Mine sisu juurde

Suurkudu

See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia

Suurkudu
Isane suurkudu Krügeri rahvuspargis
Isane suurkudu Krügeri rahvuspargis
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Veislased Bovidae
Alamsugukond Pärisveislased Bovinae
Triibus Strepsicerotini
Perekond Võsapukk Tragelaphus
Liik Suurkudu
Binaarne nimetus
Tragelaphus strepsiceros
(Pallas, 1766)
Suurkudu alamliikide levilad
Suurkudu alamliikide levilad

Suurkudu (Tragelaphus strepsiceros) on veislaste sugukonda võsapuki perekonda kuuluv liik.

Kudu nimetus pärineb arvatavasti khoi keelest (kudu või koodoo).[2] Suahiilikeelsed nimetused on tandala mkubwa ja tandala ndogo.[3]

Suurkudu elab peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrika kuivas savannis ja mägisel maastikul. Tema levila ulatub Aafrika Sarvest kuni enam-vähem mandri lõunatipuni. Suurkudu arvukus on suurem lõunapoolsetel aladel.

Isasel suurkudul on mitme keeruga spiraalsed sarved.

Süstemaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurkudu võidakse arvata ka võsapuklaste (Tragelaphinae) alamsugukonda.[4]

Eelkõige värvuse, triipude arvu ja sarvepikkuse põhjal eristatakse kolme alamliiki:[5]

Peter Grubb ja Colin Groves jagavad perekonna Tragelaphus neljaks eraldi perekonnaks ja paigutavad suurkudu perekonda Strepsiceros, milles on kokku neli liiki – Strepsiceros chora, Strepsiceros cottoni, Strepsiceros strepsiceros ja Strepsiceros zambesiensis. Väikekudu paigutavad nad perekonda Ammelaphus.[6]

Levila

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on suurkudu elanud peaaegu kõikjal Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Tema põhjapoolne levila ulatus Tšaadist peaaegu Punase mereni, Aafrika lõunaosas kuni Ida-Kapimaani ja läänes Namiibiast Angola keskosani. Põhjapoolsed asualad on märgatavalt vähenenud, samas on suurkudu suutnud oma elupaiku säilitada paremini kui teised antiloobid, eelkõige tänu sellele, et ta tegutseb varjatumalt ja suudab ka inimasustuse lähedal peitu jääda. Tansaaniast põhja pool on suurkudusid vähem ja hõredamalt.[7]

Suurkudusid on hiljuti kohatud Angolas, Botswanas, Kesk-Aafrika Vabariigis, Tšaadis, Kongo DV-s, Eritreas, Etioopias, Keenias, Malawis, Mosambiigis, Namiibias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Sambias, Svaasimaal, Zimbabwes, Tansaanias, Ugandas. Tõenäoliselt on ta nüüdseks kadunud Djiboutist, Lõuna-Sudaanist ja Sudaanist ning kohati Somaaliast.[7][2]

Elupaigad

[muuda | muuda lähteteksti]
Isane suurkudu
Emane suurkudu

Suurkudu on levinud peamiselt kuivadel aladel, kus on piisavalt madalakasvulist ja keskmise kõrgusega taimestikku, mis kindlustaks nii varjualuse kui ka toidu.[3]

Suurkudu elab kivise pinnaga künklikel ja mägistel aladel, kuivas savannis ja põõsassavannis, hõredates puudesaludes ja põõsastikes.[4][7][2][8] Levila ulatub kuni 2400 meetri kõrgusele. Ta eelistab mitmekesiste puhmastega hõredaid salusid, kus kasvab muu hulgas akaatsiaid ja mopaanipuid.[7] Ta väldib avaraid rohumaid ja muid lagedaid kohti, aga ka tihedamat metsa.[9] Kuival ajal liiguvad suurkudud veekogudele lähemale ja lopsakamale rohumaale, vihmaperioodil aga lähevad tagasi kuiva savanni. Et nad saavad hädatarviliku veekoguse toidust, suudavad nad vajaduse korral kaua joomata olla.[7]

Põhja pool on inimesed tema asualad üle võtnud ja ta on liikunud pigem mägisematele aladele.[10] Suurkudu on küll üks vähestest suurtest imetajatest, kes elab edukalt ka koos inimasustusega ja võtab elupaigana omaks näiteks mahajäetud põldudele ja karjamaadele tekkinud puhmastikud ja põõsastikud.[7]

Arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurkudu arvukust peetakse stabiilseks. Õhuvaatluste põhjal on nende arvuks hinnatud umbes 352 000, aga see on tõenäoliselt tegelikust tunduvalt väiksem. Tihti on sel viisil loendades asustustiheduseks saadud vähem kui 0,1 isendit/km², mis on teadaolevast arvukusest palju väiksem. Mõnes piirkonnas saadi tiheduseks 0,2–0,4 isendit/km². Maapealsetel loendustel on seevastu loendatud 0,3–4,1 isendit/km².[7]

Suurkudu kogupopulatsiooniks on seetõttu hinnatud umbes 482 000. Suurim populatsioon elab Lõuna-Aafrikas ja Namiibias, kus ta on levinud muu hulgas põllumaadel. Arvukus on stabiilne või suurenev eramaal ja kaitsealadel lõunapoolses Aafrikas ja Tansaanias, mujal aga pigem kahanev.[7]

Eluiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurkudu eluiga looduses on 7–8 aastat, vangistuses kuni 23 aastat.[11][8]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurkudu on üks suuremaid antiloope. Suurkudu on sihvakas, tal on kitsas kere ja pikad jalad.[8][4]

Isase kudu kehapikkus on 195–245 cm, õlakõrgus kuni 160 cm ja mass 190–315 kg, emase kudu kehapikkus 185–235 cm, õlakõrgus umbes 100 cm ja mass 120–215 kg.[9][2]

Suurkudul on suured ja ümarad kõrvad.[8][2] Nii emastel kui ka isastel kududel on kaelal ja turjal püstine lakk. Isastel loomadel on lõuast rinnaesiseni ulatuv pikk jäikade karvadega habe.[4][2] Saba on karvane, alt valge, sabaots on must. Saba pikkus on 30–55 cm.[2]

Suurkudu sarved on pikemad kui ühelgi teisel antiloobil, 120–180 cm.[10][8] Isastel kududel on mitme keeruga spiraalsed sarved. Emastel sarved puuduvad. Sarved on suunatud tahapoole ja otstest veidi teineteisest eemale.[2]Sarved hakkavad kasvama 6–12-kuusel vasikal ja teevad esimese keeru umbes siis, kui loom on kaheaastane. Kuueaastase kudu sarved on enamasti saavutanud maksimaalse 2,5 keerdu. Mõnikord võib sarvedel olla koguni 3 keerdu.[12][2]

Suurkudul on sile lühike pruunikashall kuni sinakashall karvastik.[2] Emane kudu on kollakama karvaga.[9] Pea on enamasti kerest tumedam. Isaste kudude karv muutub vananedes tumedamaks.[10] Külgedel on 6–10 kitsast valget vertikaaltriipu. Silmade vahel on v-kujuline valge laik, ka põskedel ja koonu otsas on valged laigud.[2]

Väikekudu sarnaneb suurkuduga, kuid väiksemat kasvu ja väiksemate sarvedega. Väikekudul on rohkem küljetriipe ja habe puudub. Selgelt eristavaks tunnuseks on väikekudu puhul kaks valget laiku kaelal.[3]

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]
Emased suurkudud Tansaanias
Põõsastikku varjunud isane suurkudu Addo rahvuspargis

Suurkudud moodustavad enamasti väikseid karju, emased kudud vasikatega on omaette karjas ja isased eraldi. Tavaliselt on karjas 6–10 looma, kõige tüüpilisem kooslus on 2–3 emast kudu järglastega. Vahel tekib ka kuni 25–30-liikmeline ajutine kari.[4][10] Vihmahooajal, kui toitu on palju, jaguneb kari väiksemateks rühmadeks, kuival ajal aga kogunevad karjad uuesti soodsamatele rohumaadele kokku.[2]

Isased vasikad lahkuvad ema juurest tavaliselt umbes 1,5-aastasena, kui nende sarved on kasvanud kõrvadest pikemaks. Nad ühinevad lõdvalt seotud noorte isaste karjadega. Isased moodustavad mõnikord väikesi karju, kuid sagedamini on omaette. Väljaspool innaaega võivad täiskasvanud isased elada 5–6-isendiliste rühmadena.[13][4]Vanemaks saades liiguvad isased kudud üha meelsamini üksi.[10]

Isaste hierarhia põhineb suurusel ja vanusel.[8] Nad ei ole territoriaalsed, kuid neil on kindlakskujunenud liikumispiirkond. Vasikatega emased liiguvad umbes 4 km² suurusel alal, isased umbes 11 km² suurusel alal. Piirkonnad kattuvad osaliselt.[2]

Paaritumishooajal isaste ja emaste karjad segunevad.[13][4] Suguküpsed isased muutuvad agressiivsemaks ja püüavad nii emastele kui ka võistlejatele muljet avaldada. Nad ajavad kaelalihased pingule ja laka püsti, püüdes näida võimalikult suurena. Vastasele näidatakse end küljega. Jõuvahekordade selgitamine on enamasti kiire ja rahumeelne. Kui ühe vastase ülekaal pole ilmne, võib tekkida ka võitlus.[9][13] See on enamasti rituaalne jõukatsumine. Sarved ristatakse ja tõugeldakse veidi, kuni üks tunnetab teise ülekaalu ja taganeb.[8] Mõnikord harva võivad vastased sarvipidi nii kõvasti kinni jääda, et ei pääsegi enam lahti, ja hukkuvad mõlemad. Tihniku läbimisel sarved kudule ette ei jää, ta kallutab pea kuklasse ja surub sarved vastu selga.[3]

Suurkudu võib tegutseda aktiivselt kogu ööpäeva,[2] aga päeval otsib ta tavaliselt varju.[8] Keskpäeva kuumuses seisavad kudud enamasti paigal ja püüavad põõsaste tausta sulanduda.[10] Küljetriibud aitavad neil märkamatuks jääda.[8] Nad söövad ja joovad öösel või varahommikul ja õhtul. Tavaliselt nad palju ringi ei liigu, kuid põuaajal võivad veepuudusel ka pikki vahemaid läbida.[12] Suurkudu on hea hüppaja, ta võib ületada ka 2,5 meetri kõrgusi tarasid.[4][8][2]

Suurkudul on suured kõrvad ja väga hea kuulmine. Talle on väga raske märkamatult ligi hiilida. Potentsiaalse vaenlase eest varjub ta tavaliselt vaikselt. Kui rünnak tuleb ootamatult, põgeneb ta valju röhatuse saatel suurte hüpetega, saba rullis. Põgenedes vaatab ta tihti üle õla ja see saab sageli talle saatuslikuks.[2] Vaenlase vastu kasutatakse sarvi harva.[3]

Suurkudu häälitsused on väga mitmekesised; nende seas on nii haukumine, röhitsemine, huikav mökitamine kui ka summutatud niutsumine.[2]

Väikekudud elavad suurkududega võrreldes tihedama taimestikuga maastikul ja vajavad vähem vett.[3]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Suurkudud joogikohas

Suurkudude toiduks sobib rohkem kui sada taimeliiki. Nende seas on nii puid, põõsaid, puhmaid, ronitaimi kui ka rohttaimi. Eelkõige söövad nad lehti, võrseid ja õisi, kuid ka mitmesuguseid seemneid ja vilju, vahel näksivad ka rohtu. Mahlakas toit aitab saada tarviliku veekoguse, kuigi võimaluse korral käivad kudud ka joomas. Kuival aastaajal on nad veekogude lähedal lopsakamal rohumaal, vihmaperioodil lehtpuusaludes.[10][2][8] Kuival ajal söövad suurkudud veerikkaid vilju, näiteks metsarbuuse.[13] Söögiks sobivad ka juured, sibulad ja mugulad. Viljadest eelistab suurkudu apelsine ja mandariine.[12]

Kudud söövad öösel või hilisõhtul ja varahommikul, veekogu lähedal olles ka joovad samal ajal. [4] Nad võivad käia maiustamas ka põldudel ja juurviljaaedades. Nad suudavad kerge vaevaga hüpata üle kõrge aia.[3]

Tänu pikkadele jalgadele ja kaelale ulatub suurkudu sööma ka kõrgetelt okstelt. Selle poolest jääb ta alla ainult kaelkirjakutele.[9]

Suurkudu vajab rohkem vett kui väikekudu.[13]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Vasikas Keenias Lääne-Tsavo rahvuspargis

Suurkudud saavad suguküpseks enamasti 1,5–2 aastaselt; emased 15–21-kuusena, isased 21–24-kuusena.[2]

Paaritushooajal ühinevad emaste kudude karjaga isased, kes võistlevad üksteisega emaste tähelepanu pärast. Emasele lähenedes püüab isane kudu talle muljet avaldada, tõstes pea kõrgele ja näidates end võimalikult võimsana. Kui emane pole temast huvitatud, saab ta obaduse vastu külge. Kui aga emane huvi tunneb, paneb ta jooksu ja provotseerib isast endale järgnema. Isane püüab teda peatada, pannes oma pea või sarve emase seljale, või surub tema kaela vastu maad.[4]

Suurkudu tiinus kestab 7–9 kuud, sünnib üks vasikas, vahel harva ka kaks. Vasikas sünnib enamasti vihmahooajal, jaanuarist märtsini, kohati aga ka aasta ringi.[2][4]

Enne poegimist lahkub emane kudu karjast ja otsib varjulise koha. Vastsündinud vasikas jääb peidupaika ja ema käib teda imetamas.[4][2][13][3] Emakudu hoiab vasikat peidukohas 4–5 nädalat, seejärel hakkab vasikas aeg-ajalt emaga kaasas käima, 3–4-kuusena käib juba kogu aeg ema sabas. Peagi ühinevad nii ema kui ka vasikas karjaga. Vasikas kasvab kiiresti ja on kuuekuusena juba suhteliselt emast sõltumatu.[13][3][2] Ema imetab vasikat umbes kuus kuud.[2] Emased vasikad jäävad ema karja juurde, isased lahkuvad umbes kaheaastasena.[9]

Ohud ja kaitse

[muuda | muuda lähteteksti]
Emane suurkudu Sabi Sandi reservaadis

Kuigi suurkudu levila ulatub Aafrika Sarvest kuni mandri lõunatipuni, esineb teda kohati hõredalt ja paiguti on ta elupaikade kadumise tõttu ka täiesti kadunud. Arvukust vähenemist põhjustavad nii inimtegevus kui ka kiskjad ja haigused.[8] Põhjapoolne populatsioon on üleküttimise ja asualade kadumise tagajärjel oluliselt vähenenud. Mujal on suurkudu seni veel rohkearvuline.[7]

Suurkudu peamised vaenlased looduses on lõvi, leopard, hüäänkoer ja gepard.[2][4] Inimesed tapavad kudusid toiduks või naha saamiseks, aga ka jahihasardist.[7] Tema sarved on kõrgelt hinnatud trofee.[4][8]

Kudud on väga vastuvõtlikud veiste katku viirusele. Teadlased arvavad, et Ida-Aafrika populatsiooni vähenemise põhjuseks ongi muu hulgas korduvad veiste katku epideemiad.[3] Levinud on ka Siberi katk ja marutaud.[9] Suurkudu nahal võivad pesitseda vagellestad, siseelundites ümaruss Elaeophora sagitta.[14]

Suurkudusid on kõige rohkem kaitsealadel Lõuna-Tansaaniast Lõuna-Aafrikani.[7]

Suhe inimesega

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurkudud tegutsevad varjatult ja lepivad inimasustuse lähedusega. Aeg-ajalt käivad nad söömas ka kohalike põldudel ja juurviljaaedades. Ka inimese loodud kaevud, kastmissüsteemid ja muud veeallikad osutuvad neile tihti kasulikuks.[12]

Inimesed on traditsiooniliselt kasutanud kudude liha söögiks ning nahku ja sarvi tarvilike tarbeesemete valmistamiseks. Sarvedest on valmistatud muu hulgas muusikainstrumente ja mee säilitamise anumaid. Neid on kasutatud ka rituaalsel otstarbel. Mõnes kultuuris usutakse, et sarvedes peituvad võimsad vaimud, mõnes kohas aga seostatakse neid potentsiga.[3]

Lõuna-Aafrikas peetakse kudusõnniku kaugussülitamise võistlusi. 2006. aastast pärinev maailmarekord on 15,56 meetrit.[15]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 2020 (2020). Tragelaphus strepsiceros. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN SSC Antelope Specialist Group..
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 Tragelaphus strepsiceros
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Kudu, Outtoafrica.nl". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2016. Vaadatud 10. aprillil 2016.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 Loomade elu, lk 364–365
  5. ↑ Nersting, L. G.; Arctander, P. (2001). "Phylogeography and conservation of impala and greater kudu". Molecular Ecology 10 (3): 711–719. doi:10.1046/j.1365-294x.2001.01205.x. PMID 11298982.
  6. ↑ A new perspective from Groves and Grubb (2011)
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 Greater kudu, International Union for Conservation of Nature and Natural Resources
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 Greater kudu, The Nature Conservancy
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 "Greater kudu fact file, Arkive.org". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2016. Vaadatud 10. aprillil 2016.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 http://www.britannica.com/animal/kudu Kudu, Britannica.com
  11. ↑ African Wildlife Foundation
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Oddie, Bill (1994). Wildlife Fact File. IMP Publishing Ltd. Group 1, Card 110. ISBN 0951856634.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 Kudus love to feast on fruits
  14. ↑ "African Wildlife Diseases". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2016. Vaadatud 11. aprillil 2016.
  15. ↑ Dung Spitting Competition Will Leave a Bad Taste in Your Mouth

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Suurkudu – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suurkudu&oldid=6738917"