Muru ei pea niitma

Minu aeg-ajalt kodus käiv praktiline meel ei oska muruniitmise fanatsimi mõista - mõttetu tegevus ja lisatöö ning tulemus pole sugugi kaunim kui looduslikult õilmitsev lilleaas. Praegu ma ei üldista vaid räägin peaasjalikult oma isiklikust heinamaast ja härra Vanemleitnandist, kellega me muruniitmise osas oleme kaunil eriarvamusel. Sel aastal olen kasutanud üksiotsustamise privileegi (sest Tema seilab mereavarustel) ja niitmata muruplatse suurendanud veelgi. Jätsin meie krundi teisegi metsaääre niitmata, tuues üheks ettekäändeks, et eelmisel aastal kuuse kõrvalt leitud ööviiulid saaksid rohkem laiutada. Nüüd ongi nii, et kahe viiuli asemel on neid seal oma tosin, lisaks palju teisi lilli ja kauneid kõrrelisi ning muruniitmisest vabaks jäänud aeg.
Ilus põlvekõrgune niidukooslus ja aeg seda nautida.

Kaarel Tarand kirjutab viimases Sirbis nii:
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi.




p.s. Laima, värihein on praegu oma hiilguses.

Pesakond

Asjaolude tõttu pidin mõni aeg tagasi kõik asjatoimetused sinnapaika jätma ja kohustuslikus korras puhkama. Igasugune aktiivne tegutsemine ja vaimne pinge pidi ootama paremaid aegu. Ei ole raskemat tööd kui mitte-midagi-tegemine. Olen täheldanud, et pisikesi asju nikerdades-õmmeldes, kangaid-niite-nööpe silitades ja sobitades langen teatud meditatiivsesse olekusse. Täiesti omaette maailm, kuhu üleliigsed mõtted ei pääse. Parim pingemaandaja. Nii saigi terve pesakond jäneseid valmis. Olen originaallõiget juba nii palju kohendanud, et enam ei teagi, kas on seesama lõige. Kõrvad on jäänud samaks.

Sildid on neil kaelas seetõttu, et tudujäneste identiteet oleks tuvastatav ka siis kui nad kaugel-kaugel on. Nende müügist läheb osa tulu heategevusena MTÜ'le Rõuge Kool.

Tudujäneste portreepilte saab vaadata Flickri albumist.

Lupiinid

Rutakal päeval teel Värskast Rõugesse ei mallanud väike preili enam teeäärt palistavaid lupiinipõlde autoaknast vaadata. "Ma tahan neid kallistada, jäta palun auto seisma!" Ükski kiire pole nii kiire, et see ei võiks oodata kuni tüdruk lilli kallistab. Lupiinidest lühem Linda.

Ei mäleta, et oleks mujal Eestis näinud nii palju lupiine looduses kasvamas. Lupiin on minu teadvuses olnud ikka rohkem peenra lill. Siin, kagu-Eestis, on neid lillades-roosades toonides lilleküünlaid looduses tohutult palju. Sekka ka mõned valged.

Armastus lillede vastu on naisterahvastel sügaval südames juba pisikesest peale. Pole sellele armastusele mingit muud selgitust, kui et LIHTSALT NII ILUS!

Rabarberikivijahu

Sellele kiirelt süttinud eredale ideele oli antud vähe tunde särada. Alguses tundus raberberite säilitamine kuivatatuna suurepärane mõte. On ju purgiruum ja purgikapiruum suhteliselt piiratud ning mida konsentreeritumalt seda ruumi kasutada, seda tulusam. Veel parem, kui leidub säilitusviis, mis ei kasuta nimetatud kapi ressurssi üldse või teeb seda ülimalt minimaalselt. Seetõttu kuulub mu sümpaatia mahlade asemel siirupitele, et mitte näha kurja vaeva vee purki panemisega ja hiljem vaevaga purgistatud veele mitte kulutada niigi nappi aidakapi ruumi. Et siis kuivatatud rabarber.

Hakkasin tegema. Panin 5 vart tükeldatuna paokil uksega ahju 40 kraadi juurde üheks ööks... ja siis teiseks ... ja siis ma ei tea kui kauaks. Tulemuseks soe pehme rabarber. Lisasin kuumust ja kuskil 50-60 kraadi juures hakkas kuivamise protsess ilmet võtma. Tooraine maht vähenes hoogsalt koos idee tähesäraga. Lõpuks oli mul peotäis klõbisevaid hapusid kivitükke.

Suurepärase idee alge pärines soovist kasutada rabarberi hapu maitse ja roosa värv ära jõulude ajal piparkoogi glasuuris. Seepärast tuli rabarber saada jahuks. Nii nagu on poes olemas näiteks Taarapõllu Talu (mis muide asub meil siin üsna lähedal) marjajahud. Jahvatamine. Veskist hakkas päris hale, kui esialgu üsna tulutult need kivikõvad tükid selles ringi klõbisesid. See oli ikka kole klõbin. Lõpuks hakkasid tulema ka esimesed jahukübemed. Kannatus katkes enne lõppu. Nagu pildilt näha, jäid mõned suuremad tükid ikka sisse.

Seejärel tegin esimese (ja viimase?) katsetuse - piparkoogiglasuuri suvised õed beseed. Rabarberi haput tundsin neis beseedes vaid mina ja sedagi tänu oma hoolsalt arendatatud ootusele ja kujutlusvõimele. Teine maitse neil beseedel ju oli aga siiski mitte nii intensiivne kui tahtnuks. Oleks pidanud jahu rohkem lisama. Värv ei tulnud ka roosa vaid pigem beež. Samas ei saa öelda, et tulemus oleks halb olnud. Seda kindlasti mitte. Hinnates protsessile kulutatud aega ja närve ja saadud tulemust, julgen siiski selle idee sära kustunuks lugeda. Igal juhul on lihtsam minna poodi ja osta purgike jõhvikajahu, mis tõenäoliselt teeb oma töö hapu ja roosa saavutamisel kenasti ära.

Kassid on vist kõige iseloomukamad loomad üldse. Väga aruka ja kannatliku pilguga jälgis Lumepall, kuidas ma purgikesi toolile ritta seadsin ja õiget valguse nurka pildistamiseks otsisin. Siis kui asjad kenasti paigas, seadis ta ka ennast koos oma sobiva tonaalsusega kompositsiooni.

3 x 300





rabarber, suhkur, tulivesi, kaneelipulk

300g + 300g + 300g + 1

sügiseni jahedas ja pimedas

aeg-ajalt liigutada

šnaps !

Pohlad ehk palukad

Tudujänes

Aeg-ajalt silkab punasest majast metsa poole mõni jänes. Nii kiirelt jooksevad, et pildile ei jõua neid püüda. Vahel on olnud lilleline, vahel täpiline. Vorm on ajaga kohanenud oludele sobivamaks - piht on peenem ja keha lühem ning arvestades siinseid kliimaolusid ning eetikanorme, siis on viimased jänesed ka kleidi selga saanud. Kleit, muide, on duofunktsionaalne - saab kanda nii ja naapidi.

Üks tudujänes suikus õhtupäikeses sauna taga aasal...  Las ta veel magab koduõuel enne, kui läheb suurde ilma seiklema.

Pudelipost

Kallis (Lapse)vanemleitnant ulgumerel!

Sa saad ju aru, et me ei või siin kodus muru niitmisega liigselt pingutada. Las lilled õitsevad. Ilus on.

Sinu pere ja muud loomad

Begooniasiirup

Siirupi saaga jätkub. Sõbralt saadud vihje begoonia hapude õite kohta maandus viljakasse pinnasesse. Täditütar poputab kasvuhoones sadu begooniaid, mis suurest edevusest kipuvad õide minema juba pisikesest peale. Et taimed kulutaksid jõu kasvamisele, mitte õitsemisele, nokkisime värsked roosad õied ära. Nüüd on nende asemel ilus punane magushapu siirup (1:1 vesi ja õied, vesi keema, õied sisse, 24 h tõmbamist ja siis suhkruga kokku keeta). Juhtumisi oli sellel samal täditütrel ka sünnipäev, nii jõudsidki õied ringiga tagasi koju ja lisaks neile ka üks lilleline nõelapadi.

Kellele plombiiri begooniasiirupiga?

Klassiõhtu

Nurmenukkude õitsemise aegu pidas Rõuge kooli 2.klass Jaagupi* kodus oma kevadist klassiõhtut. Vabas looduses. Ümber järvekese võidu joostes. Liivalosse ehitades. Jalgpalli mängides. Kiikudes. Diskotades.

Läksin peopaika veidi enne plaanitud lõppu, tahtsin korjata nurmenukke. Lisaks kolletavatele nõlvadele leidsin eest vabadusest ja mahlakusest pakatava nooruse. Siira lusti ja rõõmu. Nägin muretut meelt. Kõik oli nii iseenesestmõistetav. Vähemalt selle nooruse jaoks.

Mina seisin ja vaatasin tahtes salamahti olla üks nende seast. Tahtsin mitte mõelda, kui ilus ja väärtuslik on keset õitemeres kevadist loodust see pulbitsev vabaduse tunne. Tahtsin vaid lihtsalt selle sees joosta ja hullata. Mõtlemata ilule, täiuslikkusele, turvalisusele. Olla tiivustatud üksnes lapselikust hasardist ja põnevusest.

Jah.... minu rong on läinud. Mõtlemine, teadvustamine, hindamine on ärkveloleku ajal enamasti sisse lülitatud ja pulbitsevat vabadust vaadates ei pea ma seda enam iseenesest mõistetavaks. Vabadus loob suuri väärtusi ja tekitab kohustust seda hoida. Ent see on nauditav kohustus.

Aga minu lapsed on veel rongi peal ja mul on selle üle ütlemata hää meel. Nemad saavad nautida helget lapsepõlve. See ongi nende kohustus. Kohustus saada osa luksusest, mida Eestimaal pakkuda on. Näiteks nurmenukkude sees püherdamisest.

"Niiiiiii lahe klassiõhtu," pomisesin endale ja läksin tee jaoks nurmenukkude õisi korjama.

Lustakat suvevaheaega kõigile Eestimaa lastele!

* Jaagup on Toomase hea sõber, kes koos perega kolisid Tallinnast Rõugesse elama paar aastat tagasi. Lisaks põhitegevusele võtavad nad oma armsas puhkekompleksis vastu külalisi. Minu meelest võiksid nad nurmenukuturismi arendada, sest neid lilli on seal tõesti palju.

Miks savipott toika otsa pannakse?

Olete ju näinud taluaia piltidel, et savipotid on tagurpidi toigaste otsa pandud. Miks see hea on? Sidusin täna hernestele nööre ja tuluke lõi põlema - toigaste otsad on üksjagu ohtlikud, eriti väikestele ja suurtele tuulepeadele, kes võivad nende otsa joostes omale viga teha. Potistatult märkab püstiseid toikaid paremini. Või on veel mõni põhjus?