Harilik pärn

Harilik pärn
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Kassinaerilaadsed Malvales;
Sugukond	Pärnalised Tiliaceae;
Perekond	Pärn Tilia;
Liik	Harilik pärn;
Binaarne nimetus
	Tilia cordata; Mill.

Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu (Tilia cordata) on pärnaliste sugukonda pärna perekonda kuuluv lehtpuu.

Levila ja kasvukoht

Hariliku pärna levila on suur, see hõlmab Euroopat, Kaukaasiat ja Siberit. Levila lõunaosas kasvab ta üksnes mägedes, aga mitte kunagi metsapiirini.

Eestis kasvab pärna kõikjal, kuigi tegu on tema levila põhjapiiriga. Eesti kõige põhjapoolsem pärn on Mohni pärn. Maailma umbes 25 pärnaliigist on harilik pärn ainus, mis kasvab Eestis looduslikult.^[1]

Pärna enamusega metsa nimetatakse pärnikuks. Eestis pärnikuid peaaegu ei ole. Neid leidub näiteks Poruni jõe kaldal (see jõgi suubub Narva jõkke).

Botaanilised tunnused

Koor on hall ja sile, vanemas eas hallikaspruun, sügavate pikirõmedega korp.

Lehed on 4–7 cm pikad, alt sinakasrohelised. Lehed on südajad, lühikese terava tipuga ja karvutud, välja arvatud mõned pruunid tutid leheroodude nurkades. Leheserv on teravsaagjas, leheseis vahelduv.

Pärn õitseb juulis. Õisikus on 3–11 mõlemasoolist õit. Õied on kollakasvalged, mõlemasoolised ja väga hästi lõhnavad. Õite tugev lõhn meelitab ligi putukaid, kes puud tolmeldavad. Õied asetsevad väheseõielistes rippuvates ebasarikates rohtsetel võrsetel.

Vili on 6–7 mm pikk ja 4 mm lai viljalihata pähklisarnane luuvili. Mõnikord leidub kerajaid vilju, aga need pole idanemisvõimelised. Alguses on ta kaetud udemetega, aga küpsedes muutub siledaks. Vili on õhukese seinaga, vaevalt märgatavate ribidega ja sisaldab 1–2 seemet. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul.

Harilikule pärnale kõige lähedasem sugulasliik on suurelehine pärn (Tilia platyphyllos). Nad erinevad teineteisest selle poolest, et suurelehise pärna lehtede alaküljel roodude hargnemiskohtadel on valged karvad, harilikul pärnal aga roostjad karvad. Suurelehise pärna viljad on selgelt märgatavate ribidega, hariliku pärna viljad mitte. Nad annavad omavahel hübriide, mida nimetatakse Tilia × europaea ehk T. × vulgaris.

Põhja-Ameerikas kasvab ameerika pärn (Tilia americana). See on suuremate ja karedamate lehtedega, mistõttu harilikku pärna nimetatakse Põhja-Ameerikas väikeseleheliseks pärnaks.

Lõhna tekitavad karboksüülhape farnesool, glükosiidid, saponiinid, parkained, karoteenid, askorbiinhape ja suhkrud. Lehed sisaldavad karoteene, askorbiinhapet, lima ja üle 12% süsivesikuid. Viljad sisaldavad pärast puhastamist kuni 58% rasvhappeid. Koores leidub triterpenoidi tiliadiini, mis ongi nimetuse saanud pärna ladinakeelse nime järgi.

Kasutamine

Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul metest üks hinnalisemaid. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärn võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Pärna niin oli Eestis üks parimaid looduslikke sidumisvahendeid.

Pärnaõitest tehakse ka pärnaõieteed. Sellel on üldine põletikuvastane toime ning seda kasutatakse külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks.

Noored pärnavõrsed on rikkad tärklise, suhkrute ja vitamiinide poolest. Värskeid võrseid ja pungi süüakse salatina ja isegi marineeritakse.

Tänapäeval ei ole harilikul pärnal suurt majanduslikku tähtsust, sest teda leidub vähe.^[1] Kuid ta on tähtis ilupuu.^[1] Reostunud õhku talub ta hästi ja sellepärast kasvatatakse teda palju linnades. Tallinna südalinnas moodustavad 30% kõigist puudest pärnad.^[1] Vahest kõige tuntum pärnaallee on Unter den Linden Berliinis.

Harilik pärn on Tšehhi, Slovakkia, Poola ja Sloveenia rahvuspuu.

Eesti rekordpuud

Varjutaluva, külma- ja tormikindla liigina kasvab pärn kõrgeks ja jämedaks ning elab kuni 600 aastat vanaks. Eesti kõige kõrgem pärn kasvab Põlvamaal Erastvere pargis ja 1997. aastal oli see 35 m kõrge.^[1]

Eestis kasvab väga jäme Sipa pärn Raplamaal Märjamaa lähedal. See ei ole ametlikult Eesti jämedaim pärn, sest ametlikku jämedust mõõdetakse rinnakõrguselt, aga Sipa pärn haruneb madalamalt. Kõige peenemast kohast enne harunemist, umbes 5 dm kõrguselt on tüve ümbermõõt täpselt 9 meetrit.^[1]

Eesti üks vanimaid pärni Ülendi pärn asub Hiiumaal Ülendi külas. See on ligi 600 aastat vana. 2004. aasta seisuga oli puu 4½ m kõrge ja tüve ümbermõõt rinnakõrguselt oli 6 m. Kunagi oli puu kõrge, aga põletati maha, järele jäi üksnes känd. Kuid kännust kasvasid välja uued võsud ja puu tervis on rahuldav. 2004. aasta seisuga oli Ülendi pärn ainus põlispuu Eestis, mille tüve ümbermõõt on suurem kui kõrgus.^[1]

Ainus puu Eestis, mille mitte ainult legendidele, vaid ka ajalooallikaile toetudes on istutanud Karl XII, on Laiusel kasvav Kuninga pärn. See istutati Põhjasõja ajal 18. sajandi alguses.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Heino Kees. "Eesti rekordid", 5. kd. Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 25-26

Välislingid

Harilik pärn andmebaasis eElurikkus

[Kees-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Heino Kees. "Eesti rekordid", 5. kd. Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 25-26

[1]