Etioopia

Etioopia Demokraatlik Liitvabariik	amhara የኢትዮጵያ፡ፌዴራላዊ፡ዴሞክራሲያዊ፡ሪፐብሊክ ye-Ītyōṗṗyā Fēdēralāwī Dīmōkrāsīyāwī Rīpeblīk
	amhara የኢትዮጵያ፡ፌዴራላዊ፡ዴሞክራሲያዊ፡ሪፐብሊክ ye-Ītyōṗṗyā Fēdēralāwī Dīmōkrāsīyāwī Rīpeblīk
	Etioopia lipp Etioopia vapp
Riigihümn	Wodefit Gesgeshi, Widd Innat Ityopp'ya; "Marsi edasi, mu ema Etioopia".
Pealinn	Addis Abeba
Pindala	1 104 300 km²
Riigikeel	amhara
Rahvaarv	128 691 692 (2023)
Rahvastikutihedus	116,5 in/km²
President	Taye Atske Selassie
Peaminister	Abiy Ahmed
SKT	80,561 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	767 $ (2017)
Valuuta	birr (ETB)
Ajavöönd	maailmaaeg +3
Tippdomeen	.et
ROK-i kood	ETH
Telefonikood	251

Etioopia on merepiirita riik Aafrika idaosas.

Loodus

Etioopia paikneb Aafrika Sarvel. Eritrea lahkulöömisega kaotas Etioopia kogu Punase mere äärse rannamaastiku.

Geoloogiline ehitus ja pinnamood

Etioopia paikneb Aafrika laamal Araabia-Nuubia kilbil. Maastik koosneb peamiselt mägismaast, mille moodustavad Tertsiaarist pärinevad suured laavamassid. Mägismaal on platoosid ja kiltmaid. Mäed on kunagiste vulkaanide jäänused.

Enamiku Etioopiast võtab enda alla Etioopia mägismaa. See ulatub põhjas Punase mereni, teistest külgedest piirab seda kõrb. Mägismaa on murtud kaheks osaks, mida lahutab edelasuunaline Ida-Aafrika alang (selle Etioopia osad on Etioopia alang ja Danakili alang), mis läbib kogu piirkonda Punasest merest Ida-Aafrika suurte järvede (Victoria, Tanganjika, Njassa) piirkonnani. Etioopia idaosa võtab enda alla Somaali astangmaa.

Etioopia mägismaa kõrgeimad mäed on põhjapoolses osas umbes 700 kilomeetri laiusel alal, ja tõusevad üle 4500 meetri kõrgusele Simeni mägedes.

Ras Dashen (4620 m), Buahit (4510 m), Selki (4502 m), Abba Jared (4459 m), Talo (4413 m), Dimtu (4433 m), Saneti (4315 m), Tigrita (4302 m), Guna Terara (4231 m), Gughe (4200 m), Kakka (4190 m).

Riik

Haldusjaotus

Etioopia on jaotatud 12 osariigiks ja kaheks keskalluvusega linnaks:

Edela-Etioopia rahvaste, Kesk-Etioopia, Lõuna-Etioopia ja Sidama osariik olid aastatel 1992–2019 ühendatud lõunarahvuste, rahvusrühmade ja rahvaste osariigiks.

Rahvastik

Etniline koosseis

Etioopia rahvastikust moodustavad:

oromod 34,49%
amharid 26,89%
somaallased 6,20%
tigrinjad 6,07%
sidamod 4,01%
guraged 2,53%
volaitad 2,31%

Riigi edelaosas elab hulk väikesearvulisi rahvaid, nende seas mursid.

Majandus

Etioopia on maailma suurim tsiibeti tootja ja eksportija; ligi 90% kõnealusest toorainest kogutakse sellest riigist.

Ajalugu

Meie ajaarvamise algul kujunes Põhja-Etioopia territooriumil suur orjanduslik Aksumi riik.

13.–14. sajandil kujunenud Etioopia (Abessiinia) feodaalriik osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks.

Etioopia keisrivõim nõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama. Etioopia keisri tiitel muutus formaalsuseks. Oht Etioopiale tulenes moslemite sultanaatidest (Adali emiraat, keskus Hararis, lisaks türklased ja gallad). Abi saadi Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja laiendada oma Portugali koloniaalimpeeriumi. 30 aastat kestnud sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghaziga põhjustas Etioopiale suured inimkaotused, hävinud kloostrid, linnad, paleed. Etioopia keiser Calawdewos (1540–1559) saavutas aga edu moslemite vastu, teda abistasid portugallased, kuid moslemeid lõplikult ei purustatud. Türklaste katsed ebaõnnestusid samuti.^[4]

Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest, kuna Etioopia koosnes paljudest väikestest üksustest, igal oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused. Mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628 toimus Rooma kiriku alla minek, kuid hiljem katoliiklus keelustati ja jesuiidid pagendati.^[5]

Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaks Gondari, mis oli Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas sel ajal. 17.–18. sajandil toimus Etioopias vaimse elu edenemine. Oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu ja sisepoliitilised reformid. Keiser Iyasu II (1730–1755) ajal toimus hariduse, teaduse, kirjanduse areng, nende järeltulijate ajal nõrgenes aga Etioopia keskvõim uuesti. Tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele (vürstidele).^[5]

19. sajandi keskel algas Etioopia maade taasühinemine, mis aitas kaasa vastupanu osutamisele Euroopa riikidele ekspansioonile Aafrikas. Ras (vürst) Kassa (1818–1868), võimutses lõpuks kogu Kesk-Etioopiat, krooniti keisriks (1855–1868) Tewodros II nime all ning Etioopia sai taasühendatud. Tewodros II keelas orjakaubanduse, rajas uued teed, viis läbi armee relvastuse moderniseerimine, keelustas polügaamia ja vähendas kiriku mõju riigiasjadele. Kuid vasallvürstid polnud rahul, mis tähendas lähenemist Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigiga (sh ka Osmanite-vastast koostööd), kuid algsed head suhted lõppesid uue vaenuliku konsuli saabumisega Etioopiasse ning inglaste võitlus keisriga kogus toetajaid ka vürstide hulgas, mistõttu keiser sai lüüa ja pärast seda toimus äge võimuvõitlus.

Yohanis IV (1872–1889) suutis teatud võimu lõpuks saavutada. Kuid toimusid kokkupõrked egiptlaste ja Sudaaniga.

1885. aastal maabusid itaallased ja hõivasid ümberkaudseid maid. Shoa (piirkond Etioopias) valitseja kuulutas end Yohanise järel keisriks (Menelik II). Tema ajal märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks sai Addis Abeba. Viidi ellu maksusüsteemi-, armee- ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seeõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis Etioopia Itaalia protektoraadi alla viis (itaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguse Itaalia-Etioopia sõda.^[5] 1896. aastal toimunud Adua lahingu võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.

1930. aastail oli viiendik Etioopia rahvastikust orjad. Orjuse kaotamiseks tegi Rahvasteliidu komisjon keisrile järgmised ettepanekud:

kõik orjade lapsed, kes sünnivad ilmale, tuleb tunnustada vabadeks kodanikeks;
orjad, kellega on halvasti ümber käidud, tuleb vabaks lasta;
orjadele antagu kodanlikud õigused;
orjade müümine orjapidajate poolt on keelatud;
orje peab registreeritama;
orjadele jäetagu õigus end vabaks osta.

Keiser ei suutnud neid orjuse kaotamiseks ette pandud muudatusi kehtestada, kuna tal puudus selleks vajalik valitsusaparaat ja seaduste austamine oli Etioopias tundmatu.^[6]

Aastal 1935 tungis Itaalia Etioopiasse (ka Abessiinia) selle koloniseerimiseks. Selle tulemusel puhkes teine Itaalia-Etioopia sõda. Itaalia tungis Etioopiasse Itaalia kolooniatest Eritreast ja Itaalia Somaalimaalt. Etioopia alistus aastal 1936. Kuningas Vittorio Emanuele III kuulutati varsti pärast seda Abessiinia keisriks.

Kohv

Kuigi esimesed kohviistandused rajati Jeemenis, on kohvipuu kodumaa Etioopia, sest seal kasvas kohvipuu metsikult.

Vaata ka

Viited

↑ https://data.who.int/countries/231, vaadatud 23.11.2024.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
↑ Klaassen, O. "Aasia ja Aafrika 16.–19.sajandil ning kontaktid Eestiga", 1994
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 Klaassen, 1994, lk 26–38
↑ Orjaelu Abessiinias. Esmaspäev, 25. juuli 1932, nr. 30, lk. 2

Välislingid

Royal Ark

[1] ttps://data.who.int/countries/231, vaadatud 23.11.2024.

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[4] Klaassen, O. "Aasia ja Aafrika 16.–19.sajandil ning kontaktid Eestiga", 1994

[Klaassen,_1994,_lk_26–38-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Klaassen, 1994, lk 26–38

[6] Orjaelu Abessiinias. Esmaspäev, 25. juuli 1932, nr. 30, lk. 2

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]