Mine sisu juurde

Emotsioon

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Osa artiklitest teemal
Emotsioonid

Tunne ehk emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Psühholoogilised käsitused

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on emotsiooni kaks peamist omadust järgmised:

  1. emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  2. emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt rõõm, kurbus, viha) kaudu.

Emotsioonide liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Bachmanni ja Maruste arvates eristatakse emotsionaalseid seisundeid tundmuse kiiruse, jõu ja püsivuse kombinatsioonina järgmiselt: meeleolu, ärevus, stress, frustratsioon, afekt ja kirg.[1]

  1. afekt – lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  2. kirg – sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  3. frustratsioon – psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  4. ärevus – iseloomulikud on ootuse ja ebamäärasuse elamused ning abitus- ja hirmutunne.

Kõik emotsionaalsed seisundid on mööduvad, kuid neis avalduvad inimese tüüpilised ja juhuslikud iseärasused, ka inimesele tavapäraselt mitteomased psüühilised ilmingud.[1]

Emotsioonide füsioloogilised alused

[muuda | muuda lähteteksti]

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene, mistõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on kaks komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub

  1. kehalistes muutuses, näoilmes;
  2. tunde, subjektiivse läbielamisena.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.

Emotsioonide olemasolul põhineb valedetektori tööpõhimõte.

Emotsioonide mudelid

[muuda | muuda lähteteksti]

Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.

René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned baasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.

Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.

Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu värvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.

Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka modulaarseid allsüsteeme, mille funktsioon on põhivajaduste rahuldamise koordineerimine.

Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.

Lihtemotsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ekmani ja Frieseni (1989) järgi eristatakse kuut emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed: õnnelikkus, kurbus, hirm, viha, imestus ja vastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.

Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.

Filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

René Descartesil, Thomas Hobbesil emotsioonide teooria.

Platon eristas oma teoses "Politeia" vaimu kolme komponendina mõtlemist, soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.

Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.

Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.

Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.

Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.

David Hume'i järgi peab mõistus olema kirgede ori.

Immanuel Kant pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku kalduvustega, mis ahvatlevad tahet toimima kohusest erinevatel motiividel.

20. sajandi analüütiline vaimufilosoofia on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes tänu Errol Bedfordi artiklile "Emotions" (1957) ja Anthony Kenny raamatule "Actions, Emotions and Will" (1963), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on tundmused, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.

Nüüdisajaks on tekkinud emotsioonifilosoofia, mis uurib emotsioone koostöös tunnetusteaduse, psühholoogia, neuroteaduse, evolutsioonibioloogia ja majandusteadusega.

Küsimused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kas emotsioonid on olemas?

[muuda | muuda lähteteksti]

Mis on emotsioon?

[muuda | muuda lähteteksti]

Kas emotsioonid on loomulik liik?

[muuda | muuda lähteteksti]

Paul E. Griffiths[2] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.

Emotsioonide reguleerimise strateegiad

[muuda | muuda lähteteksti]

Olukorra valik

[muuda | muuda lähteteksti]

Olukorra valik tähendab püüdlust emotsionaalselt olulisi situatsioone vältida või vastupidi – neile läheneda ning neisse sattuda. Kui isik otsustab emotsionaalselt tähenduslikku olukorda vältida, väheneb ühtlasi ka tõenäosus emotsionaalse reaktsiooni tekkeks. Ühtlasi, kui isik otsustab käituda nii, et emotsionaalselt olulistesse situatsioonidesse sattumise tõenäosus suureneb, suureneb ka tõenäosus, et emotsioone kogetakse.[3]

Tüüpilised näited olukorra valiku strateegia kasutamisest ilmnevad inimestevahelistes suhetes, näiteks püüab lapsevanem oma last emotsionaalselt ebameeldivatesse olukordadesse sattumisest hoida.[4] Samuti on võimalik olukorra valiku strateegiat märgata psühhopatoloogiate puhul, näiteks sotsiaalsete situatsioonide vältimine reguleerimaks emotsioone on eriti märgatav nende puhul, kellel avaldub sotsiaalse ärevushäire[5] või vältiva isiksushäire sümptomaatika.[6]

Edukas olukorra valik ei ole alati lihtne: inimestel on tihti keeruline oma emotsionaalset reaktsiooni tulevikusündmuste suhtes ennustada. Seetõttu võib neil esineda raskusi adekvaatselt otsustada, mis viisil olukorra valiku strateegiat rakendada: kas olukorda vältida või sellele hoopis läheneda.[7]

Olukorra muutmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Olukorra muutmine hõlmab katseid olukorda modifitseerida nii, et muutuks viimase mõju emotsioonidele.[3] Täpsemalt viitab olukorra muutmine püüdlustele muuta oma välist, füüsilist keskkonda. Oma "sisekeskkonna" muutmist emotsioonide reguleerimise eesmärgil nimetatakse kognitsiooni muutmiseks.[8]

Olukorra muutmise strateegia kasutamise näiteks sobib ärevust tekitava kõne pidamise ajal huumori kasutamine[9] või füüsilise distantsi suurendamine enese ja teise inimese vahel.[10]

Tähelepanu juhtimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tähelepanu juhtimine tähendab oma tähelepanufookuse liigutamist kas situatsiooni poole või sellest eemale.[11]

Kõrvalejuhtimine

Tähelepanu kõrvalejuhtimine on varajane emotsioonide reguleerimise strateegia, mille puhul isik suunab oma tähelepanu emotsionaalselt stiimulilt eemale.[11] Kõrvalejuhtimise puhul on leitud, et see vähendab valu tekitavate[12] ja emotsionaalsete kogemuste[13] intensiivsust, emotsioonide näolist väljendust[13] ning vähendab emotsionaalset ängi[14]. Kontrastiks ümberhindamise strateegiale näitavad inimesed tendentsi eelistada suure negatiivse emotsionaalsusega situatsioonide puhul just tähelepanu kõrvalejuhtimist, kuivõrd see on lihtne lahendus intensiivse emotsionaalse informatsiooni väljafiltreerimiseks. Ümberhindamise strateegia rakendamine taoliste situatsioonide puhul osutuks võrdlemisi keeruliseks.[11]

Rumineerimine

Rumineerimist ehk mäletsemist, ühte tähelepanu juhtimise strateegiat[6], defineeritakse kui passiivset ja pidevat tähelepanu keskendamist oma ängi sümptomitele ja viimase tagajärgedele. Rumineerimist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks, kuivõrd see kipub, vastupidi soovitule, emotsionaalset ängi hoopis suurendama. Rumineerimise tendentsi on märgatud mitmete psüühikahäirete, näiteks depressiooni puhul.[15]

Muretsemine

Muretsemine kui tähelepanu kõrvalejuhtimise strateegia liik[6] tähendab tähelepanu suunamist potentsiaalsetele negatiivsetele tulevikusündmustele.[16] Nende sündmuste üle muretsemine aitab kaasa intensiivsete negatiivsete emotsioonide ja füsioloogilise aktiivsuse vähendamisele.[6] Kui muretsemine võib mõningatel puhkudel hõlmata probleemidele lahenduste otsimist, peetakse liigset muretsemist üldiselt ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Selline liigne muretsemine on tavapärane ärevushäirete, eriti generaliseerunud ärevushäire puhul.[17]

Mõtete allasurumine

Mõtete allasurumine tähendab püüdlusi suunata oma tähelepanu eemale teatud mõtetelt või mentaalsetelt kujutlustelt, mõjutamaks oma emotsionaalset seisundit[6]. Kuigi mõtete allasurumine võib pakkuda ajutist leevendust, kipub see tegelikult viima hoopis rohkemate negatiivsete mõtete kogemisele.[18] Seda strateegiat peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks ning seostatakse enim obsessiiv-kompulsiivse häirega.[6]

Kognitsiooni muutmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitsiooni muutmine tähendab oma suhtumise muutmist mingi olukorra suhtes eesmärgiga muuta olukorra emotsionaalset tähendust inimese jaoks.[3]

Ümberhindamine

Ümberhindamine on hiline emotsiooni reguleerimise strateegia, mis hõlmab katset tõlgendada sündmuse tähendus ümber nii, et muutuks viimase mõju emotsionaalsele seisundile[3]. Näiteks võib isik tõlgendada sündmust ümber püüdes muuta oma perspektiivi, nägemaks n-ö suurt pilti[19]. Ümberhindamine on edukas strateegia vähendamaks füsioloogilist[20], subjektiivset[21] ja neuraalset[22] emotsionaalset reaktsiooni. Erinevalt tähelepanu kõrvalejuhtimisest on märgata tendentsi kasutada just ümberhindamise strateegiat, kui ollakse silmitsi nõrkade negatiivsete stiimulitega, kuivõrd neid stiimuleid on üsna lihtne ümber hinnata.[11]

Distantseerumine

Distantseerumine viitab püüetele võtta emotsionaalse sündmuse hindamisel sõltumatu kolmanda isiku perspektiiv.[23] Distantseerumise puhul on näidatud, et see on adekvaatne strateegia töötlemaks negatiivseid stiimuleid[24], vähendamaks emotsionaalset ja kardiovaskulaarset reaktsiooni negatiivsetele stiimulitele ning suurendamaks probleemilahendusele orienteeritud käitumist.[25]

Huumor

On leitud, et emotsioone reguleerimisel on tõhus vahend huumor. Täpsemalt, positiivse ja healoomulise huumori kasutamise puhul on leitud, et see reguleerib efektiivselt nii positiivseid emotsioone (neid suurendades) kui ka negatiivseid emotsioone (neid vähendades). Negatiivse huumori puhul on mõju aga väiksem.[26]

Reaktsiooni muutmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Reaktsiooni muutmine püüab otseselt mõjutada kogemuslikke, käitumuslikke ja füsioloogilisi reaktsioone[3].

Ekspressiivne allasurumine

Ekspressiivne allasurumine tähendab emotsioonide väljendamise allasurumist. On näidatud, et see strateegia vähendab edukalt emotsionaalsete seisunditega seotud näoilmete väljendamist, positiivsete emotsioonide subjektiivset tundmist, südame löögisagedust ning sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni. Teisalt aga on uuringute tulemused vastandlikud selles osas, kas ekspressiivne allasurumine on efektiivne ka negatiivsete emotsioonide vähendamisel.[27] Lisaks on uuringud näidanud, et ekspressiivse allasurumisega võivad kaasneda negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed: vähenenud kontaktid teiste inimestega ja raskused suhete loomisel.[28]

Ekspressiivset allasurumist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Võrreldes ümberhindamisega on ekspressiivset allasurumist seostatud mitmesuguste psühholoogiliste häiretega [29], halvema sotsiaalse hakkamasaamisega ning vähenenud üleüldise subjektiivse heaoluga.[30] Samuti eeldab ekspressiivne allasurumine küllaltki suurte kognitiivsete ressursside mobiliseerimist.[31] Samas aga möönavad mõned uurijad, et strateegia adekvaatsuse hindamisel on oluline arvestada ka konteksti, viidates sellele, et mõningates olukordades võib ekspressiivne allasurumine olla adekvaatne strateegia.[32]

Psühhoaktiivsed ained

Psühhoaktiivsete ainete kasutamine võib olla üks viis mõjutada emotsioonidega seotud füsioloogilisi reaktsioone. Näiteks alkohol võib põhjustada rahustavaid ja anksiolüütilisi efekte[33] ning beetablokaatorid võivad mõjutada sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni.[8]

Füüsiline treening

On leitud, et füüsiline treening vähendab negatiivsete emotsioonide füsioloogilisi ja kogemuslikke mõjusid.[8] Regulaarse füüsilise aktiivsuse puhul on leitud, et see vähendab emotsionaalset stressi ning suurendab emotsioonide kontrollimise võimet.[34]

Kriminalistika

[muuda | muuda lähteteksti]

Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund.[35] Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.

Olulisemaid teoreetikuid

[muuda | muuda lähteteksti]
William James umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas

19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud William James (1842–1910) ja Carl Lange (1834–1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja pragmatismi filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja James-Lange teooria, hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihasepinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjus.[36]

Silvan Tomkins (1911–1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks[37].

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks Magda B. Arnold (1903–2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl appraisal theory)[38], Richard Lazarus (1928–2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), Herbert A. Simon (1916–2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, Robert Plutchik, Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria[39], Robert Zajonc (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl social facilitation). Ameerika filosoof Robert C. Solomon (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu "What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings" (Oxford, 2003). Peter Goldie (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

Mõjukad teoreetikud, kes on veel praegugi aktiivsed, on näiteks järgnevad psühholoogid, neuroloogid, filosoofid ja sotsioloogid:

  • Lisa Feldman Barrett – sotsiaalfilosoof ja psühholoog, kes on spetsialiseerunud afektiivteadusele ja emotsioonidele.
  • John Cacioppo – teadur Chicago Ülikoolist, sotsiaalse neuroteaduse rajaja koos Gary Berntsoniga.
  • Randall Collins (s. 1941) – Ameerika sotsioloog Pennsylvania Ülikoolist, kes arendas välja suhtlemisrituaali teooria (ingl interaction ritual theory), mille osaks on emotsionaalse kaasamineku mudel (ingl emotional entrainment model)
  • António Damásio (s. 1944) – portugallasest käitumusneuroloog ja neuroteadlane, kes töötab USA-s.
  • Richard Davidson (s. 1951) – Ameerika psühholoog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Paul Ekman (s. 1934) – psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide ja nende näoväljenduste uurimisele.
  • Barbara Fredrickson – sotsiaalpsühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele ja positiivsele psühholoogiale.
  • Nico Frijda (s. 1927) – Hollandi psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, eriti nende näoväljenduste uurimisele.
  • Joseph E. LeDoux (s. 1949) – Ameerika neuroteadlane, kes uurib mälu ja emotsioonide bioloogilisi aluseid, eriti hirmu mehhanisme.
  • George Mandler (s. 1924) – Ameerika psühholoog, kes on kirjutanud mõjukaid raamatuid tunnetusest ja emotsioonidest.
  • Jaak Panksepp (s. 1943) – Eesti päritolu Ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Jesse Prinz – Ameerika filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele, moraalipsühholoogiale, esteetikale ja teadvusele.
  • James A. Russell – Ameerika psühholoog, kes arendas välja afekti ringmudeli (ingl circumplex model of affect)
  • Klaus Scherer (s. 1943) – Šveitsi psühholoog ja Genfis asuva Šveitsi Afektiivteaduste keskuse juht. Ta on spetsialiseerunud emotsioonipsühholoogiale.
  • Ronald de Sousa (s. 1940) – Inglise-Kanada filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, vaimu ja bioloogia filosoofiale.
  • Jonathan Turner (s. 1942) – Ameerika sotsioloog California Ülikoolist Riverside'is. Ta on üldine sotsioloogia teoreetik, kelle peamiste valdkondade hulka kuuluvad emotsioonide, etniliste suhete, sotsiaalsete institutsioonide, sotsiaalse kihistumise sotsioloogia ja biosotsioloogia.
  • Dominique Moïsi (s. 1946) – Moïsi on kirjutanud raamatu "The Geopolitics of Emotion", mis käsitleb üleilmastumisega kaasnevaid emotsioone.

Hiina filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kong Fuzile omistatud "Lǐjìs" (Book of Rites) (1. saj eKr) on kirjas inimese seitse emotsiooni: õnn, viha, mure, hirm, armastus, viha ja kirg. Neid käsitletakse instinktidena, mille õppimist ei peetud vajalikuks. Nende kontroll allub 'sage'le. Hiljem kaldusid konfutsiaanid arvama, et emotsioonid ja tunded on midagi negatiivset ning neid tuleb piirata.[40][41]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Bachmann, Maruste 2001;219 Psühholoogia alused
  2. ↑ Griffiths 1999, 2004.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Gross, J. J. (1998). The emerging field of emotion regulation: An integrative review. Review of General Psychology, 2, 271–299.
  4. ↑ Fox, N. A., & Calkins, S. D. (2003). The development of self-control of emotion: Intrinsic and extrinsic influences. Motivation and Emotion, 27(1), 7–26.
  5. ↑ Wells, A., & Papageorgiou, C. (1998). Social phobia: Effects of external attention on anxiety, negative beliefs, and perspective taking. Behavior Therapy, 29, 357–370.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Campbell-Sills, L. & Barlow, D. H. (2007). Incorporating emotion regulation into conceptualizations and treatments of anxiety and mood disorders. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 542–559). New York: Guilford Press.
  7. ↑ Loewenstein, G. (2007). Affect regulation and affective forecasting. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp.180–203). New York: Guilford Press.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Gross, J. J. & Thompson, R. A. (2007). Emotion regulation: Conceptual foundations. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 3–24). New York: Guilford Press.
  9. ↑ Hofmann, S. G., Gerlach, A. L., Wender, A., & Roth, W T. (1997). Speech disturbances and gaze behavior during public speaking in subtypes of social phobia. Journal of Anxiety Disorders, 11(6), 573–585.
  10. ↑ Edelmann, R. J., & Iwawaki, S. (1987). Self-reported expression and consequences of embarrassment in the United Kingdom and Japan. Psychologia, 30(4),205- 216.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Sheppes, G., Scheibe, S., Suri, G., & Gross, J. J. (2011). Emotion-regulation choice. Psychological Science, 22(11), 1391–1396.
  12. ↑ Seminowicz, D. A. & Davis, K .D. (2007). Interactions of pain intensity and cognitive load: the brain stays on task. Cerebral Cortex, 17, 1412–1422.
  13. ↑ 13,0 13,1 Urry, H. L. (2010). Seeing, thinking, and feeling: emotion-regulating effects of gaze-directed cognitive reappraisal. Emotion, 10, 125–135.
  14. ↑ Nolen-Hoeksema, S. & Morrow, J. (1993). Effects of rumination and distraction on naturally occurring depressed mood. Cognition and Emotion, 7, 561–570.
  15. ↑ Nolen-Hoeksema, S., Wisco, B. E., & Lyubomirsky, S. (2008). Rethinking rumination. Perspectives on Psychological Science, 3(5), 400–424.
  16. ↑ Borkovec, T. D., Robinson, E., Pruzinsky, T., & DePree, J. A. (1983). Preliminary exploration of worry: Some characteristics and processes. Behavior Research and Therapy, 21, 9–16.
  17. ↑ Borkovec, T. D. & Inz, J. (1990). The nature of worry in generalized anxiety disorder: A predominance of thought activity. Behavior Research and Therapy, 28(2), 153–158.
  18. ↑ Wegner, D. M. & Zanakos, S. (1994). Chronic thought suppression. Journal of Personality, 62, 615–640.
  19. ↑ Schartau, P. E., Dalgleish, T., & Dunn, B. D. (2009). Seeing the bigger picture: training in perspective broadening reduces self-reported affect and psychophysiological response to distressing films and autobiographical memories. Journal of Abnormal Psychology, 118(1),15–27.
  20. ↑ Jackson, D. C., Malmstadt, J. R., Larson, C. L., & Davidson, R. J. (2000). Suppression and enhancement of emotional responses to unpleasant pictures. Psychophysiology, 37, 515–522.
  21. ↑ Gross, J. J. (1998). Antecedent- and response-focused emotion regulation: Divergent consequences for experience, expression, and physiology. Journal of Personality and Social Psychology, 74, 224–237.
  22. ↑ Ochsner, K. N., Ray, R. R., Cooper, J. C., Robertson, E. R., Chopra, S., Gabrieli, J. D. E., & Gross, J. J. (2004). For better or for worse: Neural systems supporting the cognitive down- and up-regulation of negative emotion. Neuroimage, 23, 483–499.
  23. ↑ Ochsner, K. N., & Gross, J. J. (2008). Cognitive emotion regulation: Insights from social, cognitive, affective neuroscience. Current Directions in Psychological Science, 17(2),153–158.
  24. ↑ Ayduk, O. & Kross, E. (2009). Asking why from a distance facilitates emotional processing: A reanalysis of Wimalaweera and Moulds (2008). Behavior Research and Therapy, 47, 88–92.
  25. ↑ Ayduk, O. & Kross, E. (2010). From a distance: Implications of spontaneous self-distancing for adaptive self-reflection. Journal of Personality and Social Psychology, 98(5), 809–829.
  26. ↑ Samson, A. C. & Gross, J. J. (2012). Humour as emotion regulation: The differential consequences of negative versus positive humour. Cognition and Emotion, 26(2), 375–384.
  27. ↑ Dan-Glauser, E. S. & Gross, J. J. (2011). The temporal dynamics of two response-focused forms of emotion regulation: Experiential, expressive, and autonomic consequences. Psychophysiology, 48, 1309–1322.
  28. ↑ Butler, E. A., Egloff, B., Wlhelm, F. H., Smith, N. C., Erickson, E. A., & Gross, J. J. (2003). The social consequences of expressive suppression. Emotion, 3 (1), 48–67.
  29. ↑ Aldao, A., Nolen-Hoeksema, S., & Schweizer, S. (2010). Emotion-regulation stratgies across psychopathology: a meta-analytic review. Clinical Psychology Review, 30, 217e237.
  30. ↑ Gross, James; John, Oliver (2003). "Individual differences in two emotion regulation processes: Implications for affect, relationships, and well-being" (PDF). Journal of personality and social psychology. 85 (2): 348–62. DOI:10.1037/0022-3514.85.2.348. ISSN 0022-3514.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  31. ↑ Richards, Jane (august 2004). "The Cognitive Consequences of Concealing Feelings". Current Directions in Psychological Science. 13 (4): 131–134. DOI:10.1111/j.0963-7214.2004.00291.x.
  32. ↑ Tamir, M. (2009). What do people want to feel and why? Pleasure and utility in emotion regulation. Current Directions in Psychological Science, 18(2), 101–105.
  33. ↑ Sher, K. J. & Grekin, E. R. (2007). Alcohol and affect regulation. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 560–580). New York: Guilford Press.
  34. ↑ Oaten, Megan; Cheng, Ken (2006). "Longitudinal gains in self-regulation from regular physical exercise". British Journal of Health Psychology. 11 (4): 717–733. DOI:10.1348/135910706X96481.
  35. ↑ Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus
  36. ↑ Cherry, Kendra. "v". Originaali arhiivikoopia seisuga 14.02.2012. Vaadatud 30.04.2012.
  37. ↑ The Tomkins Institute. "Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.03.2012. Vaadatud 30.04.2012.
  38. ↑ Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920–951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445
  39. ↑ Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529.
  40. ↑ Taylor ja Choy 2005;67
  41. ↑ Rodney Leon Taylor, Howard Yuen Fung Choy, The Illustrated Encyclopedia of Confucianism: A-M, 2005;67

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emotsioon&oldid=6691801"