Kim Il-sŏng
Kim Il-sŏng (ka Kim Il-sung, venepärane nimekuju Kim Ir Sen, korea keeles 김일성 / 金日成; sünninimi Kim Sŏng-ju;, 15. aprill 1912 – 8. juuli 1994) oli Põhja-Korea president ja marssal. Ta on nimetatud Põhja-Korea igaveseks presidendiks.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kim kasvas presbüterlaste peres. Tema vanaisa oli vaimulik, isa oli käinud misjonikoolis ja oli kogudusevanem. Mõlemad vanemad olid koguduses aktiivsed ja Kim mängis hästi orelit.
Vanemad osalesid Jaapani okupatsiooni vastases tegevuses ja põgenesid 1920. aastal Mandžuuriasse. Pole teada, milles see tegevus seisnes ning kas see oli religioosne, rahvuslik või mõlemat korraga. Tol ajal asusid paljud korealased ümber Mandžuuriasse, et pääseda Koreas valitseva näljahäda eest.
Kimi isa suri 1926. aastal, kui Kim oli 14-aastane. Kim õppis 1927–1930 Jilinis keskkoolis. Sel ajal hülgas ta oma vanemate vaated ja hakkas huvituma sotsialismist. 17-aastaselt astus ta põrandaaluse marksistliku organisatsiooni liikmeks. Politsei purustas selle rühma mõne nädala pärast ja Kim oli mitu kuud vangis. Ühtlasi lõppes sellega tema formaalne haridustee.
Korea Kommunistlik Partei asutati 1925, kuid heideti 1930. aastate algul liigse natsionalismi eest Kominternist välja. 1931. aastal astus Kim Hiina Kommunistlikku Parteisse. Ta osales mitme Jaapani-vastase sissirühmituse tegevuses Mandžuurias ja 1935 ühines Kirde Jaapani-vastase Ühinenud Armeega. See oli Hiina KP-le alluv sissirühmitus. Kim määrati selle 3. jao politrukiks, kus talle allus 160 sõdurit. Sel ajal võttis ta oma uueks nimeks Kim Il-sŏng, mis tähendab "päikeseks saama".
1937. aastal määrati ta armee 6. jao ülemaks. Talle allus mitusada meest ja seda jagu nimetati Kim Il-sŏngi jaoks. See korraldas 4. juunil 1937 reidi, millega vallutas Poch'onbo linna. Kuigi ta suutis seda oma käes hoida vähem kui päeva, oli see sissirühmituse jaoks märkimisväärne kordaminek. See tõi Kimile mõnel määral kuulsust ja edaspidi ülistati seda saavutust mõõdutundetult.
Jaapan suutis Kirde Jaapani-vastase Ühinenud Armee purustada. 1940. aastaks oli Kim ainus kõrgem armeejuht, kes veel ellu oli jäänud. Ta ületas endale ustavaks jäänud vägedega Amuuri ja põgenes NSV Liitu. Kuni Teise maailmasõja lõpuni teenis Kim Punaarmees ja tõusis sõja lõpuks kapteni aukraadini.
Kui NSV Liit kuulutas Jaapanile 1945. aasta augustis sõja, ei osutanud Jaapan peaaegu mingisugust vastupanu. Juba 15. augustil jõudis Punaarmee P'yŏngyangi. Stalin palus Lavrenti Berial välja valida keegi, kes võiks loodavat nukuvalitsust juhtida. Beria kohtus Kimiga mitu korda ja soovitas teda Jossif Stalinile. Usutavasti valiti Kim teiste, võimekamate kandidaatide seast välja sellepärast, et tal puudusid vähimadki sidemed Korea kommunistliku liikumisega. Hiljem hakati Põhja-Koreas rääkima, et Kim ajas ainuisikuliselt jaapanlased Korea poolsaarelt välja.
Kim saabus Põhja-Koreasse 22. augustil 1945 pärast 25 aastat kestnud pagendust. Temaga olid kaasas Nõukogude mainekujundajad, kelle sõnul loodi Kim täiesti nullist peale. Ta ei osanud siis korralikult korea keelt rääkida, tema haridustee oli kestnud kõigest 8 aastat ja üksnes hiina keeles. Ta vajas põhjalikku koolitust kasvõi selleks, et 25. augustil oma saabumiskõne ette lugeda. Septembris nimetati ta Ajutise Rahvakomitee juhiks, kuid Korea KP juhiks ta siis veel ei saanud, sest selle peakorter oli USA poolt okupeeritud Sŏulis. Oma esimestel võimuaastatel hävitas Kim süstemaatiliselt kõik Korea KP ja vastupanuliikumise tegelikud juhid, kes Põhja-Koreasse olid sattunud.
Kuigi ÜRO oli plaaninud korraldada ülekorealised vabad valimised, kuulutati 1948. aasta mais Lõuna-Koreas välja Korea Vabariik. 9. septembril 1948 kuulutati Põhja-Koreas välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, mille juht oli Kim. 12. oktoobril deklareeris NSV Liit, et Kim on Korea ainsa seadusliku valitsuse juht. 1946 ühines Korea KP Uue Rahvaparteiga ja tekkis Põhja-Korea Tööpartei, milles Kim Il-sŏng oli üks aseesimeestest ja esimees oli Uue Rahvapartei endine esimees Kim Tu-bong. 1949 ühines see Lõuna-Korea Tööparteiga ja tekkis Korea Tööpartei, mille esimees oli Kim Il-sŏng. Samal aastal laskis Kim rajada endast esimesed avalikud skulptuurid ja hakkas end kutsuma Suureks Juhiks.
Kim oli Stalini lähedane liitlane ja kasutas paljusid Stalini meetodeid. Kuid erinevalt Stalinist ei korraldanud ta väidetavate rahvavaenlaste vastu näidisprotsesse: inimesed lihtsalt kadusid jäljetult. Kim mõistis hukka Nikita Hruštšovi tehtud muudatused NSV Liidu juhtimise meetodites ning hakkas tekkinud NSV Liidu ja Hiina vahelistes pingete ajal toetama Hiinat. Ühtlasi kõrvaldas ta oma ametlikust eluloost viited viibimisele NSV Liidus.
Ta sai 1948. aastal peaministriks ja juhtis riiki Korea sõja ajal 1950–1953. 1972. aastal asus ta presidendiametisse, jäädes samal ajal Tööpartei esimeheks. Ta pärandas võimu oma pojale Kim Chŏng-ilile.
Ta on nimetatud Põhja-Korea igaveseks presidendiks.
Tema põrm asub Pyongyangis Kumsusani päikesepalees.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]| Eelnev – |
Põhja-Korea peaminister 1948–1972 |
Järgnev Kim Il |
| Eelnev – |
Põhja-Korea president 1972– |
Järgnev – |
| Eelnev – |
Korea Tööliste Partei peasekretär 1949–1994 |
Järgnev Kim Chŏng-il |