Mine sisu juurde

Silmaava

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 4. juuli 2019, kell 20:46 kasutajalt KrattBot (arutelu | kaastöö) (Robot: automaatselt asendatud tekst (-== *Välisallikad *== +== Välislingid ==))
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Silmaava ehk pupill (ladina keeles pupilla) on osade loomade (sh inimeste) silmamuna vikerkesta keskel asuv ava.[1]

Silmaava suurus ja kuju võib erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Valgus läbib võrkkestale liikumiseks, nii sarvkesta, silma eeskambri, silmaava ja ka silmaläätse kui ka klaaskeha.[2]

Madude pupillide kuju on üsna mitmekesine. Aga lihtsustatult võib öelda, et päevase eluviisiga maod (kes päeval aktiivsed) saavad pupilli vikerkesta lihaste abil ümara hoida ning maod kes öise eluviisiga (videvikus ja öösel tegutsevad) saavad pupilli vertikaalse hoida. Nii on kassmaol (Telescopus fallax), osadel lõgismadulastel, harilikul rästikul vertikaalsed aga harilikul nastikul ümmargused pupillid. Piugmadude pupill on horisontaalne.

Kõiki Euroopa madusid, kellel on kiiluga soomused ja ereda valguse käes hästi märgatav vertikaalne pupill, kuuluvad rästikute (Vipera) perekonda[3] ning on inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavad.

Koduloomadel

[muuda | muuda lähteteksti]

Silmaava ülemisel ja alumisel äärel paiknevad vaskulaarsed ripatsid.

Pupill aheneb tugeva valguse, vaatlemise, magamise ja ka mõnede ravimite toimel parasümpaatiliselt innerveeritud silmaavasulguri (m.sphincter pupillae) ja temaga seotud anatoomiliste struktuuride tegevuse tulemina.

Pupill laieneb nõrga valguse, narkoosi, mitmete ravimite aga ka afektiseisundite, nagu viha ja hirm, toimel sümpaatiliselt innerveeritud silmaavalaiendaja (m.dilatator pupillae) ja temaga seotud anatoomiliste struktuuride tegevuse tulemina.[4]

Inimeste silmaava on tavaliselt musta värvi ja ümmargune.

  1. "Meditsiinisõnastik" 700:2004.
  2. W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, lk 516, 2011, ISBN 9985-829-36-0
  3. "Euroopa kahepaiksed ja roomajad", Nicholas Arnold, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004, lk 196
  4. Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 393, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]