Friedrich Robert Faehlmann
Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann; 31. detsember (vkj 20. detsember) 1798 Ao mõis – 22. aprill (vkj 10. aprill) 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich Robert sündis Ao mõisa eestlasest mõisavalitseja Heinrich Johann Faehlmanni pojana. Heinrich Johann Faehlmann vabastati pärisorjusest 1798. aastal ja ta töötas hiljem Ao mõisa valitsejana. Faehlmannide perekonnaloo uurija Leo Tiik on väitnud, et Faehlmanni nimi on arvatavasti tuletatud Undla mõisa alal asunud hajatalu Welma (Väälma) talu nimest. Tiigi sõnul pärines Heinrich Johann Faehlmann sellest talust ja võttis Faehlmanni nime kasutusele arvatavasti juba sel ajal, kui oli veel pärisori. Samas on dokumentidest temaga seoses läbi käinud ka Wahlmanni, Wählmanni ja Fehlmanni nimed. Ka tema lapsed on allikates kohati esinenud Fehlmanni nime all.[1] Friedrich Robert võeti seitsmeaastaselt pärast ema surma mõisaomanik von Paykulli perre kasvatada.
Ta õppis 1810–1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu kubermangugümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Doktoriväitekirjaga "Observationes inflammationum occultiorum" ("Vaatlusi varjatumatest põletikest", 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka Saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles Postimehes 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Friedrich Robert Faehlmann oli üks Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi tütarseltsi Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Seltsi asutajatest 1844. aastal.[2]
Faehlmann oli üks eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" ("Muistend Kalevipojast", ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles on eesti rahvamuistendite (eriti "Emajõe sünni" ja "Keelte keetmise") motiive kasutades ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).
1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse kujunemisel keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju Eesti 19. sajandi teise poole kultuurielule. 1936. aastal ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Faehlmanni hauaristil on sentents "Kurz ist das Leben, doch lang die Kunst" ning 1929. aastal avatud hauakivil selle eesti mugandus "Elu on üürike, aated jäädavad".
Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 1843–1847.
Faehlmanni loomingu uusim koondväljaanne on "Teosed" (I–III, 1999–2011, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu).
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi "Faehlmann".[3]
Tartus Toomemäel vana anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas (autor Voldemar Mellik, 1930).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Leo Tiik. Friedrich Robert Faehlmanni päritolust. – Keel ja Kirjandus 1972, nr 5, lk 285–289.
- ↑ Tiit Rosenberg. Baltisaksa põllumeesteseltside võrgustiku kujunemisest, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 45.
- ↑ Näidend Vanemuises.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Friedrich Robert Faehlmann |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Friedrich Robert Faehlmann |
- Karl Eduard Sööt. Andmeid Friedrich Robert Faehlmanni elulookirjelduseks Eesti Kirjandus, nr 6/1929
- "Eestimaa kuulsad inimesed. Friedrich Faehlmann" saade ETV2 arhiivist Youtube'is
- Telefonikaart
- Maido Sikk. Friedrich Robert Faehlmann 200 Tartu Postimees, 30. jaanuar 1998
- Jaan Kuldkepi kroonika
- Friedrich Robert Faehlmann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Friedrich Robert Faehlmann Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA