Lõuna-Sudaan

Lõuna-Sudaani Vabariik	inglise The Republic of South Sudan
	inglise The Republic of South Sudan
	Lõuna-Sudaani lipp Lõuna-Sudaani vapp
Juhtlause	"Justice, Liberty, Prosperity" ; (inglise keeles 'õigus, vabadus, õitseng')
Riigihümn	South Sudan Oyee!
Pealinn	Juba
Pindala	644 329 km²
Riigikeel	inglise
Rahvaarv	10 984 074 (2021)
Rahvastikutihedus	17 in/km²
Riigikord	vabariik
President	Salva Kiir Mayardit
Iseseisvus	9. juulil 2011
SKT	20,1 miljardit $ (2017)
SKT elaniku kohta	1600 $ (2017)
Valuuta	nael (SSP)
Usund	kristlus
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.ss
Telefonikood	211

Lõuna-Sudaan (ametlikult Lõuna-Sudaani Vabariik) on merepiirita riik Aafrika kirdeosas, mis iseseisvus Sudaanist 9. juulil 2011. Lõuna-Sudaan piirneb põhjas Sudaani, idas Etioopia, kagus Keenia, lõunas Uganda, edelas Kongo Demokraatliku Vabariigiga ja läänes Kesk-Aafrika Vabariigiga.

Elanikud on valdavalt kristlased. Suuremad rahvad on dinkad, nuerid ja šillukid.

Alates 2005. aastast on Lõuna-Sudaani president Salva Kiir Mayardit.

Sudaani valitsus andis piirkonnale autonoomia 9. jaanuaril 2005 Naivasha rahulepinguga, mis lõpetas Teise Sudaani kodusõja.

9.–15. jaanuaril 2011 toimus Lõuna-Sudaanis iseseisvusreferendum. Iseseisvuse poolt oli 98,8% kehtivatest hääletussedelitest.^[3] Iseseisvus kuulutati välja 9. juulil 2011.^[4] Iseseisvus saavutati Sudaani põhjaosast (tänapäeval kutsutakse seda lihtsalt Sudaaniks). Lõuna-Sudaan on üks kõige vähem arenenud riike maailmas ja seda mitte 2013. aastal alanud kodusõja tõttu, vaid riik oli juba iseseisvumise ajal halvas seisus. Et parandada riiki, eriti majandust, otsustas riigi parlament propageerida suuri erainvesteeringuid. Sellega loodeti majandustõusu kunstiliselt luua. Paljud aga kahtlesid tollal selles taktikas, kuna aastatel 2007–2010 võeti tervelt 5,15 miljonit hektarit ehk rohkem kui 8 protsenti kogu Lõuna-Sudaani maast eraettevõtete alla.^[5]

Riigi eelarvest tervelt 98 protsenti tuleb nafta müügitulust. See tähendab, et Lõuna-Sudaani majandus on üks kõige nafta-sõltuvamaid maailmas. 2005. aastast kuni iseseisvumiseni jagas Lõuna-Sudaan enda nafta tulu, kuid 2011. aastast alates ei pidanud nad rohkem jagama, ehk said jätta kogu tulu endale. Uuringud on näidanud, et ainult naftast või kindlast mineraalist sõltuvatel riikidel on majandus kehvemas seisus kui teistel riikidel, kuna esimestel esineb majanduses rohkem korruptsiooni, on konkurentsi langust teistes majandussektorites ning ollakse haavatavad hinnakõikumistele rahvusvahelistel turgudel.^[5]

Kuigi enamik naftavälju asub Lõuna-Sudaanis, siis Sudaan on hoopis see, kes on naftatorude ja üleüldse ekspordi toimimise ülevaataja. Lõuna-Sudaan aga ei olnud rahul Sudaani kõrgete torustiku transiidihindadega, mida Lõuna-Sudaan pidi maksma. Selle tõttu lõpetas Lõuna-Sudaan nafta produktsiooni täielikult 2012. aastal. Tootmine käivitati taas 2013. aasta aprillis, kui suudeti kokku leppida uues transiidihinnas.^[6]

Transparency Internationali andmetel oli Lõuna-Sudaan 2021. aastal kõige korrumpeerunud riik maailmas.^[7]

Haldusjaotus

Aastatel 2011–2015 jagunes Lõuna-Sudaan kümneks osariigiks, mis jagunesid omakorda 86 maakonnaks. 2015. aastal moodustati algsete osariikide asemele 28 osariiki ja 2017. aastal veel neli osariiki. 2020. aastal taastati algsed kümme osariiki ja moodustati neile lisaks Pibori ja Ruwengi haldusala. Eristaatusega on Abyei ala, mida Lõuna-Sudaan jagab Sudaaniga.

Osariigid:

2013. aastal alanud kodusõda

2013. aasta detsembris algas Lõuna-Sudaanis kodusõda, mis lõppes 2020. aastal. See algas Lõuna-Sudaani presidendi Kiiri tõttu, kes kahtlustas asepresidenti Riek Machari ja tema lähikondlasi riigipöörde katses. Sellest süüdistusest sai alguse sõda.^[6]

Sõda mõjus riigile väga laastavalt. Sõja tulemusel on hävinenud palju naftavälju, kümneid tuhandeid inimesi on surnud, ligi miljon inimest pidanud kodust lahkuma ning paljud neist on ka põgenenud naaberriikidesse. Lõuna-Sudaanis elab 12 miljonit inimest ning tervelt 70 protsenti neist kannatab nälga. ÜRO ametnikud, kes töötavad Lõuna-Sudaanis põgenike laagrites, on näinud sõjakoledusi enda silmaga. "Majandus on vabalanguses, valitsusväed ja mässulised võitlevad pidevalt naftavarude üle ning haridus- ja tervishoiuasutused ei suuda konflikti all toime tulla."^[8]

Nii Kiir kui Machar tahtsid kogu võimu endale. Tegelikult oli juba enne kodusõda näha riigis ohumärke konflikti tuleku kohta, kuid Lõuna-Sudaani toetavad riigid otsustasid eirata neid. Lõuna-Sudaani liidrite korruptsioonist vaadati mööda geopoliitilistel põhjustel. Kuid Lõuna-Sudaani sõda pole kõigest konflikt kahe liidri ja nende toetajate vahel. Peale Hiina toetab relvastusega riigi valitsusjõude ka Iisrael ning opositsiooni aitab Sudaan.^[8] Sudaan pole kunagi tahtnud, et Lõuna-Sudaan oleks iseseisev, kuna lõunas asub enamik naftaväljadest.^[9]

Välissuhted

Sudaan tunnustas esimesena Lõuna-Sudaani iseseisvust juba 8. juulil 2011 ning lubas avada saatkonna pealinnas Jubas. 9. juuliks oli iseseisvust tunnustanud üle 25 riigi, sealhulgas kõik ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed. Eesti tunnustas Lõuna-Sudaani iseseisvust 11. juulil.^[10] 14. juulil võeti Lõuna-Sudaan ÜRO liikmeks.

Suhted Hiinaga

Hiina ja Lõuna-Sudaani vahelised suhted algasid 1983. aastal. Siis algas Teine Sudaani kodusõda, mis lõppes 2005. aastal. Enne seda kuulusid Sudaani lõunapoolsed naftaväljad Ameerika Ühendriikide firmadele (nt Chevron), kuid see muutus, kui USA otsustas Hartumi linna vastu sanktsioonid kasutusele võtta, kuna seal oli rikutud inimõigusi. Sellest ajast saati võtsid Hiina naftafirmad enamiku naftaväljade omandusest endale. Naftasuhe Hiina ja Lõuna-Sudaani (ning ka Sudaani) vahel kestab tänapäevani. Näiteks 2013. aastal importis Hiina Sudaanist 49 000 ja Lõuna-Sudaanist 65 000 tünni päevas.^[6]

Teise Sudaani kodusõja ajal oli Hiina Aafrika nafta impordist tervelt 40 protsenti pärit Sudaanist. Hiinalt saadud tulu aitas üleval pidada Sudaani presidendi Omar al-Bashiri valitsust. Selline toetus Hiina poolt aga tekitas palju kriitikat, kuna arvati, et sellise sammuga toetab Hiina režiimi, mis tegeles tollal genotsiidiga Darfuris. Hiina aga ei pidanud kriitikat õigeks, sest nende arvates teevad nad vaid äri. Õli valas tulle aga see, et palju rahast, mis Hiinast saadi, kulutati relvade peale. Lisaks sai Hiinast 2000. aastate alguses Sudaani kõige suurem relvadega varustaja.^[6]

Hiina Riiklik Naftakorporatsioon tahtis Lõuna-Sudaani linna Jubaga hoida suhteid nii enne kui ka pärast riigi iseseisvumist. Eesmärgiks oli saavutada suuremat poliitilist mõju Ida-Aafrikas.^[9] Kui aga 2011. aastal saavutas Lõuna-Sudaan iseseisvuse, siis ei viitnud Hiina aega, vaid lõi kohe diplomaatilised suhted Lõuna-Sudaaniga. Samuti ei jäänud Hiina uue kodusõja ajal kõrvale, kuna Hiina oli palju investeerinud Lõuna-Sudaani.^[6] Näiteks 2012. aastal kasutas Hiina Lõuna-Sudaani naftaekspordist lausa üle 80 protsendi.^[8] Hiina sekkus osadesse rahu läbirääkimistesse ning proovis läbi rääkida nii Kiiri kui Machariga. Lisaks saatis Hiina 2015. aasta detsembris Lõuna-Sudaani 700 sõdurit ÜRO rahumissioonile.^[6] Sellele oli aga lisaks rahu hoidmisele ka teine ja varjatum põhjus: kaitsta Hiina finantsilist positsiooni ebastabiilses riigis.^[9] Samuti müüs Hiina ettevõte Norinco samaaegselt relvi, mida kasutati kodusõjas.^[8]

Hiina suursaadik Lõuna-Sudaanis on Ma Qiang, kes on intervjuudes tunnistanud Hiina näilikku silmakirjalikkust Lõuna-Sudaani kodusõja küsimuses. Kuid samas on ta Hiina käitumist põhjendanud sellega, et Norinco relvamüük Hartumi oli aset leidnud juba enne kodusõja algust, seega ei saanud sinna enam midagi parata. Qiangi arvates on Hiina tegutsemise eesmärk Lõuna-Sudaanis ikkagi saavutada stabiilsus. Paljud lõunasudaanlased on näljas ning Qiangi arvates pole praegu tähtis Lõuna-Sudaani režiimi vahetus, vaid lihtsalt stabiilsus. Qiang on öelnud: "Kuidas te saate praegu demokraatiast seal rääkida? Meie toetame seda, et Aafrika riigid leiaksid enda tee. Me ei suru neile peale n-ö Lääne demokraatia väärtusi."^[9]

Veidi enne Lõuna-Sudaani iseseisvumist oli Hiina investeerinud Lõuna-Sudaani juba 33,4 miljardit (dollarit?), enamik muidugi naftasektoris. Näiteks rahastas ja konstrueeris Hiina torustiku, mis saadab naftat põhjast läbi Sudaani Punase mere äärde. Sealt liigub nafta Hiina ekspordiks.^[11] Hiina sõlmis Lõuna-Sudaaniga kokkuleppe, mille järgi Hiina annab Lõuna-Sudaanile laenu infrastruktuuri projektide jaoks ning Lõuna-Sudaan maksab tulevikus naftaga tagasi. Lõuna-Sudaan plaanis ehitada selle rahaga näiteks teid ja Juba linna lennujaama. Kõik on aga sõja tõttu edasi lükkunud.^[6] Seni on ainult 2 protsenti riigiteedest sillutatud. Selle tõttu on vihmaperioodil väga keeruline kõrvalistesse kohtadesse pääseda.^[9]

Sõja ajal on Hiina riiklikud naftafirmad lõpetanud töötamise. Seda aga pole teinud eraettevõtted. Lõuna-Sudaanis elab umbes 3000 hiinlast, keda ei sega kodusõda. Seal töötavate hiinlaste jaoks on see hea koht, sest nad teenivad seal palju raha. Näiteks on intervjuus üks tööline öelnud: "Meil on usku Lõuna-Sudaani. Võiks arvata, et ärikeskkond ei ole hea, kuid kui sa tead, mida teha Juba’s, siis see on ohutum koht kui Hongkong."^[6]

Tänapäeval on Hiina ka lõunasudaanlaste endi jaoks soodus võimalus. Kohalikele meeldib rohkem teha koostööd Hiina firmade kui Euroopa omadega. Euroopa ärikultuur on kohalike jaoks liiga keeruline ja aeganõudev, hiinlased aga töötavad juba pärast lepingu sõlmimist kohe järgmisel päeval. Samuti on kohalike arvates Lääne firmad liiga käskivad, kuid Hiina firmad on palju avatumad kohalikega rääkimisele ja ettepanekute vastuvõtmisele.^[6]

Vaata ka

Viited

↑ https://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/south-sudan/, vaadatud 6.03.2023.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 South Sudan. The World Factbook. cia.gov. Vaadatud 24.3.2022
↑ "Southern Sudan Referendum 2011". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2016. Vaadatud 26. jaanuaril 2011.
↑ South Sudanese celebrate their divorce. BBC News, 9. juuli 2011.
↑ ^5,0 ^5,1 Deng, D., Mittal, A. (2011). Country Context. A. Mittal, F. Mousseau (Toim), Understanding land investment deals in Africa: South Sudan (lk 7-12). Oakland: The Oakland Institute.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 ^6,4 ^6,5 ^6,6 ^6,7 ^6,8 Su, A. (2016). China's Business and Politics in South Sudan. Foreign Affairs, 6. juuni. Kasutatud 02.10.2016.
↑ 2021 Corruption Perceptions Index. transparency.org. Vaadatud 24.3.2022
↑ ^8,0 ^8,1 ^8,2 ^8,3 Tiezzi, S. (2015). UN Report: China Sold $20 Million in Arms and Ammunition to South Sudan. The Diplomat, 27. august. Kasutatud 05.10.2016.
↑ ^9,0 ^9,1 ^9,2 ^9,3 ^9,4 Loewenstein, A. (2016). South Sudan, After Independence: "Post Conflict" Famine and Despair. Global Research, 14. aprill. Kasutatud 03.10.2016
↑ Eesti tunnustas Lõuna-Sudaani iseseisvust. ERR Uudised, 11. juuli 2011.
↑ Rotberg, R. (2016). Why China is South Sudan’s best hope. The Globe and Mail, 16. august. Kasutatud 05.10.16.

Välislingid

SouthSudanNation.com

[1] ttps://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/south-sudan/, vaadatud 6.03.2023.

[cia-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 South Sudan. The World Factbook. cia.gov. Vaadatud 24.3.2022

[3] "Southern Sudan Referendum 2011". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2016. Vaadatud 26. jaanuaril 2011.

[4] South Sudanese celebrate their divorce. BBC News, 9. juuli 2011.

[Deng_2011-5] 5,0 ^5,1 Deng, D., Mittal, A. (2011). Country Context. A. Mittal, F. Mousseau (Toim), Understanding land investment deals in Africa: South Sudan (lk 7-12). Oakland: The Oakland Institute.

[Su_2016-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 ^6,4 ^6,5 ^6,6 ^6,7 ^6,8 Su, A. (2016). China's Business and Politics in South Sudan. Foreign Affairs, 6. juuni. Kasutatud 02.10.2016.

[7] 2021 Corruption Perceptions Index. transparency.org. Vaadatud 24.3.2022

[Tiezzi_2015-8] 8,0 ^8,1 ^8,2 ^8,3 Tiezzi, S. (2015). UN Report: China Sold $20 Million in Arms and Ammunition to South Sudan. The Diplomat, 27. august. Kasutatud 05.10.2016.

[Loewenstein_2016-9] 9,0 ^9,1 ^9,2 ^9,3 ^9,4 Loewenstein, A. (2016). South Sudan, After Independence: "Post Conflict" Famine and Despair. Global Research, 14. aprill. Kasutatud 03.10.2016

[10] Eesti tunnustas Lõuna-Sudaani iseseisvust. ERR Uudised, 11. juuli 2011.

[Rotberg_2016-11] Rotberg, R. (2016). Why China is South Sudan’s best hope. The Globe and Mail, 16. august. Kasutatud 05.10.16.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]