Sel aastal pole ise jõudnud veel nii palju piparkoogitada, kui tahaks. Selle asemel on lapsed saanud möllata. Piparkoogitamisel on poisid ratsionaalsed, eesmärk on kvantitatiivne, tegevus on produktiivne. Naistega on teised lood. Linda-preili on piparkookide glasuuritamisel jätkuvalt äärmiselt kokkuhoidlik ja rõhk on protsessi nautimisel, mitte niivõrd mõõdetaval tulemusel. Tal on piparkookide taaskasutuse nipp - ühte piparkooki saab mitu korda glasuuritada, vahepeal tuleb lihtsalt see eelmisest kunstist puhtaks limpsida. Siiras loomise lust.
Veidike seda ja teist olen siiski jõudnud piparkookidest teha. Eriti põnev on piparkooke voolida (mitte rullida ja vormiga lõigata vaid peos taigatükke veeretada ja näppudega koogile kuju anda). Ruumilisem mõõde. Punnkõhtsed linnud ja munakesed on just sedaviisi tehtud, pisut vedelama helesinise glasuuriga kaetud ning pärast valge ja roosa glasuuriga peale joonistatud.
Neid tehes meenus mulle muinasjutt seitsmes loos - Lumekuninganna.
"Aga kas sa ei saaks väikesele Gerdale midagi niisugust sisse anda, et ta kõige selle üle võimu saaks?"
"Ma ei saa talle suuremat võimu anda, kui tal juba on. Kas sa ei näe, kui suur see on? Kas sa ei näe, kuidas inimesed ja loomad peavad teda teenima, kuidas ta paljajalu maailmas nii hästi edasi on jõudnud? Ta ei pea mitte meie käest teada saama, et tema südames on võim, mis seisab selles, et ta armas, süütu laps on. Kui ta ise ei suuda Lumekuninganna juurde tungida ja väikesest Kajst klaasikilde eemaldada, siis ei saa meie sinna midagi parata."
Keset seda tühja, ääretut lumesaali oli külmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud, aga kõik tükid olid üksteisega nii sarnased, et see oli päris kunsttükk. Ja keset seda järve istus Lumekuninganna, kui ta kodus oli, ja siis ta ütles, et istub mõistuse peeglil ja et see on ainus ning parim peegel siin maailmas.
Kaj seadis kokku kõige keerulisemaid vigureid - see oli "mõistuse jäämäng". Tema silmis olid need vigurid päris hunnitud ja suurima tähtsusega; seda tegi klaasikild, mis tal silmas oli! Ta koostas terveid vigureid, mis moodustasid teatava sõna, aga kunagi ei suutnud ta kokku saada seda sõna, mida ta just tahtis, sõna "igavik", kuigi Lumekuninganna oli öelnud: "Kui sa selle viguri kokku sead, siis saad ise oma isandaks ja ma kingin sulle kogu maailma ja paari uusi uiske." Kuid ta ei suutnud.
Ent uksest sisse astudes märkasid nad, et neist on täiskasvanud inimesed saanud. Räästarennis õitsevad roosid ulatusid avatud akendest sisse, ja näe, seal oli ka nende väikesed lastetoolid, ning Kaj ja Gerda istusid kumbki oma toolile ja hoidsid teineteisel käest kinni. Nagu kurja une olid nad unustanud Lumekuninganna juures valitseva külma, tühja toreduse ja hiilguse. Vanaema istus päikese helgel paistel ja luges piiblist valju häälega: "Kui teie ei pööra ümber, ja ei saa kui lapsukesed, siis ei saa teie mitte teavariiki."
Ja nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt, ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.
