Sänna Kultuurimõis

Sänna on üks küla Rõuge vallas. Mõned aastad tagasi veel üpris hääbumisele määratud näoga koht. Küla südames asub vana mõisahäärberi kompleks. Ajalooannaalidest saab aimu, et enne kolhoosistamist oli tegu väärika ja uhke paigaga. Tänaseks on mõis jälle elule aidatud ning seal tegutseb ning areneb Sänna Kultuurimõis. Seejuures on kandvaks jõuks perekond Noored, kes lihtsalt tulid linnast ära just selleks, et Sänna mõis ellu äratada. Kindlasti pole tegu peavoolus siledaks klanitud turismiobjektiga vaid vabast mõtlemisest inspireeritud kogukonnakeskusega. Vaheldus teeb rikkamaks.

Foto: Facebook

Mõiste "kogukond" on Sänna kontekstis laiem kui geograafiliselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine. Pigem on see vaimselt lähestikku paiknevate inimeste kooslus ja koos tegutsemine, geograafia pole alati esmatähtis. Ent ikkagi toimib see ka aktiivse külakeskusena, kokkusaamise paigana - raamatukogu, noortetuba, huviringid, olmeteenused, internetipunkt, kodanikukino, käsitööklass, puutöökoda, savikoda, mõisapood. Kirsina tordil astronoomiliselt geniaalne Sänna Taevarada.

Foto: kauss.ee

Mul on olnud rõõm saada osa Sänna Kultuurimõisa üheshingamisest ja anda sellesse oma väike panus. Eks igaühe kogemus Sännas on erinev aga kindlasti ei jäta kohtumine paigaga külmaks. Kuigi mind valdab vaimustus sealsest võimsast kodanikualgatusest ja asjade ärategemisest, on energialaeng niivõrd intensiivne, et annustamisega tuleb ettevaatlik olla. Nii olengi end sättinud mugavalt paindlikule orbiidile, et aegajalt lähemal ja aegajalt kaugemal olla.
Kui sul on mahti vaadata veidi sügavamale kui käsitööšokolaad mõisapoes või hea film vabaõhukinos, siis näed Sännas ausust ja päriselt olemist. Ausus ja päriselt olemine ei ole alati meeldiv ja mugav kogemus, ausus võib olla väga valus. See mugavusest ja illusioonist väljarebimise (läbi)elamus just viibki sind sammukese edasi millegi suurema avarama juurde. Hirmus raske on siia kirja panna konkreetsemaid sõnu, sest seesugused isiklikud kogemused jäävad võõrale pilgule arusaamatuks. Igaühel on see omamoodi ja mõni ei tahagi maitsta muud kui ingveriga timmitud tumedat šokolaadi või Sille tehtud müstiliselt head suppi. Üks näide siiski, mis on minu jaoks nende aastate jooksul olnud üks lemmikumaid kirjeldamaks Kultuurimõisa õhkkonda:

Sombusel sügisõhtul kohtuvad inimesed veidi rõskes mõisahoones, joovad sooja teed ja tundub iseenesestmõistetav, et paneks ka küünlad põlema. Mõisa perenaine Kadi aga arvab, et äkki ikka ei paneks küünlaid põlema, otsime selle sooja tunde ja hubase olemise enda seest üles.

Lihtne on kasutada "abivahendeid", et end hästi tunda, hoopis ägedam kogemus on suuta leida rahulolutunne ja soojus enda seest üles. Esiti on see raske ja mõnikord ei leiagi. Mis siis ikka. Elu ongi ilus seepärast, et see pole alati "ilus". Ilu ausas ja puhtas, mitte visuaalses pinnapealses mugavas mõttes. Ilus ongi nii nagu päriselt on - suvi on soe ja lopsakas, sügis sombune, talv külm. Naer on ilus ja nutt on ilus, ka tusatuju ja ahastus on ilus, kurbus on kohe eriti ilus. Sünd on ilus ja surm on ilus. See kõik on päriselt olemas ja ei ole vaja midagi ignoreerida või varjata. Loomulikult tingimusel, et toimuv on siiras. Kui mitte tahta näha kõiki hetki elust ja maailmast, siis jääb osa elu elamata. Pahatahtlikkus, õelus, julmus ei ole ilusad... miks need olemas on ? ... ei tea. Olen kaugel sellest, et suuta alati elu-ilu-põhimõtet järgida. Seda enam meeldivad mulle need, kes suudavad või püüdlevad selle poole.

Pildid Sännast

siinse autori mätta otsast

Ruuduline põrand

Pildid on Kinokaja päeva raames toimunud eriefektide õpituba. 

Teenuskeskust renoveerides küsis Kadi mu käest: "Mis me selle noortetoa põrandaga teeme?" Mina: "Värvime ruuduliseks." Nii saigi tuba sini-valge-ruudulise põranda. Isiklik kasu ka olemas - sain toita värvitud vana laudpõranda kirge (sest kodus sellist võimalust siiani pole avanenud).

Mõisapood

Poe viida jaoks tegi kohalik sepp sobiva seinakinnituse, mõisahärra Hendrik meisterdas pööningult leitud üle 100-aastasest lauajupist tahvli ja mina joonistasin tähed peale. Õliga üle ja valmis!

Möödunud aastal algatas regionaalminister pilootprojekti väikestes maakohtades teenuskeskuste arendamise toetamiseks. Sisuliselt kippus see olema maapoodidele wifi-seadmete paigaldamine ja mikrolaineahjude ostmine. Vabandan üldistava utreeringu pärast. Igal juhul näis, et administreerivad jõud ei tulnud selle pealegi, et üks MTÜ võib tahta külapoena käivitada midagi ökopoelaadset. Aga selleks ju piloteeritaksegi, et testida idee toimivust päris elus ja kindlasti oli mõisapoe näitest abi edasiste toetusprogrammide korraldamisel.

Mõisapoe rõivaosakond. Aus kaup otse Indiast

Kadi ja Hendrik. Kaubapäev.

Mõisapoe kardinatega oli selline lugu. Poe avamisega oli juba üpris kiire. Nii nagu ka muude asjadega selles majas, siis peenutsemisele väärtuslikku aega ja tähelepanu ei kulutata. Akende ette oli vaja midagi lihtsat ja kiiret aga mitta igavat. Võtsime ette aegade jooksul kogunenud kangajäägid ja säädsime satsidena värvide järgi ritta. Õnneks oli mul abiks Portugalist aastaks Sännasse tulnud vabatahtlik Maria. Ei teagi mitu kilomeetrit õmbluseid sai nõela alt läbi lastud. Kärsituma loomusega isenditel ei maksa üksi sellist tööd ette võtta ... Nagu näha, on lõpptulemus algideest (lihtsus ja kiirus) päris kaugel aga vähemalt igav pole.

Kinobuss, kodanikukino ja kinokaja

Koostöös Kinobussiga, korraldatakse Sännas kino. Väärtfilmid, kvaliteetne esitlus ja ajaga kaasas käimine. Näiteks sellised teosed nagu "Õlimäe õied", "Lisa Limona ja Marc Orange: tormakas armulugu", "Mina, supervaras 2"ja mitmed muud filmid on ekraanil samal ajal suurte linnadega. 

Nädala eest toimus kinokaja filmipäev. Lastefilm, õpitoad ja õhtune vabaõhukino. Elamus. Nagu ei usukski, et see on päriselt. Kino mõisapargi tammede all. Film "Päevade vaht" oli visuaalselt kütkestav ent vormiliselt minu jaoks ehk liialt abstarktne. Aga mõelda vaid, et kavliteetne digikino mobiilse DCP projektoriga esmakordselt väljapool Tallinna, Tartut ja Narvat toimub just siin, Rõuges... !!!! Istud seal augusti taeva all, eriefekte täiendamas suur kuu ja helipildile oma panust lisamas tirtsuparv. Palun - selline on elu maal tänases Eestis!

Animatsiooni õpituba raamtukogus

Enne õhtuse kinoseonasi algust vaadati eriefektide õpitoas valminud lühifilmi plahvatsulikust Sännast

Leiutajate Külakool ja õpetajahariduskeskus

Viimase aja põnevaim tegutsemissuund on külakooli ja õpetajahariduskeskuse loomine Sännasse.
Sänna Kultuurimõisast saab kirjutada lõputult...
Sellest ja kõigest muust saab lugeda-vaadata kodulehelt ja Facebooki lehelt.

Kessu ja Tripp

Sõitsin eile õhtul Tallinnast Võrru. Reisiseltskond oli kirju. Teiste hulgas olid seal Margit Kilumets, Arp Müller, Artur Talvik aga eriti meeldisid mulle mudilased, kes mõtisklesid riigi teemadel:

Millises riigis on hea elada? Miks?
Eestis.
Sest siin on eurod ja suurem raha.
Sellpärast, et seal elab su vanaema ja vanaisa ja sa saad vanaema ja vanaisa juurde iga kell minna.
...
Kui teie oleksite Eesti riigi juhid, siis mida teeksite paremaks?
Ma teeksin igasugu maasika- ja vaarikamaid, seal oleks maasikamered ja puud.
Miks sa seda teeksid?
Sest see on mu unistus ja see mulle meeldiks.
...
Kas midagi ohustab ka riiki? Mille eest peab riiki kaitsma?
Nafta. See teeb veele palju halba.
...
Mis on ühes riigis kõige tähtsamad asjad?
Et terve riik hukka ei saaks.
Kuidas seda teha, et riik hukka ei saaks?
Tuleb kaitsta. Sõjaväleased ei tohi lasta nii kiiresti ära minna, sest muidu võivad vastased just tuld anda ja meil on vähe sõdalasi.
...
Kui sa saaksid oma riigile midagi kinkida, siis mis see oleks?
Kingiksin rohkem vaestele raha.
Kui tal on katus jällegi vana, siis ma kingin talle uue katuse.

Laste mõttelend on nii vahetu ja värske, et aastakümnetega vaevatud täiskasvanutel on seda kohati keeruline jälgida. Ma imetlen täiskavanuid, kes saavad lastega vahetu kontakti ja oskavad nendega ühes rütmis mõelda. Mina seda alati ei oska. Laste ja täiskasvanute erinev mõtlemise ja fantaseerimise oskus tuletas mulle meelde üht hiljutist elamust...

Käisime perega Tartus Teatri Kodus Kessut ja Trippi vaatamas. Teatri Kodu on Mänguasjamuuseumi kõrval, Lutsu tänava Toomemäe poolsel nurgal. Sealne atmosfäär on üdini lastepärane ja helge, samas säilitades teatrile omase pidulikkuse ja elegantsi. Kõike on parasjagu - hubast olemist, lustakaid nõkse ja võluvat väärikust. Väike intiimne teatrisaal on just selline, et pisike inimene tunneks end seal hästi. Silma paitasid täpilised toolikatted ja istumispadjad, siidiselt helklevad lopsakad prantsuse kardinad akende ees ning õhkõrn lava eesriie. Klassikalist numbritega garderoobi seal pole, selle asemel on avaras eesruumis mitmed kapid ja nagid kuhu oma riided jätta ning tõmmata varba otsa sussid. Selline avatud lahendus toimib inimestevahelisel usaldusel ja seda seal majas jätkub. Teatri Kodu pole anonüümne vaid väga inimlik, soe ja sõbralik. Justnagu laste tehtud. 

Kessu ja Tripi tegemised olid samuti igati vahvad ja hoidsid mudilased põnevil kogu etenduse vältel. Lugu sellest, kuidas üksinda koju jäänud laps leiab väheste asjadega oma vilka fantaasia abil kõiksugu tegevust - toolist tehakse helikopter, laudlinast rong, hetkega on toast saanud toidupood ja juba hõljuvadki Kessu ja Tripp pilvede peal. Ja see, et külmkapi ust ei või lahti jätta, on lastel nüüd pikaks ajaks meeles. Just see elav näide, kuidas mänguasjad ei tee mänge vaid lapsed ise, oli minu jaoks selle etenduse suurimaid väärtusi. Soovitan soojalt.

   
Tulles tagasi mu eilse pika autosõidu juurde... teate, ma sain ühele olulisele muusikalisele saladusele jälile. Kuulake ise!

Etenduse fotode autor Andres Keil, www.vanemuine.ee

Avastus

Avastus

Aita Kivi

Pesen oma pikki juukseid,

õhtu tavaline.

Äkki mõtlen:

nahk ja silmad -

kõik see on ju ime!

See, et tunnen,

see, et hingan

peegli kõrval praegu...

Ah et ükski hetk ei läheks

mööda ilmaaegu!



Kolimine looduse keskele on pakkunud avastust ja elamust pea igaks päevaks. Loodusel on alati midagi varuks, mis paneb uskumatul ilmel vaatama: "Kõik see on ju ime!" Jah, minu maale-kolimise-lugu võib tunduda justkui muretu muinasjutt, mis muudkui tasapisi veereb niikut' mamm ning avab aina uusi põnevaid salalaekaid.

Kuid siiski ei ole ma nii üdini looduslaps, et suudaks endalt maha raputada edevust ning iha glamuuri järele. See on naiselik instinkt, tahaks särada veel rohkem ja ehtida end sulgedega ning lasta punastel lokkidel lennelda ... (ups, naturaalselt ei olegi ma nii punajuukseline). Kui olin linnas kõigi nende võimaluste keskel, siis edevuse ahvatlus ei tundunud juurdunud olevat aga kui sai selgeks, et näiteks oma ihujuuksuri Andra juures käimine on nüüdsest logistiline kunsttükk, siis tekitas see paraja paanika. Mitte, et naiseliku edevuse rahuldamise vähemad võimalused oleks teab mis suur mure aga see on midagi, millega ei osanud enne kolimist arvestada.

Aga sellest ihujuuksuri 'kiiksust' siis..
Esiteks ei suutnud  ma uskuda, et üleüldse keegi peale Andra suudab minu juustega nii perfektselt toime tulla. Mis seal salata, seda loodusressurssi on mulle jagatud üle normi (siinkohal võtke vastu minu vabandused, kui keegi seetõttu ilma on jäänud) ja eks mul ole omad kapriisid ka seetõttu. Teiseks on isiklik juuksur väga lähedane inimene, ta näeb sind sellisena nagu oled, peadpidi kraanikausis kõigi oma murede ja rõõmudega. Ja meil on Andraga suurepärane teineteise mõistmine. Juuksuris käimine on olnud sama tore kui kohvikus käimine. Peale kolimist siiski üritasin logistilist kunsttükki lahendada aga viimastel kuudel tabas juuksuri-puudumise-ahastus, mis tegi mind vaieldamatult maailma kõige enesekindlamaks inimeseks teemal: ma-ei-leia-endale-uut-juuksurit.

Ja siis....

... pani keegi oma hea maine ja sõbranna aktsiad panti ning soovitas minna Võrru SalonBoutique'i. Ja ma läksin (siiski vägagi kahtlevalt). Minu eelpool viidatud enesekindlus sai juba ukselt hoobi. Milline äratundmine ja hetkeline haakumine salongi olustikku! Üllatus on leida eest 'oma inimesed' ja ilma pikemate selgitusteta teab juuksur, mida sa ootad. Värvitoonide nimetused on stiilis epp-maria-kokamäe-punane. Roosinupuga aroomiteed pakutakse roosilisest tassist. Elegantselt ent siiralt antakse sulle võimalus võtta endale päeva kaart, kus on mõte, mis võiks sind sellel päeval saata. Minule sattus: "Sa oled tulvil armastust ja sellega tood maailma armastust juurde" ... Sa kuuled selliseid sõnu nagu ingliteraapia ja filmiklubi. On tunne, et sind oodati siia juba ammu ja soeng saab ka just selline nagu vaja. Kõige lõpuks saad kaasa väikse kirjutatud sedeli: Kaili udupeen mask - mesi, munakollane, oliivõli.

SalonBoutique'i imelised inimesed

Tulin salongist välja ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli. Unenägu? Kas tõesti on sellises pisikeses linnas nagu Võru (mis just ei hiilga oma kohvikutega), olemas SELLINE oaas, kus ükski hetk ei lähe mööda ilmaaegu.

Hakka või kohviku asemel juuksuris käima....

Fotod:
Miret Tuur
SalonBoutique'i veebileht

Esmakordselt Hauka laadal

Käisime täna esimest korda Hauka laadal. Antslas. Kuulu järgi Lõuna-Eestis suurim kaubandusüritus.
Ohh, see maastik ja tee Rõuge ja Antsla vahel on täiesti ebareaalselt kaunis. Ma püüdsin pingsalt sõidukiirusega samas tempos kõike mälupilti talletada. Visuaalnautleja hing paisus nende 25 kilomeetriga 20-kordseks ... 200-kordseks. Pilves-halli taeva all kuplid ja metsad ja laiali puistatud talud ja lehmad ja lambad ja floksid ja need-kollased-kõrged-puhmad-mis-igas-aias-õitsevad ja teed mis väänlevad ja käänlevad täiesti mõistusevastaselt. Antslasse jõudes olin sellest kõigest kerges joobes.

Ilma pikema sissejuhatuseta tõden, et üldmulje laadast oli selline:

Loomulikult mõned kohustuslikult laadakomponendid:

Ja laadamelu sisse peidetud pärlid:

Et mitte keskenduda aluspükste-hmmm-emotsioonile, siis keskendun neile põnevatele seepidele. Muisto (searasva baasil tehtud) käsitööseebid. Üldiselt on isetehtud seepide hullus läinud minust mööda. Jah, need on vahvad ja põnevad ja ökoglamuursed aga suurt kirge nad seni tekitanud pole. Südamlik sümpaatia ehk. Ent tänavusel Tartu Hansalaadal omistasin ühe Leili tehtud meeseebi. Täielik õndsus - pehme, siidine, meela lõhnaga. Ju ma siis varem polnud kogenud seda tõeliselt käesooja käsitööseepi. Nüüd neid Muisto seepe paitades ja nuusutades joovastusin taas. Millised kooslused! Valisin välja mannavahuvärvi seebi, mille koostises on roosilehed, paprika, muskaat ja salvei ning koorekaramellilise seebi, kus sees apelsin, kaneel, nelk, kurkuma, kakao ning kübeke kitsevõid. Auspruuni seepi ilmestavad kaneel ja mürr.

Halvasti varjatud saladus on, et minu puhul loevad detailid. Viimseni läbi mõeldud tervik võidab poolehoiu. Südamekujulised seebid on kenasti takunööriga paelastatud nii, et neid saab riputada (näiteks pesukappi lõhnama?!). Suuremad tükid on pitseeritud reljeefse meistrimärgiga. Imearmsad.

Ja selle pisividinatejutu juurde sobib ka pilt ühest isevärki roosast majast Antsla veerel.

Te ju näete neid ukse käepidemeid!!!! Peatasime auto, sest ma lihtsalt ei saanud jätta neid pildistamata.