Mine sisu juurde

Isadora Duncan

Allikas: Vikipeedia
Angela Isadora Duncan
Sündinud 26. mai 1877
Surnud 14. september 1927
Kunstivool moderntants

Angela Isadora Duncan (26. mai 1877 või 27. mai 1878 – 14. september 1927) oli Ameerika Ühendriikide tantsija, kes pani aluse moderntantsule.

Ta sündis ja kasvas üles USA California osariigis, kuid töötas peamiselt Lääne-Euroopas ja Nõukogude Liidus. Ta suri 50-aastaselt Prantsusmaal.[1]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Isadora Duncan sündis Ameerikas San Franciscos. Ta isa Joseph Charles Duncan (1819–1898) oli kunstihuviline pankur ja mäeinsener. Ema oli Mary Isadora Gray (1849–1922). Tal olid vennad Augustin Duncan ja Raymond Duncan ning õde Elizabeth Duncan, kes oli samuti tantsija. Isadora oli pere lastest noorim.[2][3] Peagi pärast Isadora sündi avastati, et isa oli hangeldanud börsil rahaga, mille oli omastanud kahest pangast, mida aitas asutada. Isa ei mõistetud küll vangi, kuid Duncani ema lahutas isast truudusetuse ja börsiskandaali tõttu ning pere elas edaspidi vaesuse piiril.[4]

Vanemate abielulahutuse järel[5] kolis Isadora ema koos lastega USA California osariigi Oaklandi linna, kus ta töötas õmbleja ja klaveriõpetajana. Kuueaastaselt läks Isadora kooli, kuid katkestas õpingud kümneaastaselt, kuna pidas kooli piiravaks.[4] Californias kehtis sel ajal kuni 14-aastaste laste koolikohustus.[6] Teismeeas teenis Isadora koos vendade ja õega perele raha ümbruskonna lastele tantsimist õpetades.[4]

1896. aastal liitus Duncan New Yorgis tegutseva Augustin Daly teatritrupiga, kuid tüdines peagi näitekunstist ja teatri hierarhilisest keskkonnast.[7]

Duncani isa hukkus koos oma kolmanda abikaasa ja nende ühise tütrega 1898. aastal, kui Suurbritannia aurik SS Mohegan Cornwalli ranniku lähedal karile jooksis.[8]

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]
Arnold Genthe tehtud foto Duncanist, kui ta esines 1915–1918 Ameerika turneel paljajalu
Abraham Walkowitzi teos "Isadora Duncan nr 29", üks paljudest Duncanist inspireeritud kunstiteostest

Duncan lähenes tantsukunstile uudselt juba teismeeas, kui andis tantsutunde, kus "järgis fantaasiat ja improviseeris, õpetades mistahes ilusaid asju, mis pähe tulid".[9] Huvi reisimise vastu viis ta Chicagosse, kus ta kandideeris mitmesse teatritruppi ja pääses lõpuks Augustin Daly New Yorgis tegutsevasse truppi. Duncani ainulaadne nägemus tantsust ei sobinud aga kokku teatritruppide esitatud pantomiimidega, mis olid sel ajal menukad.[10] New Yorgis õppis Duncan Marie Bonfanti juhendamisel põgusalt balletti, kuid pettus selles peagi.

Duncan tundis Ameerikas, et on õnnetu ja teda ei hinnata piisavalt, mistõttu kolis ta 1898. aastal Londonisse, kus hakkas esinema jõukate inimeste salongides. Tantsimiseks ammutas ta inspiratsiooni Briti muuseumis eksponeeritud Kreeka vaasidest ja bareljeefidest.[11] Esinemistest saadud tulu eest rentis Duncan stuudio, kus ta sai oma kunsti arendada ja luua suure lava jaoks sobilikke etendusi.[12] Londonist reisis ta edasi Pariisi, kus teda inspireerisid Louvre'i muuseum ja 1900. aasta Pariisi maailmanäitus.[13]

1902. aastal kutsus Loie Fuller Duncani endaga turneele. Duncan lõi oma uudse tehnika abil uusi tantsuetendusi,[14] mis rõhutasid vastupidi traditsioonilise balleti jäikusele loomulikku liikumist.[15] Suurema osa edaspidisest elust veetis Duncan mööda Euroopat ja Ameerikat reisides ja esinedes.[16] Hoolimata kriitikute kõhklevast vastuvõtust sai Duncan oma eristuva stiiliga üsna menukaks. Ta sai inspiratsiooni paljude kunstnike loomingust, näiteks Antoine Bourdelle, Dame Laura Knight, Auguste Rodin, Arnold Rönnebeck, André Dunoyer de Segonzac ja Abraham Walkowitz.[17]

Duncanile ei meeldinud avaliku esinemise juurde käiv äriline pool, näiteks turneed ja lepingud, sest tundis, et need takistasid tema tegelikku eesmärki, milleks oli ilu loomine ja noorte harimine. Et oma eesmärki täita, avas ta koole, et õpetada noortele naistele oma tantsufilosoofiat. Esimene asutati 1904. aastal Saksamaal Grunewaldis. Sellest asutusest sai alguse Duncani protežeedest koosnev Isadorablesi trupp (Anna, Maria-Theresa, Irma, Liesel, Gretel ja Erika[18])[19] 1919. aastal lapsendas Duncan kõik kuus tüdrukut ja nad said tema perekonnanime.[20] Kui Duncan oli Saksamaal olnud umbes 10 aastat, asutas ta Pariisis tantsukooli, mis küll suleti peagi I maailmasõja puhkemise tõttu.[21]

1914. aastal kolis Duncan Ameerika Ühendriikidesse New Yorki ja viis oma kooli sinna üle. Koolil oli kasutada Manhattanil asuv elamu ja selle lähedal asuv stuudio.[22] Investeerimispanga Kuhn, Loeb & Co. juht Otto Kahn andis Duncanile etenduste ja lavastuste jaoks kasutada moodsa Century Theatre'i. Duncan lavastas muu hulgas "Kuningas Oidipuse" etenduse, kus esinesid pea kõik Duncani kaaskondlased ja sõbrad.[23] New Yorgis veedetud aja jooksul poseeris Duncan korduvalt fotograaf Arnold Genthele.

1921. aastal kolis Duncan Moskvasse, kus avas Nõukogude Liidu poliitiku Leonid Krassini ettepanekul tantsukooli.[24] Kui Nõukogude Liidu valitsus ei pidanud kinni lubadusest Duncanit toetada, naasis ta Läände ja jättis kooli oma protežee Irma juhtida.[25]

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]
Duncani haud Père-Lachaise'i kalmistul

1927. aasta 14. septembri õhtul sõitis Duncan kaassõitjana Prantsusmaal Nizzas Benoît Falchettole kuulunud Amilcar CGSS-i autos. Duncanil oli kaelas kunstnik Roman Chatovi kavandatud pikk ja lendlev käsitsi maalitud siidsall.[26]

Sõidu ajal takerdus siidsall auto rataste ja tagatelje ümber ning tõmbas Duncani autost välja. Duncan murdis kaela ja suri.[1] Desti viis Duncani haiglasse, kus polnud teha muud kui ta surnuks tunnistada.[26]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]

 

  1. ↑ 1,0 1,1 Craine, Debra; Mackrell, Judith (2000). The Oxford Dictionary of Dance (First ed.). Oxford [England]: Oxford University Press. Lk 152. ISBN 9780198601067. OCLC 45663394.
  2. ↑ Genthe, Arnold (photographer). "Elizabeth Duncan dancer". Library of Congress. Vaadatud 7. oktoobril 2017.
  3. ↑ Lilian Karina; Marion Kant (jaanuar 2004). Hitler's Dancers: German Modern Dance and the Third Reich. Berghahn Books. Lk 11. ISBN 978-1-57181-688-7.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Deborah Jowitt (1989). Time and the Dancing Image. University of California Press. Lk 75. ISBN 978-0-520-06627-4.
  5. ↑ Duncan (1927), p. 17
  6. ↑ California School News Report. "A History of California's Public School System". California School News Report. Vaadatud 24.12.2020.
  7. ↑ International encyclopedia of dance : a project of Dance Perspectives Foundation, Inc. Cohen, Selma Jeanne, 1920-2005., Dance Perspectives Foundation. (1st paperback ed.). New York: Oxford University Press. 2004. ISBN 9780195173697. OCLC 57374499.{{cite book}}: CS1 hooldus: teised (link)
  8. ↑ Ean Wood, Headlong Through Life: The Story of Isadora Duncan (2006), p. 27: "They...would all be drowned, along with 104 others, when the S.S. Mohegan, en route from London to New York, ran aground on the Manacle Rocks off Falmouth, in Cornwall."
  9. ↑ Duncan (1927), p. 21
  10. ↑ Duncan (1927), p. 31
  11. ↑ Duncan (1927), p. 55
  12. ↑ Duncan (1927), p. 58
  13. ↑ Duncan (1927), p. 69
  14. ↑ Duncan (1927), p. 94
  15. ↑ Jowitt, Deborah. Time and the Dancing Image. Berkeley: University of California Press, 1989. p. 71
  16. ↑ Kurth (2001), p. 155
  17. ↑ Setzer, Dawn. "UCLA Library Acquires Isadora Duncan Collection", UCLA Newsroom, last modified April 21, 2006
  18. ↑ Sturges (1990), p. 39
  19. ↑ Kurth (2001), p. 168
  20. ↑ Kassing, G. (2007). History of Dance: An Interactive Arts Approach. Human Kinetics. Lk 185. ISBN 978-0-7360-6035-6.
  21. ↑ "Isadora Duncan, 1877-1927: The Mother of Modern Dance". VOA (inglise). Vaadatud 16. veebruaril 2018.
  22. ↑ Sturges (1990), p. 120
  23. ↑ Sturges (1990), pp. 121–124
  24. ↑ Franklin Rosemont (1998). Mari Jo Buhle, Paul Buhle, Dan Georgakas (toim). Encyclopedia of the American Left.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  25. ↑ Duncan (1927), p. 422
  26. ↑ 26,0 26,1 Sturges (1990), pp. 227–230

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • De Fina, Pamela. "Maria Theresa: Divine Being, Guided by a Higher Order". Pittsburgh. Pittsburgh: Dorrance, 2003. ISBN 0-8059-4960-7
  • Duncan, Anna. Anna Duncan: "In the footsteps of Isadora". Stockholm: Dansmuseet, 1995. ISBN 91-630-3782-3
  • Duncan, Doralee; Pratl, Carol ja Splatt, Cynthia (toim. ) "Life Into Art. Isadora Duncan and Her World". Eessõna Agnes de Mille . Teksti autor Cynthia Splatt. Kõvakaaneline. 199 lehekülge. WW Norton & Company, 1993. ISBN 0-393-03507-7
  • Duncan, Irma. "The Technique of Isadora Duncan". Illustreeritud. Fotod: Hans V. Briesex. Poseerisid Isadora, Irma ja Duncani õpilased. Austria: Karl Piller, 1937. ISBN 0-87127-028-5
  • Duncan, Isadora. "My Life". New York: Boni ja Liveright, 1927. OCLC 738636
  • Duncan, Isadora; Cheney, Sheldon (toim. ) "The Art of the Dance". New York: teatrikunst, 1928. ISBN 0-87830-005-8
  • Kurth, Peeter. "Isadora: A Sensational Life". Väike pruun, 2001. ISBN 0-316-50726-1
  • Levien, Julia. "Duncan Dance: A Guide for Young People Ages Six to Sixteen". Illustreeritud. Dance Horizons, 1994. ISBN 0-87127-198-2
  • Peter, Frank-Manuel (toim. ) "Isadora & Elizabeth Duncan in Germany". Köln: Wienand Verlag, 2000. ISBN 3-87909-645-7
  • Savinio, Alberto. Isadora Duncan, Narrate, uomini, la vostra storia . Bompiani, 1942, Adelphi, 1984.
  • Schanke, Robert "That Furious Lesbian: The Story of Mercedes de Acosta". Carbondale, Ill: Lõuna -Illinoisi ajakirjandus, 2003.
  • Stokes, Sewell. Isadora, intiimne portree . New York: Brentanno's Ltd, 1928.
  • Sturges, Preston; Sturges, Sandy (toim.) (1991), "Preston Sturges on Preston Sturges", Boston: Faber & Faber, ISBN 0-571-16425-0
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Isadora_Duncan&oldid=6707908"