav huvi, et linnast väljas ei jääks näiteks vaimutoidulaud kesiseks. Lõik kultuuriminister Rein Langi intervjuust Kaarel Tarandile möödunud nädala ajalehes Sirp:
K.T.: Järgmine koalitsioonilepingu teema on kunsti kättesaadavus – mida ja kuidas kavatsete ette võtta? Kunsti viimine väljapoole püsivaid tegevuspaiku on kahtlemata kulu, mis ehk kuulub regionaalpoliitika alla. Varem või hiljem aga põrgatakse siin kokku üldise linnastumistrendiga. Kui kaua ja millele ja kus üldse tasub kulutada? Kas läheb maakultuurimajade ehitamiseks või on plaanis ikka loojat toetada?
R.L.: See on taas tasakaalu küsimus. Tegelikult on kättesaadavuse toetamise projektid ju suurelt jaolt tänagi olemas, mehhanismid töötavad. On teatritel skeem selleks, et nad saaksid mängida väljaspool statsionaari, väljaspool suuri keskusi mängimiseks toetatakse kontserdiorganisatsioone. Muidugi võib alati öelda, et ressurssi on seal vähe, aga see saab kasvada vastavalt majanduslikele võimalustele – samas ei tohi hakata lollusi tegema, näiteks igasse väiksemasse külla kino ehitada. Aga mingi tasakaalupunkt tuleb leida, et neil, kes elavad näiteks Tartust saja kilomeetri kaugusel ja sooviksid näitusest või kontserdist osa saada, see võimalus siiski oleks.
Tänan, hr. Lang. Meie just olemegi need, kes elavad Tartust saja kilomeetri kaugusel. Jääme siis ootama …
Mõnusalt kutsuv pilt. Sellises kohas võiks minugi kodu olla.
ReplyDeleteVäga õigesti ütled - kui kaob mõtetest EI OLE VÕIMALIK ja see teine küsimus, mida kõik teised küsivad, et mida sa seal tegema hakkad. Ma tean, et kunagi on mul ka päris oma kodu kusagil metsa veerel põldude vahel, suure aiaga ja rohkete tubadega majaga. Ma tean väga hästi, mida ma seal tegema hakkan :) Ainult et veel on see ei ole võimalik ees.
Kaunist elu uues kodus!
Oi kui tore:) Maja on väga armas ja rootsilik:)
ReplyDeleteMaal on väga hea ja kui kõik asjad on kenasti paika loksunud ning uue elukorraldusega harjutud, veereb eluke ju peaaegu samamoodi edasi nagu linnaski, lihtsalt rahulikumalt, sujuvamalt ja kuidagi harmoonilisemalt. Ei ole ju nii, et istud peale hommikusööki maha ja mõtled, et mida ma nüüd teen:) Aga ikka küsitakse, siiani, et mida sa teed seal:))) Teine küsimus on, et kas sa ei karda. Ja kolmas - kust te süüa ostate. Võid katsetada, kas Sul hakkab ka nii olema:)
Ja ma juba kujutan ette, KUI armas teie uus kodu saab olema!
:)
ReplyDeleteMulle sa oled juba vastanud,et pole liiga tee ääres ja lapsed ja loomad ei jookse teele!
Mõnusat elukest!
Ei noh väga vinge paistab. Kohe hea lugeda, et veel leidub julgeid inimesi, kes võtavad kätte ja teevad ära! Paraku on isegi tänapäevasel netiajastul vähe selliseid õnnelikke, kelle töö ei eelda suurlinna vahetut lähedust. Edu sulle!!!
ReplyDeleteNende tööasjadega on nii ja naa. Sissetulek ja töö (mis peale sissetuleku tagaja on/peaks olema ka eneseteostus ja nauding) on olulised. Kui sul on 3 last, siis naljalt ikka ei riski ja ei viska ei trummi ega trummmipulkasid põõsasse. Samas on minu arvates vale seada töö ülimuslikuks ning selle järgi joondada kogu ülejäänud eluruum ja -aeg. Kuskil on kompromiss, mis hoiab erinevad vajadused ja huvid tasakaalus.
ReplyDeleteLaenan mõtet: Normaalne on panna selga riided, mida sa ostad tööl käimiseks ja sõita autos, mille eest sa ikka veel maksad - et minna tööle, mida sul on vaja, et maksta riiete ja auto ning maja eest, mis seisab terve päev tühjana, et sa saaksid endale selles elamist lubada. Ellen DeGeneres.
armas lugemine :) väike mõnus äratundmine...elasin pealinnas 14 aastat ja kogu see aeg oli mul kuklas teadmine et KUNAGI lähen maale elamine... kuin ühel päeval äraksin ja mõtlesin (mäletan seda päeva ja hetke siiamaani) - miks kunagi, miks mitte kohe ja asusin maja otsima ja olen nüüd siin viis aastat ja igav pole veel kordagi olnud
ReplyDeleteJõudu teile
Maitsta elamise lumma...dziiz, Polkovnik, ma armastan sind!
ReplyDeleteVägev! Keegi ometi teeb unistusi teoks! Järgmiseks hakkan ootama Sinu kirjutatud romantilisi romaane poelettidele! See oleks väga loogiline ja sinu kirjutisi on nauding lugeda.
ReplyDeleteKallista oma lapsi ja ma kujutan ette kuidas nad seda keskoknda naudivad! Gille