Ülased kausis

Tegin kausi. Korjasin ülaseid.

Lill.

Lavendlite lapsendamine



Foto: Kaili Kupits, 2009

Lavendel on tore taim, lõhnab tirriteerivalt mõrkjasvaiguselt ja näeb suurtes puhmastes kena välja. Lavendlil on kujunenud romantikute lille imago ning kuna kerge romantikavine katab viimase aja moevoolusid, siis on ka lavendel aiataimena üksjagu populaarne. Nii vähemalt mulle tundub. Esimest korda proovisin lavendlit aias kasvatada 4-5 aastat tagasi oma Pärnu kodus. Nagu pildilt näha, siis kasvas kenasti ja pidas ka talved vastu.
Uues kodus selget aiakujunduse nägemust veel pole ning seega pole teinud suuri ponnistusi iluaianduse osas. Ka eelmised omanikud on suhtunud lillepeenardesse ja ilupuudesse leigelt ning kinnisvaratehinguga ei tulnud kaasa iluaiapidamise moraalset kohustust. Selle asemel saime hoopis murutraktori... Esialgu oli see muidugi üllatav, et kõik maamajad polegi mattunud pojengipuhmastesse ja priimulapeenardesse. Hetkeks tekkis tunne, et kohe tuleb hakata 'viga' parandama. Õnneks polnud esimesel suvel selleks aega ja me niiehknii otsustasime esimese aasta uues kodus lihtsalt niisama olla ja paika tunnetada. Nüüd ongi asjadele tekkinud teine pilk. Ma pole üldse enam kindel kas ja kui palju tahaksin aias püüda matkida looduse loodut, sest ilma peenralilledetagi on loodus maja ümber tohutult ilus ja mitmekesine. Üllatusi jagub igaks päevaks - kas poetab siis kauaoodatud sinilill oma nina majaservas mullast välja või kohtad kuuse all väärikaid ööviiuleid ja sauna taga laiub pesueht metsmaasika lõhnaga lilleaas. Rääkimata mustikatest ja pohladest, mis ka õuele trügivad. Mida mina, pisike inimene, oskan suure looduse täiuslikkusele lisada.

Kuid siiski ei lubanud mu süda pealt vaadata, kuidas täditütrel üleeelmise aasta lilletaimede müügist järele jäänud rääbakamad lavendlitaimed juba teist talve aianurgas visalt oma saatusele vastu punnivad. Otsustasin nad lapsendada.

Segasin kokku aiamulda, turvast, tuhka ja liiva, et muld oleks kerge, lubjarikas ent mitte siiski liiga lahja. Puhastasin taimed samblast ja umbrohust, lõikasin ära külmast kannatada saanud oksad ning istutasin kastidesse. Kuna sobivat peenart pole, siis ongi hea taimi kastidega tõsta tuulevaiksesse ja päikesepaistelisse kohta kosuma. Mõned taimed on väga kabedad ja mõnede puhul tuleb lihtsalt uskuda, et ka nemad kasvavad suureks. Ja kui see nii peaks minema (et nad suureks kasvavad), siis tuleb välja mõelda, mis neist edasi saab. 

Mida siis ikkagi teha? Kas tagumik uppis peenraid rohida või lasta liblikal varba otsas maanduda? Kas nautida üksnes kodumaist karikakra ilu või ihaleda kaugeid maid ning tuua karulaande mõrkjasvaigust tirriteerivat lõunamaalõhna? Lubada spontaanne loodus ukseni või püüda seda korrastada ja oma soovidele allutada?
Tõde on seal kuskil vahepeal.

Häid jõule, Marmelaad!

Nagu ta ise ütles - sinililleaeg on Marmelaadi jõulud.

Sinilillede korjamise kleit

Postituse pealkiri võiks olla ka "Õppekleit". Ühel hetkel südatalvel tuli kleidõmblemise isu aga sobivat lõiget polnud. Seetõttu otsustasin roosa täppidega kleidi lõiget 'veidi kohandada'. Sellest hetkest algas minu kui profaani ristikäik A-lõikelise kleidi konstrueerimise teel.  Kiiresti sai selgeks, et kleidi suurim väärtus seisneb õppeprotsessis, mida selle tegemine pakub. Julgelt võin väita, et olen kleiti vähemalt kaks korda õmmelnud - vaid mõned üksikud õmblused jäid esimese korraga pidama. Ikka tuli kuskilt järele anda, kuskilt kokku võtta, midagi ringi lõigata. Kleit sai tehtud veidike suurem, et kandmise aeg ja valmimise aeg oleks ikka mõistlikus proportsioonis. Tüdruk peab veidi sirguma, et kolmveerand-varrukas õigustaks oma nime ja põlved kelmikamalt kleidisaba alt välguks. Üks on aga kindel, et peale õpetlikku ristiretke eelistan edaspidi kasutada valmis lõikeid, näiteks midagi armast ja retrolikku Citronille'lt.

Kui jaanuaris õmblema hakkasin, siis kohe alguses seostus ebamääraste toonidega pehme kleidikangas sinililledega. Otsisin sobivat voodrikangast ning õige tooni kirjeldamiseks näis sobivat kõige paremini 'pleekinud sinilille sinakaslilla'. Seda enam on nüüd hea meel, et kleit sinilillede õitsemise ajaks valmis sai. Eilsel päikeselisel pühapäeval oli sellega tuulevaikses metsasalus just paras nii pikalt oodatud sinililli noppida. Ja sinililli on palju palju. 

Juba nädalaid käisin nina maas mööda kraavipervesid ja päikeselisi metsatukkasid otsimas esimesi märke tärkavatest sinililledest. Ootus oli suur. Ja siis, ühel kenal päeval leidsin sinised õied oma toa akna alt raagus jasmiinipõõsa embuses. Ilus üllatus.

Üks hetk

Üks hetk ühes päevas eelmisel nädalal.

Sõitsin mööda väikest Kagu-Eesti looklevat teed. Üksi sellel teel. Päike paistis, ilm oli selge aga mitte veel täielikult kevadsoe. Põllud ja mäenõlvad aurasid päikese käes. Valged väänlevad uduvined kasvasid hoogsalt maa seest välja. Maagiline. Tundus, et peaksin auto seisma jätta, et mitte seda loomise protsessi häirida (kuid siiski ei jätnud). Niivõrd aukartusäratav oli see kõik. Sisetunde ajel võtsin hoo maha ja palusin mõttes vabandust, et seesugust idülli mootorimüraga lõhun.

Üks hetk ühes päevas sellel nädalal.

Jalutsin hommikul koeraga metsas. Karge oli. Öösel oli sadanud lund ning pori-hall ei paistnud välja. Härmatisekristallid helklesid rohukõrtel ja väikestel kuusepoegadel. Metsa all oli veel talvest jäänud lumevaalusid. Teerada pööras puude tagant paistva päikese poole ja hetkega sillerdas metsaalune vikerkaare värvides. Härmatisehelvestest ja lumekritsallidest oli saanud miljonid pisikese prismad, mis muukisid hommikuvalguse lahti erksateks toonideks. Lumi ei sädelenud hõbedaselt vaid kõige kirkamates värvides. Olin sattunud lume ja päikesega harmoonilisse süsteemi nii, et füüsika tunnis õpitu sai ühtäkki  ilmsiks. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin, kuis' on see võimalik.

Üks hetk tänases päevas.

Täna oli see pikalt oodatud päev, kus jalgrattad aeti aida alt õue (tegelikult lapsed tegid seda oma kärsitusest juba mõni päev varem). Lõpuks ometi on piisavalt soe ja teed kuivad ning sõit võib alata. Vanemat poega kooli saates peatusin ja püüdsin kinni päikeselise hommiku Rõuge kohal (ülemine pilt) - kõik oli kullaloori embuses. Sel korral oli fotokas kaasas.



Kas on see kevadine valguselisa või on asi käimasolevas rahulikult-võtmise-perioodis aga nii palju on näha. Need kolm on vaid valitud palad... viimase aja best of. Väikesed imelised momendid mida saab märkamata jätta aga saab ka mõnuga endast läbi lasta ja ihurakkudega tunda. Üks Tark Mees ütles: "Vaata maailma südamega ja tunne seda."

Sinililled õitsevad.

Tulevad!

Tulevad, tulevad!

Lumikellukesed. Linnud. Kevad.

Meie õuelt on lumi visa sulama ja viimastel päevadel tuleb seda üha juurde. Hommikuti tuleb tuuleklaasilt jääd kraapida ning kasemahl moodustab jääskulptuure. Olen väga rahul, et maale kolides andsin endale paigaga tutvumiseks aega vähemalt ühe aastaringi. Enne aasta möödumist ei mingeid suuremaid ümberkorraldustöid ei sees ega väljas. Sügisel poleks osanud eales arvata, et kevadine päikesekaar hakkab üle metsa hoovi paistma alles märtsi keskpaigas ja ka siis on vaid mõned valitud kohad, mis pisut kiiremini lumevabaks saavad. Nüüd ma tean, kuhu sügisel krookused ja lumikellukesed istutada - köögi akna alla.

Koos lumikellukeste ajaga jõuavad pärale ka rändlinnud. Pesakast on valmis ja ootab elanikke. Täna lendas üle õue õige mitu linnukolmnurka. Haned vist. Täitsa huupi pakun. Ehk kunagi saan targemaks ja kõrv suudab selgemini eristada linnuhääli. Ka tiivasahin on linnuhääl, sest mõnikord ongi vaid seda kuulda. Siin vaikuses kuuleb.

Lumikellukeselinnu pross.