Kingnokk
| Kingnokk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Kingnoklased Balaenicipitidae |
| Perekond |
Balaeniceps Gould, 1850 |
| Liik |
Kingnokk |
| Binaarne nimetus | |
|
Balaeniceps rex Gould, 1850 | |
Kingnokk (ka abu markub; Balaeniceps rex) on pelikaniliste seltsi kingnoklaste sugukonda kuuluv linnuliik. Ta on kingnoklaste sugukonna ainus elusolev esindaja.
Nimi tuleneb tema suurest nokast, mis kujult meenutab puust kinga.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Linnu sulestik on hallikassinine, silmad on suured ja kollast värvi ning peas on sulgedega hari. Iseloomulik tunnus on suur nokk, mis on poegadel hästi näha paarikümmend päeva peale sündi ning on välja kujunenud 43. elupäevaks. Noka otsas on terav kõver konks. Samuti on lindudel pikad peenikesed jalad suurte taldadega, millega on lihtsam soises pinnases kõndida. Täiskasvanud lind kaalub 4–7 kg. Kehapikkus on 110–140 cm pikk, isased linnud on emastest suuremad ning neil on ka suurem nokk. Tiiva siruulatus 230–260 cm. Noorlinnud on täiskasvanutest tumedama sulestikuga.[3]
Levik ja arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]
Kingnokk on levinud Ida-Aafrikas Lõuna-Sudaanist kuni Sambiani välja ning tegemist on paikse linnuga.[2][3]
Kingnoka koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 3300–5300 ning see on vähenemas. Kingnokk võib vabas looduses elada 35-aastaseks.[3]
Pesitsemine ja elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Kingnokal on oma kindel territoorium, kuhu ta oma pesa ehitab ja seda kaitseb. Linnud on sigimise poolest monogaamnsed. Kingnokk ehitab suuri ja lapikuid pesasid tavaliselt soodes vee peale või ujuvale taimestikule, pesa suurus võib ulatuda kuni 3 meetrini. Pesas on 1–3 muna, millest tavaliselt võib ainult üks poeg välja kooruda umbes kuu hiljem. Noorlinnud saavad lennuvõimeliseks umbes 100 päeva hiljem ja suguküpseks 3-aastaselt. Kingnokad on oma poegade suhtes väga kaitsvad ning tavaliselt ehitavad nad pesasid raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.[2][3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Kingnokk on loomtoiduline ning ta toitub tavaliselt kaladest, kahepaiksetest ja madudest, kuid toidulauale võivad jõuda ka väiksemad krokodillid. Nende taktikaks toidu saamisel on püsida liikumatult paigal ja oodata saaklooma või liikuda vees väga aeglaselt. Samuti liikudes hapnikuvaestes veekogudes annab võimaluse lihtsamini süüa saada, sest kalad ujuvad veepinna lähedal hapnikku hankimiseks.[2][3]
Käitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Kingnokad elavad üksikult. Harva võib neid näha toidu nappuse tõttu ühes piirkonnas liikumas või siis sigimisperioodi ajal. Tavapäraselt kingnokad häält ei tee, kuid pesitsemise ajal või teise linnuga kohtumisel klõbistavad nad oma nokka.[2]
Ohustatus
[muuda | muuda lähteteksti]Kingnokk on ohustatud liik ning ta on kantud punasesse raamatusse. Kohalikud elanikud püüavad neid toidu ja raha teenimise pärast. Lisaks saadakse raha ka turismi pealt jõeekskursioonide kaudu.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2018). Balaeniceps rex. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Steffen, Angie (2007). "Balaeniceps rex shoebill". Vaadatud 26.05.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Shoebill". National Geographic.com. Vaadatud 12.05.2022.