Kurbus

Kurbus on emotsionaalne valu. Kurbusega seostuvad millegi või kellegi kaotus, meeleheide, pettumus, abitus.

Kurb inimene on tavaliselt vaikne, võib olla uimane ja eemalduda teistest inimestest. Tugeva kurbuse väljundiks on depressioon. Tihti väljendatakse kurbust nutuga.

Kurbus kuulub Paul Ekmani kirjeldatud kuue põhiemotsiooni hulka. Sinna kuuluvad veel rõõm, viha, üllatus, hirm ja vastikus.^[1]

Kurbus on normaalne inimese tundmus. Kurbust on kogenud kõik inimesed. Inimene reageerib kurbusega ebameeldivatele sündmustele – töökohalt koondamine, lapse haigestumine, esivanema surm, tulevikuplaanide nurjumine.

Kurbust on võimalik täheldada peale inimese ka teistel kõrgematel imetajatel: koeral pärast peremehe surma, täkul pärast kastreerimist.

Kurbusel on oma ratsionaalne tähendus: kurbuse olemasolu käivitab liigikaaslasel liigikaitse instinkti ja juhib tähelepanu asjaolule, et liigikaaslane vajab abi või toetust.

Kurbuse ajaline kestus on oluline kriteerium, mille järgi saab otsustada kurbuse käes kannatava inimese abivajaduse üle. Kuid see ajaline kestus sõltub suuresti kultuurilistest oludest. On kultuure, kus abikaasa surmajärgset kurbust peetakse kuu aja jooksul normaalseks. Kuid on ka kultuure, kus lähedase surm on juba järgmisel päeval unustatud.

Lapsepõlv

Kurbus on lapsepõlves tavaline tunne. Mõnes peres on kas teadlik või alateadlik reegel, et kurbus ei ole "lubatud",^[2] kuid Robin Skynner leidis, et see võib põhjustada probleeme, kuna kurbuse "välja jätmine" võib inimesed muuta pealiskaudseks ja maniakaalseks.^[3] Lastearst T. Berry Brazelton leidis, et kurbuse tunnetamine teeb perekonnas tõsiste probleemide lahendamise lihtsamaks.^[4]

Kurbus on osa lapse arengu protsessist, mil ta eraldub algsest sümbioosist emaga ja saab iseseisvamaks. Iga kord kui laps emast natuke rohkem eraldub, peab ta õppima kuidas väikese kaotusega hakkama saada. Kui ema ei luba seda väikest stressi, mis sellega kaasneb, ei õpi laps kunagi enda kurbusega hakkamasaamist.^[5] Brazelton väidab, et liiga palju lapse lõbustamist vähendab lapse jaoks kurbuse emotsiooni;^[6]Selma Fraiberg soovitas, et on oluline austada lapse õigust kogeda kaotust täielikult ja sügavalt.^[7]

Margaret Mahler nägi samuti kurbuse tundmise võimes emotsionaalset saavutust, mis kaitseb inimest näiteks rahutu hüperaktiivsuse eest.^[8] D. W. Winnicott nägi kurbuse nutus psühholoogilist põhjust hilisematele väärtuslike muusikakogemuste tundmisele.^[9]

Viited

↑ Daniel Goleman, Emotional Intelligence (London 1996) p. 271
↑ Masman, Karen (2010). The Uses of Sadness: Why Feeling Sad Is No Reason Not to Be Happy. Allen & Unwin. Lk 8. ISBN 9781741757576.
↑ R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 33 and p. 36
↑ T. Berry Brazelton, To Listen to a Child (1992) p. 46 and p. 48
↑ R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 158–9
↑ Brazleton, p. 52
↑ Selma H. Fraiberg, The Magic Years (New York 1987) p. 274
↑ M. Mahler et al, The Psychological Birth of the Human Infant (London 1975) p. 92
↑ D. W. Winnicott, The Child, the Family, and the Outside World (Penguin 1973) p. 64

[1] Daniel Goleman, Emotional Intelligence (London 1996) p. 271

[2] Masman, Karen (2010). The Uses of Sadness: Why Feeling Sad Is No Reason Not to Be Happy. Allen & Unwin. Lk 8. ISBN 9781741757576.

[3] R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 33 and p. 36

[4] T. Berry Brazelton, To Listen to a Child (1992) p. 46 and p. 48

[5] R. Skynner/J. Cleese, Families and how to survive them (1994) p. 158–9

[6] Brazleton, p. 52

[7] Selma H. Fraiberg, The Magic Years (New York 1987) p. 274

[8] M. Mahler et al, The Psychological Birth of the Human Infant (London 1975) p. 92

[9] D. W. Winnicott, The Child, the Family, and the Outside World (Penguin 1973) p. 64

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]