Võrkkest
Võrkkest ehk reetina (ladina keeles retina) on inimeste ja osade loomade silmamuna seinakihi kõige seesmine kiht.[1]
Võrkkesta toidab ja silma siserõhku hoiab soonmiku kapillaarvõrgustik.
Võrkkesta areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Imetajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Võrkkest on õhuke, pehme konsistentsiga plaat, mille välispind liibub soonkestale, sisepind aga klaaskehale.[2] Võrkkesta tagumine suurem pärissoonkestaga külgnev osa sisaldab valgustundlikke elemente ja seda nimetatakse optiliseks ehk nägemisosaks. Eesmises väiksemas ripskeha ja vikerkestaga külgnevas piirkonnas valgustundlikke rakke ei ole ja võrkkesta seda osa nimetatakse pimedaks.[2]
Väljast on võrkkest kaetud võrkkesta pigmentepiteeliga, mis külgneb soonkestaga. Võrkkest koosneb histoloogiliselt 10 rakkude kihist. Olulisemad on kepikeste ja kolvikeste kiht, bipolaarsete ja ganglionirakkude kiht. Võrkkesta ehitus ei ole kogu ulatuses ühesugune, tema tsentraalses osas oleva kollatähni piirkonnas asuvad ainult kolvikesed. Ülejäänud võrkkesta osas, mida enam perifeersemale, seda vähem kolvikesi ning üha enam suureneb kepikeste arv. Võrkkestas on kolvikesi umbes 6 miljonit ja kepikesi umbes 115–120 miljonit. Nägemisnärvi (n. opticus) väljumiskohta nimetatakse nägemisnärvikettaks ja see koosneb ainult närvikiududest. Kepikesed ja kolvikesed selles piirkonnas puuduvad ja füsioloogiliselt nimetatakse seda pimetähniks. Pimetähnist lateraalsemalt paikneb võrkkestal kollase värvusega ala – kollatähn.[3] Valguse neeldumist ja muutumist närviimpulsiks käsitleb mõiste nimega fototransduktsioon.
Võrkkest kuulub peaaju koosseisu.
Roomajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Madudel
[muuda | muuda lähteteksti]Madude võrkkesta kiht on väga õhuke ja varustatud veresoontega.[4]
Objektide liikumine ja tunnistamine (maod ei erista värve, neil on arvatavasti kahevärviline nägemine, ega kujundeid) tuvastatakse teadlaste arvates just madude võrkkestas asuvate kepikeste ja vähem kolvikeste poolt. Kuid leidub ka erandeid, nii on mitmete merimadulaste võrkkesta peamisteks nägemisretseptorrakkudeks just kolvikesed.[5] Eriti hästi tunnetavad liikumist kobrad.[6] Kepikeste ja kolvikeste tüübid ja arvukus võrkkestas varieerub maoliigiti.
Madude võrkkest koosneb 4–5 rakukihist:
- 1 kihist valgusretseptoritest – kas kepikesed ehk kolvikesed;
- 2–3 kihist bipolaarsete, horisontaalsete ja amacrine'i rakkudest ja ganglionirakkudest.
Madude silma võrkkesta ehitus ei ole kogu ulatuses ühesugune ning varieerub ka liigiti ja indiviiditi.[5]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Meditsiinisõnastik" 848:2004.
- ↑ 2,0 2,1 Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 231,2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 232, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Ryan Phillips, https://web.archive.org/web/20140201230718/http://web.pdx.edu/~zelickr/sensory-physiology/book-project/some-previous-book-projects/snake-eyes/Snake%20Eyes.pdf Sensory Physiology: Evolution and Anatomy of Snake Eyes, Portland State University, 2009, Veebiversioon (vaadatud 28.01.2014) (inglise keeles)
- ↑ 5,0 5,1 E. HIBBARD ja J. LAVERGNE, Morphology of the retina of the sea-snake, Pelamis platurus, J. Anat. (1972), 112, 1, pp. 125-136 125, Veebiversioon (vaadatud 28.01.2014) (inglise keeles)
- ↑ Mark O'Shea,Venomous Snakes of the World, lk 13, 2005, New Holland Publishing, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.01.2014) (inglise keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Terminologia Anatomica, A15.2.04.002: Retina. Võrkkest
- A. J. SILLMAN, J. K. CARVER ja E. R. LOEW, THE PHOTORECEPTORS AND VISUAL PIGMENTS IN THE RETINA OF A BOID SNAKE, THE BALL PYTHON (PYTHON REGIUS), 1999, Veebiversioon (vaadatud 28.01.2014) (inglise keeles)
- Wayne L. Davies, Jill A. Cowing, James K. Bowmaker, Livia S. Carvalho, David J. Gower, ja David M. Hunt, Shedding Light on Serpent Sight: The Visual Pigments of Henophidian Snakes, The Journal of Neuroscience, June 10, 2009, 29(23):7519 –7525, Veebiversioon (vaadatud 28.01.2014) (inglise keeles)