Mine sisu juurde

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib kirjanikust ja arstist; laeva kohta vaata artiklit Pegasus (jõelaev). "Kreutzwald" suunab siia; perekonnanime kohta vaata Kreutzwald (perekonnanimi)
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Sündinud 26. detsember 1803
Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Virumaa, Eestimaa kubermang
Surnud 25. august 1882 (78-aastaselt)
Tartu, Liivimaa kubermang
Puhkepaik Vana-Jaani kalmistu, Tartu
Haridus Tartu Ülikooli arstiteaduskond (1826–1833)
Elukutse kirjanik ja linnaarst
Tuntud teoseid "Kalevipoeg"
"Eesti rahva ennemuistsed jutud"
"Kilplased"
"Reinuvader Rebase lood"
Abikaasa Marie Elisabeth Saedler
Lapsed Adelheid Anette, Marie Ottilie, Alexis

Friedrich Reinhold Kreutzwald [friidrih reinhold kröitsvald], ka [kreutsvald] (kuni 1817 Friedrich Reinhold Reinholdsohn[1] (vkj 14. detsember) 26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Virumaa – (vkj 13. august) 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja Võru linnaarst.

Kreutzwald on tuntud kui lauluisa ja Viru laulik. Tema peateos oli Eesti rahvuseepos "Kalevipoeg" (1857–1861). Tuntud on ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud", "Kilplased", Reinuvader Rebase lood ja paljud muud teosed.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]
F. R. Kreutzwald Johann Köleri kujutatuna (1864)

Kreutzwald sündis Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa Juhani ja toatüdruku Anne pojana.[2] Kasvas Kaarli, Hageri ja Ohulepa mõisas. 1815. aastal astus ta saksa õppekeelega Rakvere algkooli (Gööcki algkool), ilma et oleks osanud sõnakestki saksa keelt.[2] Selles, rahva seas kutsutud köster Gööcki algkoolis, õppis Kreutzwald aastatel 1815–1817, seejärel kreiskoolis aastatel 1817–1818 ja Tallinna kreiskoolis aastatel 1819–1820. Aastatel 1818–1819 oli ta kaupmehe õpilane Tallinnas. Kreutzwald sooritas 1823. aastal Tallinnas koduõpetaja eksami ning töötas 1825. aastani koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis. Aastatel 1826–1833 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Korporatsioon Estonia liige.

1833. aastal lõpetas ta keiserliku Tartu ülikooli kolmanda järgu arstina (andis arstivande 29. märtsil ja diplomi sai 9. septembril[3]), samal aastal asus ta Võrru tööle linnaarstina. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu "Viru lauliku laulud", poeem "Lembitu"), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.

Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu.

Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. 1870. aastal valiti ta Eesti Aleksandrikooli peakomitee auliikmeks.

Kolleegiuminõunik aastast 1877, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures, Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule[4]

"Kalevipoja" väljaandmine

[muuda | muuda lähteteksti]
"Kalevipoeg" sai 1860 Demidovi poolauhinna

1855. aastal teatati Õpetatud Eesti Seltsi septembrikoosolekul eepose "Kalevipoeg" valmimisest ja otsustati eepos koos saksakeelse tõlkega trükis avaldada. Tõlketöö võttis teha endine pastor Carl Gottlieb Reinthal. 1857. aastal ilmus eepose teaduslik väljaanne, mis sisaldas 3 lugu. 1858. aastal ilmus teine anne jälle kolme looga. Teose väljaandmine täies mahus oli suure küsimärgi all, kuid siis tuli abi ootamatult Peterburist. Akadeemikud Franz Anton von Schiefner ja Ferdinand Johann Wiedemann ning Philipp Karell, Gustav Hirsch, Georg Julius von Schultz ja teised baltisaksa estofiilid ilmutasid tõsist huvi "Kalevipoja" avaldamise vastu, kogusid ettetellimused 100 eksemplarile 500-eksemplarilisest tiraažist, ning 1859. aasta suvel ilmus kolmas ja sügisel neljas anne.[5]

1860. aastal[6] autasustas Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia Kreutzwaldi osaliselt trükis ilmunud "Kalevipoja" eest poole Demidovi auhinnaga, mille rahaline väärtus oli 720 rubla.[5] Akadeemikute Schiefneri ja Wiedemanni retsensioonis kirjutatakse: " "Iliast" pole dr. Kreutzwald loonud, küll aga eesti kirjandusele kinkinud kapitaalse teose, mis kõigiks aegadeks jääb eestlastele selleks, mis kreeklastele oli Ilias".[6]

Viimased peatükid tõlkis saksa keelde Kreutzwald koos Schultz-Bertramiga. Eepose viies anne ilmus 1860. aastal ja viimane 1861. aastal. Kahes keeles trükitud kallis teaduslik väljaanne ei olnud kättesaadav rahvale. Eepose rahvaväljaande trükkimine korraldati akadeemik Schiefneri abiga Soomes Kuopios, kus teenustöö oli odavam ja polnud vaja karta tsensuuri.[5]

Rahasumma kokkusaamiseks andis Kreutzwald välja 60 viierublalist aktsiat, mille pealt kohustus vastavat protsenti maksma ja teatava aja jooksul tagasi ostma, samuti kogus ta ettetellimisi. 1862. aastal jõudsid trükipoognad aurikul Toivo Peterburi. Jällegi läks Schiefner abi vaja, et "Kalevipoeg" pääseks veelkordsest tsenseerimisest. Edasi toimetati nad raudteed pidi Pihkvasse (raudtee rajati alles mõni aasta varem) ja sealt veovankril Võrru. Lihtrahvas, kellele see väljaanne oli mõeldud, polnud aga valmis seda vastu võtma ja eepose 1000 eksemplarist jätkus paljudeks aastateks.[5]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Kreutzwaldi isa Juhan Reinholdson (1766–1832) oli kingsepp, hiljem Rakvere kihelkonna, Kaarli mõisa aidamees, vabastatud pärisorjusest 1815. Tema ema oli mõisateenija Ann (1770–1846).

Friedrich Reinhold Kreutzwald abiellus 18. augustil 1833 Marie Elisabeth Saedleriga (1805–1888; tema isa oli pärit Mecklenburgist). Pulmad toimusid Viru-Nigulas. Nad said kaks tütart ja ühe poja. Adelheid Anette Blumberg (1834–1895) abiellus pedagoogi ja ühiskonnategelase Gustav Blumbergiga (1834–1892). Noorem tütar Marie Ottilie (1836–1851) suri 15-aastaselt. Poeg Friedrich Alexis Kreutzwald (1845–1910) oli Kadrina jaamaülem.[7] Kreutzwaldi kolmest lapsest sündis järeltulija ainult vanemal tütrel Adelheid Blumbergil, sel 1867. aastal sündinud tütrel nimega Alice aga enam lapsi ei sündinudki ning sellega katkes Kreutzwaldi järglaste liin.[8]

1939. aastal Saksamaale repatrieerudes langes Alice Blumberg põhjaliku läbiotsimise alla, mille tulemusel leiti kullatud hõbelusikas nimetähtedega L. v. C. ja F. K..[9] Alice Blumberg võeti vahi alla ja teda karistati 79-kroonise trahviga, vaatamata tema kinnitustele, et lusikas oli kingitus ühelt tema tuttavalt, kelle initsiaalid olid F. K., mitte ei olnud Kreutzwaldi pärandus.[10]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreutzwaldi haud Tartus
  • "Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust" (1869) (terviktekst)
  • "Rahunurme lilled" I 1871, II 1875
  • "Lembitu" (1885)
  • "Teosed" (1953)

Käsiraamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Lühhikenne öppetus terwisse hoidmissest" (1854)
  • "Kodutohter" (1879)

Toimetajana

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmes Eesti linnas on tema järgi nimetatud Kreutzwaldi tänav. Samuti on mitmes Eesti linnas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument: Tartus, Rakveres, Võrus ja Tallinnas.

Võrus tegutseb Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, samuti asub Võrus Võru Kreutzwaldi Kool ja Kreutzwaldi park.

Kreutzwaldi monument Võrus

Kreutzwaldi nime kannab ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline veeb "Kreutzwaldi sajand".

F. R. Kreutzwaldi 100. sünniaastapäevaks kirjutas Jakob Tamm luuletuse "Dr. F. R. Kreutzwald'i mälestusele":

Sest ajast aastaid täis on juba sada,
kui ilmus ta, kui elu hakkas tal;
See oli alles siis, kui orjarada
Ta rahvas kõndis raske ikke all.

Ta nõudis hariduse valgust taga
Ja tõusis wälja tumeduse ööst,
Kuid süda jäi tal rahwa juurde aga
Ja wõttis osa tema elust, tööst.

Ta nägi, kuidas orjus wendi rusus,
Kuis pärispõlwes rahwast piinati;
Kuid kindel oli tema selles usus,
et orjaike hääbub wiimati.

Ta nägi noore wabaduse algust
Ja terwitas ta tõusu tänuga;
Ta lootis, et ka hariduse walgust
Ta rahwas tuleb nõudma jänuga.

Ta tallas maha laialise laimu,
Et hääd ei olla rahwa hinge sees,
Tõi wälja wana Kalewite waimu,
Mis ilus ikka hiilgab ilma ees.

Ta näitas rahwale ta oma palet,
Et tunneks inimest ta eneses,
Ja et ei usuks sihilikku walet,
Mis otsis looma tema loomuses.

Jakob Tamm. 13.12.1903[11]

Curiosa

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Põrk soovitas taarausus kasutusele võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha Vaim ehk neitsi Maarja Lydia Koidula.[12]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Lauluisa sünnipaiga lugu[alaline kõdulink]: Gustav Beermanni kiri Mihkel Kampmannile 21. aprillist 1928: "Üliõpilane, kes siin Kreutzwald'i perekonnaliikmeid väljakirjutas ei oskanud kirikuraamatuid käsitada, mind ennast aga ei juhtunud sell päeval kodus olema. Ühe lehekülje peal on kirjutud "Kreutzwald Reinhold S." (=Reinhold's Sohn), see on Reinhold'i poeg. Tema on sellest ka vist selle perekonna nime Reinholdsoni leidnud."
  2. ↑ 2,0 2,1 Friedrich Reinhold Kreutzwald. kirjanikemuuseumid.ee
  3. ↑ https://www.etera.ee/zoom/8131/view?page=15&p=separate&tool=info&view=0,1587,2008,1805
  4. ↑ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) haud
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Maie Toomsalu. Fr. R. Kreutzwald – kingsepapojast linnaarstiks. Eesti Arst. Lk 797. ojs.utlib.ee
  6. ↑ 6,0 6,1 Peterburi TA hindab "Kalevipoja"-vihikuid Demidovi autasuga (1860). Eesti kirjandusmuuseum
  7. ↑ "Eesti biograafiline andmebaas ISIK – KREUTZWALD, FRIEDRICH REINHOLD". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. mai 2015. Vaadatud 21. veebruaril 2009.
  8. ↑ Lauluisa veri pulbitseb nii arstides, poeetides kui ka kodu-uurijates. Maaleht, 12. märts 2009.
  9. ↑ Fr. Kreutzwaldi tütretütar lauluisa hõbelusikaga. Rahvaleht, 7. november 1939, nr 262, lk 5.
  10. ↑ Bernhard Linde. Lauluisa lusika "apokriiva". Rahvaleht, 20. november 1939, nr 273, lk 2.
  11. ↑ "Postimees 1903. aastal: Dr. F.R. Kreutzwald'i mälestusele". Postimees. 12.12.2014. Vaadatud 31.05.2021.
  12. ↑ http://www.folklore.ee/tagused/nr50/vakker.pdf

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • L. Tohver: F.R. Faehlmanni ja F.R. Kreutzwaldi elust ja loomingust. Tartu: Loodus 1934
  • L. Tohver: Kreutzwaldi väliskirjanduslikust eruditsioonist. Mit einem deutschen Referat: Kreutzwalds Belesenheit in den fremden Literaturen. Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus 1932
  • Gustav Suits. Nuori Kreutzwald. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1953
  • Fr. R. Kreutzwaldi ja A. Schiefneri kirjavahetus 1853–1879. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1953. (Fr.R.Kreutzwaldi kirjavahetus III)
  • Kirjad A.H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1956. (Fr.R.Kreutzwaldi kirjavahetus II)
  • Kirjad G. Schultz-Bertramile ja teistele 1859–1874. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959. (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV)
  • Fr.R.Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. Toim. M. Lepik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1962. (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V)
  • Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. Tallinn: Eesti Raamat 1976. (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I)
  • Kirjad J. Hurdale, J. Kölerile, C. R. Jakobsonile ja teistele 1862–1882. Tallinn: Eesti Raamat 1979. (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI)
  • Endel Nirk: Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961
  • Endel Nirk: Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Monograafia. Tallinn: Eesti Raamat 1968
  • Herbert Laidvee: Fr. R. Kreutzwaldi bibliograafia 1833–1969. Tallinn: Eesti Raamat 1978
  • Friedrich Reinhold Kreutzwald 1803–1882. Personaalnimestik Koost. Vaime Kabur. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, Fr.R.Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu 1982
  • Fr. R. Kreutzwaldi bibliograafia 1982–2003. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu 2004.
  • St. Petersburg und Livland – und die Entwicklung der estnischen Literatur. Anton Schiefner (1817–1879) und Friedrich R. Kreutzwald (1803–1882) im Briefwechsel. Bearbeitet von Hartmut Walravens. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag 2013
  • Cornelius Hasselblatt. Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic. Helsinki: Finnish Literature Society – SKS 2016. 144 S. (Studia Fennica Folkloristica 21)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Jumalad
Kangelased
Alevipoeg · Linda · Kalev · Kalevipoeg (Sohni) · Olevipoeg · Sulevipoeg
Negatiivsed tegelaskujud
Ülejäänud tegelased
Kohad
Loomad ja olendid
Asjad või mõisted
Muu
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Friedrich_Reinhold_Kreutzwald&oldid=6737377"