Ilmarinen

See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest. Soome laeva kohta vaata artiklit Ilmarinen (laev).

---

Ilmarineni kuju Helsingis

Akseli Gallen-Kallela õlimaal "Sampo tagumine" (1893)

Sepp Ilmarinen on Soome mütoloogias imesepp, taeva looja ja meeshing. Ta on üks peategelasi Soome-Karjala eeposes "Kalevala", kus ta tagus Ilmasamba, taevalaotuse ja imeveski sampo. Eepose tegevustiku keskmeks on võitlus Ilmarineni sepistatud rikkust ja õnne tootva imeveski sampo pärast.

Nimi

Eesti pseudomütoloogias on Ilmarineni nimi Ilmarine. Ilmarise tegi eestlastele tuttavaks Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald, kuna aga nende käsitlused on erinevad, siis tekib kahtlus, kas eestlased on üldse seda nime tundunud. Kui eestlased teda ikka tundsid, siis pigem Ilmari nime järgi. Nime on ta saanud Ilmeni järvest, mida soomlased kutsuvad Ilmjärveks. Selliseid ilmjärvi on ka Eestis, üks Otepääl ja teine Palamusel. Ei ole usutav, et eestlased tema nime sellel kujul kasutasid. Pigem võib arvata, et nimi on laenatud Soomest. Ilmarine (Soomes Ilmarinen), on deminutiiv nimest Ilmar. Soomes on tal veel teisigi nimesid nagu Ilmari, Ilmalainen, Ilmarinta, Ilmanukko ja Ingeris Ismaro.

Ilmarineni nime seostatakse sõnaga ilm(a), mis tähendab tuult, tormi, ilma, õhku, taevast ja taevalaotust.

Udmurdi mütoloogias esineb ilma ja taeva jumal Inmar.

Eeposes Kalevipoeg

Eesti rahvuseeposes Kalevipoeg on Ilmarine kuulus Soome imesepp, kelle käest läheb Kalevipoeg mõõka ostma. Ta ostab oma isale Kalevile tehtud mõõga. Õnnestunud ostu tähistati rohke alkoholi joomisega. Joomise käigus tekkis Kalevipoja ja Ilmarise vanema poja vahel tüli, mille käigus Kalevipoeg tappis Ilmarise poja. Sellepeale needis Ilmarine ära Kalevipoja mõõga. Tänu sellele needusele tappis mõõk hiljem Kalevipoja enese.

Faehlmanni järgi tegi Ilmarine terasest taevakummi, tähed ja kuu sinna külge kinnitanud ning võtnud päikese Vanaisa eeskojast. Kreutzwald aga lisas Ilmarine lugulaulu "Kalevipoeg". Ta ei ütle selgelt välja, aga annab mõista et Kalevipoja mõõk just tema poolt sepistatud. Kalevipoja XII loos ridadel 557-564 mainib autor Ilmarist nimepidi: "Ilmarine, imeseppa, istus kõrgel kuldsel istmel".

Eestlastele on Ilmarine tuntum läbi rahvalaulude, kus mainitakse kullast naise tagumist. Kui naine valmis, siis sepp mõistab, et naisepoolne külg külmetab. Selleks toob ta Riiast kuke laulma, Saarest sõnni ammuma, Pärnust pätsu hirnuma, et kuldnaist äratada, aga kõik püüdlused on asjatud.

Ilmarine on tuule-, õhu-, ilmajumal, aga Eestis teatakse teda pigem taeva- ja õhujumalana tänu udmurtidele. Samuti Lapi mütoloogias esineb Ilmaris, kes tormi ja paha ilma sünnitab. Taeva tagus ta vasaraga, mis meenutas Thori oma. Ilmarine võis olla üks vanemaid soome-ugri taevajumalaid. Uku, Taara ja kõik muud võimalikud nimed võivad olla sarnased temaga, aga kindlasti hilisemad.

Germaani mütoloogias esineb sarnane tegelane Völundr, kes on Vanemast Eddast tuntud sepp.

Kirjandus

• Mattias Johann Eisen. 1919. Eesti mütoloogia. lk 118–121
• Uku Masing. 1995. Eesti usund. lk 49–50