13 March 2009
Tänavune lumine varakevad
Tänavune lumine varakevad on lubanud pikalt memmedel õues toimuvat seirata. Vaadata, millal kolmanda korteri meesterahvas töölt tuleb, millised käpikud kudus vanaema Ricardole, näha, kuidas kuldketiga jõmm on džiibi kasutatud Mazda vastu vahetanud. Lumememmed teavad, mis päeval külalised tädi Mari juures käisid ning seda ka, et esimesed kuldnokad on juba kohal. Nad teavad kõike, mis õues toimub ja mis seal ei toimu. Nad on muutunud justkui hoovi pärisosaks.
Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.
Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...
Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.
Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.
Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.
Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...
Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.
Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.
8 March 2009
Polkovniku panus
Projekt "Teeme koos lapiteki Aasta Emale 2009"
Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.
Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.
Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.
Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.
Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.
Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.
Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.
Kudus ja kirjutas ema Polkovnik
p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast:
Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.
Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.
Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.
Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.
Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.
Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.
Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.
Kudus ja kirjutas ema Polkovnik
p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast:
Subscribe to:
Posts (Atom)
