Mine sisu juurde

Auguste Rodin

Allikas: Vikipeedia
Auguste Rodin
Sünninimi François-Auguste-René Rodin
Sündinud 12. november 1840
Pariis
Surnud 17. november 1917 (77-aastaselt)
Meudon
Rahvus prantslane
Tegevusala skulptuur, graafika
Kunstivool impressionism
Tuntud teoseid "Pronksiaeg" (1877) "Mõtleja", "Suudlus", "Calais' kodanikud"
Mõjutanud Camille Claudel
Tunnustus Auleegioni orden

François-Auguste-René Rodin (12. november 1840 – 17. november 1917) oli prantsuse kujur ja graafik.

Auguste Rodin püüdis rakendada skulptuuris uusi põhimõtteid, millest maalikunstis lähtusid impressionistid.

Elukäik ja loominguline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Rodin, 1898

Lapsepõlv ja noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Auguste Rodin sündis 12. novembril 1840 Pariisis. Tema isa Jean-Baptiste Rodin oli kohalik politseiametnik, ema nimi oli Marie Cheffer. Auguste oli pere teine laps. Õde Maria oli temast kaks aastat vanem.[1]

14-aastaselt asus ta õppima Petite École'i, kus tema kunstiõpetaja oli Horace Lecoq de Boisbaudran. Ta lõpetas kooli 1857. aastal ning tegi selleks ajaks juba kolmandad sisseastumiskatsed tollal prestiižikasse kunstikooli École des Beaux-Arts. Ka sel korral ei võetud teda kooli vastu.[1] Ta hakkas elatist teenima skulptoriabilisena, viljeldes graafikat ja ornamentikat.[2]

1862. aastal suri Rodini õde Maria ning ta lõpetas mõneks ajaks skulptuuriga tegelemise. Ta liitus pühitsetud sakramendi kogudusega (prantsuse Les Pères du Saint-Sacrément) ning temast sai vend Augustin.[2][1] Tema annet märkas koguduse vaimulik Pierre Julien Eymard, kes keelitas Rodini kunstiga edasi tegelema.[1]

1864. aastal tärkas uuesti Rodini skulptuurihuvi ning ta hakkas Antoine Louis Barye tunde külastama.[2] Aastail 1864–1870 töötas ta skulptor Albert-Ernest Carrier-Belleuse'i juures.[3] Koos tegutseti näiteks Théâtre des Gobelinsi hoone kallal. Selle töö juures tutvus Rodin 1864. aastal õmblejanna Rose Beuret'ga, kellest sai tema elukaaslane ja modell.[3][1] 18. jaanuaril 1866 sündis neil poeg Auguste-Eugène Beuret.[2] Auguste Rodin ja Rose Beuret abiellusid 1917. aastal, pärast 53 aastat kestnud kooselu ning paar kuud enne naise surma.[3]

1865. aastal esitles Rodin skulptuuri "Mees murtud ninaga". Ta pakkus oma teost Pariisi Salongile (prantsuse Salon de Paris), kes lükkas selle esialgu tagasi.[1]

Brüssel ja iseseisvumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Pronksiaeg

Töö Carrier-Belleuse'i abilisena tõi Rodini Brüsselisse. Seal valmistas ta pisiskulptuure Brüsseli börsihoonele ja Akadeemiale. Õhtuti tegi ta dekoratiivskulptuure, mida Carrier-Belleuse oma nime all maha müüs. Kord signeeris Rodin oma teosed ise ning sai sellega Carrier-Belleuse'i pahameele osaliseks. Nende koostöö lõppes ja 1871. aastal lahkus Carrier-Belleuse Brüsselist.[1] Rodin jäi Brüsselisse ja asus tööle Belgia skulptori Antoine van Rasbourgi juures.[1]

1870. aastal algas Prantsuse-Preisi sõda ja Rodin värvati sõjaväkke. Õige pea sai ta halva nägemise tõttu sõjaväest vabaks.[1]

1875. aastal sõitis Rodin Itaaliasse tutvuma renessansiaja kunstiga ning Michelangelo ja Donatello teostega.[1][3] Reisil külastas ta Genovat, Firenzet, Roomat, Napolit ja Veneetsiat.[1] Teel Itaaliasse külastas ta Reimsi, kus vaimustus sealsest gootika pärlist, Reimsi katedraalist.

Pärast Brüsselisse naasmist valmis Rodinil skulptuur "Pronksiaeg". Teos pidi sümboliseerima Prantsusmaa võitu Preisi sõjas ning selle algne pealkiri oli "Võidetu". Skulptuuri modell oli Belgia sõdur Auguste Neyt.[2]

Esmakordselt eksponeeris Rodin "Võidetut", kellel tollal oli vasakus käes oda, Brüsselis. 1877. aastal eksponeeriti "Pronksiaega" Pariisi Salongis ilma odata.[1] Teos oli nii realistlik, et põhjustas suure skandaali. Kriitikud kahtlustasid, et Rodin on kuju valuvormi tegemiseks kasutanud elavat modelli. Skandaal tõi tuntuse ning tellimuse luua dekoratiivne värav dekoratiivkunsti muuseumile.

Aastail 1879–1882 töötas Rodin Sèvres'i portselanivabrikus, mille direktor oli sel ajal Albert-Ernest Carrier-Belleuse.[3] Rodin teenis sealse tööga hästi ning tänutäheks tegi viimasest ka büsti.

"Põrguväravad" ja loometegevus 19. sajandi lõpus

[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastal sai Rodin valitsuselt tellimuse valmistada dekoratiivne värav tulevasele Dekoratiivkunstimuuseumile. Töö tuli valmis saada 1885. aastal. Kuigi see ei valminud tähtajaks ning ehitamata jäi ka muuseum, jätkas Rodin selle kallal töötamist. "Põrguväravatest" sai Rodini elutöö, millele tal kulus 40 aastat ning mis jäigi lõpetamata.[3]

Rodin sai "Põrguväravate" idee Dante poeemist "Jumalik komöödia"[1] ning imetlusest gooti arhitektuuri, eriti gooti katedraalide vastu. Väravate algne kontseptsioon sarnanes 15. sajandi Itaalia skulptori Lorenzo Ghiberti loodud Firenze toomkiriku baptisteeriumi idapoolse ukse, nn Paradiisi värava omaga.[4]

"Põrguväravate" kompositsioonis on ligi 200 inimfiguuri, millest paljud on kujunenud iseseisvateks skulptuurideks. Näiteks väravas kesksel kohal olevast mõtisklevast mehest (esialgu mõeldud Dantena) kujunes hiljem välja iseseisev skulptuur "Mõtleja".

Marmorist skulptuur "Suudlus", mis kujutab Dante "Jumalikust komöödiast" tuntud armastajapaari Paolo Malatestat ja Francesca da Riminit, oli samuti esialgu loodud just "Põrguväravate" jaoks.

Põrguväravad ja sellest kompositsioonist välja kasvanud eraldi skulptuurid
Vasakult paremale: "Põrguväravad", "Mõtleja", "Suudlus", "Kolm varju"
Põrguväravad Mõtleja Suudlus Kolm varju

1881. aastal külastas Rodin esmakordselt Londonit, kus sel ajal elas tema hea sõber Alphonse Legros. Legros õpetas Rodinile oforditehnikat. Kuid sel külaskäigul tutvus Rodin muuhulgas ka luuletaja ja kriitiku William Ernest Henleyga, kes vaimustus Rodini teostest ning hakkas teda tutvustama kunstiringkondades.[1] Henley juhitud kunstiajakirjas Magazine of Art hakkas regulaarselt ilmuma artikleid Rodini teoste ja tegemiste kohta. Tema tuntus kasvas ning 1882. aastal eksponeeriti Rodini Ristija Johannese büsti Kuninglikus Kunstiakadeemias.[1]

1883. aastal sai Rodin loa luua Victor Hugo büst. 80-aastane Hugo ise polnud sellest ideest vaimustuses ja leidis, et parim büst, mida temast luua saab, on juba loodud paarkümmend aastat varem David d'Angersi poolt. Büsti loomist raskendas ka tõik, et Hugo keeldus Rodinile poseerimast ning viimane oli sunnitud tegema visandeid, jälgides Hugod tavaelus. Büst valmis aasta lõpus ja 1884. aastal eksponeeriti seda Pariisi Salongis.

1884. aastal sai ta tellimuse teha monument "Calais' kodanikud".[1] Monument kujutab Calais' linna kodanikke viimas paljajalu võtmeid linna piiravale Inglise kuningale Edward III-le, et päästa linna hävitamisest.

1886. aastal tehti Rodinile ettepanek teha Hugo ja Honoré de Balzaci monumendid. Hugo mälestusmärk pidi paigaldatama Panthéoni ette, kuhu kirjanik aasta varem oli maetud. Rodin kujutas kirjanikku kaljule toetuva alasti titaanina, keda ümbritsevad kolm muusat. Alasti kuju viimse puhkepaiga ees peeti kohatuks ning teos lükati tagasi.[2][5] 1890. aastal tegi Rodin Hugo skulptuuri ümber ja eemaldas muusad. Aastatel 1909–1933 seisis monument Palais Royali pargis.[5]


Vasakult paremale: "Calais' kodanikud", "Honoré de Balzaci monument", "Victor Hugo monument" ateljees
Calais' kodanikud Balzaci monument Victor Hugo monument

1891. aastal telliti Rodinilt Honoré de Balzaci monument. Teos pidi valmima kahe aasta jooksul.[6]

Et Balzac suri juba 1850. aastal, siis Rodin, et saada aimu ning osata edasi anda kirjaniku olemust ja välimust, uuris palju kirjanikust tehtud pilte ning külastas temaga kunagi tihedalt suhelnud lähedasi inimesi, kes teda kirjeldasid. Nende mälestuste põhjal sai Rodin teada, et Balzac oli elu viimastel aastatel väga palju kaalus juurde võtnud ning eelistas kanda dominiiklaste mungarüüd.[6]

Camille Claudel

[muuda | muuda lähteteksti]

1883. aastal tutvus Rodin noore kunstitudengi Camille Claudeliga. 1885. aastal asus tollal 19-aastane Camille tööle Rodini ateljees. Temast sai Rodini abiline, modell ja armuke. Nende tormiline suhe kestis pea 15 aastat ning lõppes Camille'ile traagiliselt.[1] Ta kannatas raske depressiooni ja pettekujutluste all ning 1913. aastal paigutasid tema ema ja vend, kuulus kirjanik Paul Claudel, ta vaimuhaiglasse. Seal elas ta kuni oma surmani, üle 30 aasta. Rodin aga ei lõpetanud oma pikaajalist suhet Rose Beuret'ga.

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Mõtleja". Rodini muuseum, Pariis
  • "Põrguvärav". Pronks. Rodini muuseum, Pariis
  • "Calais' kodanikud". Pronks. Rodini muuseum, Pariis
  • Balzaci ja Hugo skulptuurid
  • "Suudlus". Marmor. Rodini muuseum, Pariis
  • "Aadam ja Eeva". Marmor. Rodini muuseum, Pariis

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 "Auguste Rodin – His life, his work". Rodin–Web.org (inglise). Vaadatud 4.03.2012.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Musée Rodin". Musee-rodin.fr (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.03.2012. Vaadatud 4.03.2012.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Auguste Rodin". Auguste Rodin Biography (inglise). Vaadatud 4.03.2012.
  4. ↑ "Auguste Rodin". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 8.03.2012.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Rodin Works: Monument to Victor Hugo". Rodin–Web.org (inglise). Vaadatud 11.03.2012.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Rodin Works: Monument to Balzac". Rodin–Web.org (inglise). Vaadatud 11.03.2012.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Auguste_Rodin&oldid=6692046"