Erutus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) |
|
See artikkel täägib raku või koe aktiivsuse seisundist, seksuaalse erutuse kohta vaata artiklit Seksuaalne erutus. |
Erutus ehk erutumine on ärrituse tõttu esile kutsutud funktsionaalse aktiivsuse seisund rakus, koes või organismis.
Tunnetuspsühholoogias on kasutusel sõna ärgastatus.
Ärgastatus on füsioloogiline ja psühholoogiline teadveloleku seisund, mille ajal inimene kogeb erinevatest tajumodaalsustest tulevat infot. See hõlmab ajus üleneva retikulaarse aktivatsioonisüsteemi (ÜRAS) ärkvelolekuga seotud aktiivsust, autonoomset närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi, mis viib südamerütmi kiirenemise, vererõhku tõusu ja sensoorse ärgastuseni, mida iseloomustab valmisolek tegutseda, mobiilselt keskkonnast tulevatele stiimulitele vastata.
Ärgastatust vahendavad mitmed neuraalsed süsteemid. Ärkvelolekut reguleerib ÜRAS, koosnedes viiest suuremast virgatsainete projektsioonist, mis algavad ajutüvest ja ulatuvad ajukoorde. Üleneva retikulaarse aktivatsioonisüsteemi aktiivsus baseerub neurotransmitteritel atsetüülkoliin, noradrenaliin (norepinefriin), dopamiin, histamiin ja serotoniin, mida neuronid vabastavad ja seekaudu ergastust loovad.
Ärgastatus on oluline teadvuse, tähelepanu, ergasoleku ja informatsioonitöötluse juures. See on vajalik motivatsiooniline komponent teatud käitumiste nagu liikumine, toiduotsingud, võitle-või-põgene vastuse ja seksuaalse aktiivsuse juures. Lisaks on ärgastatusel roll emotsiooniteooriates nagu Jamesi-Lange emotsiooniteooria[1], James Russelli emotsiooni ringmudel[2], Cannoni-Bardi teooria[3], Schachteri-Singeri kahefaktoriline teooria[4]. Hans Eysencki järgi on baastasandi ärgastatus seotud ekstravertsuse ja introvertsusega.
Yerkesi-Dodsoni seadus ütleb, et soorituseks on vajalik optimaalne ärgastatuse tase ning liiga vähe või palju ärgastatust võib sooritusülesandele kehvasti mõjuda. Üks Yerkesi-Dodsoni seaduse interpretatsioon on Easterbrooki vihje-kasutuse hüpotees, mis ütleb, et kui ärgastatus on piisavalt suur, siis tähelepanu kitseneb ja tõrjub keskkonnast tulenevad ebavajalikud stiimulid eemale, nii et tähelepanu kodeerib põhifookuses olevat informatsiooni samas kui perifeersed stiimulid jäetakse kõrvale.
Positiivses psühholoogias on vookogemuse kontekstis ärgastatust kirjeldanud Csikszentmihalyi [5] vastusena raskele väljakutsele, milles subjektil on vaid mõõdukad oskused.
Neurofüsioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Noradrenergiline süsteem on aksonite kimp, mis saab alguse sinituumast ning liigub limbilise süsteemi ja basaalse eesaju kaudu neokorteksisse. Enamik neuronite projektsioone viib korteksi tagaossa, mis on tähtis sensoorse informatsiooni ja ergastuse juures. Sinituuma aktiivsus ja noradrenaliini vabastamine loob ärksuse ja suurendab valvsust. Neuronid, mis projekteeruvad basaalsesse eesajju mõjutavad kolinergilisi neuroneid, mis toob kaasa atsetüülkoliini vabanemise ajukoorde.
Atsetüülkolinergilise süsteemi neuronid asuvad ajusillas ja basaalses eesajus. Nende neuronite stimulatsioon põhjustab kortikaalset aktiivsust ja erksust. Kõik teised neli virgatsainet mängivad rolli atsetüülkolinergilise neuronite aktivatsioonis.
Dopaminergiline süsteem vabastab mustollusest dopamiini, millega seotud neuronid tõusevad ventraalsest dorsaalsest-tegmentumist keskajus ja projekteeruvad nucleus accumbens'isse, juttkehasse, limbilisse süsteemi ja prefrontaalkorteksisse. Limbilisel süsteemil on oluline osa tuju kontrollis ning mustollus signaliseerib põnevust ja ärgastust. Dopamiiniteed lõpevad prefrontaalkorteksis ja reguleerivad motoorseid liigutusi, eriti neid, mis on seotud tasuga.
Peaaegu kõik serotonergilise süsteemi neuronid pärinevad raphe tuumast, mille projektsioonid ulatuvad limbilisse süsteemi ja ajukoorde. Nende aksonite stimuleerimisel ja serotoniini vabanemisel tekib kortikaalne ärgastus, millel on mõju tujule ja liikumisele.
Histaminergeenilise süsteemi neuronid asuvad hüpotalamuse hallkörbukeses paiknevas tuberomammillary tuumas, kust nad saadavad juhteteid ajukoorde, talamusse ja basaalsesse eesajju, kus histamiin stimuleerib atsetüülkoliini vabanemist ajukoorde.
Kõik need süsteemid on omavahel seotud virgatsainete ülenevad süsteemid, kuid on ka neid, mis alanevad. Üks näide on ventrolateraalne preoptiline piirkond, vabastades GAVH (gammaaminovõihape) tagasihaarde inhibiitoreid, mis sekkuvad ärksuse ja ärgastatuse seisundisse. Ärgastussüsteemi virgatsained nagu atsetüülkoliin ja noradrenaliin töötavad ventrolateraalset preoptilist piirkonda inhibeerides.
Ärgastus ja emotsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Cannoni-Bardi teooria baseerub eristamata ärgastatusel, kus sündmusele vastab samaaegselt füüsiline ja emotsionaalne tasand. Näiteks kui inimese pereliige sureb, on potentsiaalne füsioloogiline vastus sellele pisarate voolamine ja kurgu kuivus, ta on "kurb". Cannoni-Bardi teooria ütleb, et nii pisarad kui ka kurbus ilmutavad end samaaegselt[3]. Protsess toimub järgnevalt: sündmus (pereliikme surm) → füsioloogiline ärgastatus (pisarad) ja emotsioon (kurbus). Fakt, et inimesed on võimelised kogema erinevaid emotsioone, kui neil esineb sarnane füsioloogiline muster on Cannoni-Bardi teooria kasuks. Näiteks võib inimesel esineda südamekloppimine ja kiire hingamine kui nad on vihased või hirmunud. Isegi kui mõnes olukorras võib emotsioon esile kerkida enne füsioloogilist vastust, võetakse nende koosesinemist ikkagi tõendina teooria kasuks. Näiteks metsas võib ootamatult kuuldav heli tekitada otsekohe hirmutunde, kuigi füüsilised hirmu sümptomid järgnevad tundele, mitte ei eelne sellele.
Jamesi-Lange teooria kirjeldab, kuidas emotsiooni põhjustavad kehalised muutused, mis tulenevad emotsionaalse ärgastatuse tajumisest kogemusena või keskkonnas[6]. Teooria väidab, et sündmused põhjustavad autonoomse närvisüsteemi ärgastatuse lihasepinge, südamelöögi sageduse tõusu, hingeldamise, suukuivuse, pisarate näol. Kehaline tunne kui olukorraspetsiifiline reaktsioon ongi emotsiooni käivitaja. Näiteks kui keegi solvab inimest või tema peret, võivad inimese käed rusikasse tõmbuda, hingeldama hakata ja pingesse minna. Inimene tunneb oma rusikate jäikust ning mõistab seejärel, et on vihane. Siin on protsess järgmine: sündmus (solvang) → füsioloogiline ärgastatus (rusikas käed, higi, pinge) → tõlgendus ("Mul on käed rusikas ja olen pinges") → emotsioon (viha). Seda tüüpi teooria keskendub füsioloogilisele ärgastatusele kui võtmele, kuna teooria kohaselt ei piisaks ainult kognitiivsetest protsessidest üksinda emotsiooni tekkeks.
Schachteri-Singeri kahefaktoriline teooria tunnetuslikust sildistamisest arvestab nii füsioloogilist ärgastatust kui ka kognitiivseid protsesse, mis tekivad vastusena emotsiooni esilekutsuvas situatsioonis. Schachteri-Singeri teooria väidab, et emotsionaalne seisund on füsioloogilise ärgastatuse ja ärgastatust tasandi tunnetus. Seega määrab tunnetus, kuidas füüsilist vastust nimetada. Näiteks kas viha, rõõm või hirm. Teooria näeb emotsiooni kui ärgastatuse tasandi ja tõlgenduse vahelist interaktsiooni[4]. Mitte füsioloogiline ärgastatus, vaid tunnetus annab emotsioonile nime. Näiteks kui inimene põgeneb sarimõrvari eest, higistab ta ilmselt elu eest ja süda puperdab, mis on füsioloogiise seisundi näitajad. Inimese tunnetuslik silt oma kogemusele tuleb olukorra hindamisest "hirmuks". Siis ta alles kogeb hirmu, aga ainult pärast seda, kui on tunnetuse kaudu sellele nime andnud. Protsess siin: sündmus (sarimõrvar inimest taga ajamas) → füsioloogiline ärgastatus (higi, südame puperdamine) → tunnetuslik silt (tõlgendus; "see on hirm") → emotsioon (hirm).
Mälu
[muuda | muuda lähteteksti]Ärgastatus on seotud info äratundmise, meelespidamise ja ammutamisega erinevate mäluprotsesside juures. Emotsionaalselt ärgastav informatsioon võib viia parema info kodeerimiseni ja seekaudu soodustada info säilitamist ja meeldetuletamist. Ärgastatus on seotud valikulise tähelepanuga – inimesed kodeerivad paremini ärgastusega seonduvat kui neutraalset infot[7]. Kodeerimise selektiivsus ärgastatusega seonduvate stiimulite kasuks loob paremad pikaajalise mälu jäljed[8]. Ärgastusega seotud eredatele mälestustele on inimestel kergem ligi saada ning neid mäletatakse detailsemalt ja täpsemalt[9].
Hoolimata sellest, et ärgastatus enamikul juhtudel mälu parandab, esineb erandeid. Õppimisega seotud ärgastatus seostub rohkem pikaajalisest mälust meeldetuletamise ja ammutamisega kui lühiajalisest info meeldetuletamisega. Näiteks leidis üks uurimus, et inimesed suutsid mäletada ärgastust tekitavaid sõnu paremini ühe nädala kui kahe minuti järel pärast õppimist[10]. Teine uurimus leidis, et ärgastatus mõjutab mälu erinevatel inimestel eri moodi. Eysenck leidis, et kõrgema ärgastatuse tase aitas ekstravertidel sõnu ammutada, samas kui introvertidel seda vähendas.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Cannon, Walter (December 1927). "The James-Lange Theory of Emotions: A Critical Examination and an Alternative Theory". The American Journal of Psychology. 39: 106–124. doi:10.2307/1415404.
- ↑ Russell, J. A. (1980). A circumplex model of affect. Journal of Personality and Social Psychology, 39(6), 1161–1178. https://doi.org/10.1037/h0077714
- ↑ 3,0 3,1 "Cannon-Bard Theory of Emotion". ChangingMinds.org. Retrieved 12 November 2012.
- ↑ 4,0 4,1 Schachter, S., & Singer, J. (1962). Cognitive, social, and physiological determinants of emotional state. Psychological Review, 69(5), 379–399. https://doi.org/10.1037/h0046234
- ↑ Csikszentmihalyi, M., Finding Flow, 1997.
- ↑ Schachter, Stanley; Singer, Jerome (September 1962). "Cognitive, social, and physiological determinants of emotional state". Psychological Review. 69 (5): 379–399. doi:10.1037/h0046234.
- ↑ Sharot, T; Phelps, E A (2004). "How arousal modulates memory: Disentangling the effects of attention and retention". Cognitive, Affective, & Behavioral Neuroscience. 4 (3): 294–306. doi:10.3758/CABN.4.3.294.
- ↑ Mickley Steinmetz, Katherine R.; Schmidt, Katherine; Zucker, Halle R.; Kensinger, Elizabeth A. (September 2012). "The effect of emotional arousal and retention delay on subsequent-memory effects". Cognitive Neuroscience. 3 (3–4): 150–159. doi:10.1080/17588928.2012.677421. PMC 3818726.
- ↑ Jeong, Eui Jun; Biocca, Frank A. (March 2012). "Are there optimal levels of arousal to memory? Effects of arousal, centrality, and familiarity on brand memory in video games". Computers in Human Behavior. 28 (2): 285–291. doi:10.1016/j.chb.2011.09.011.
- ↑ Revelle, W. "The implications of arousal effects for the study of affect and memory".