Sibul

Boriss Grigorjev. Vaikelu kassi ja sibulatega (1928)

Sibul on tavanimetus hariliku sibula (Allium cepa) ja selle söödavate osade kohta, mis on kibedamaitselised ja sisaldavad rohkelt eeterlikke õlisid. Enamasti nimetatakse sibulaks sibulataime mugulat ehk sibula küpsenud ja puhkeseisundis jämenenud lühivõsu, sibulataime pealseid ehk lehti kutsutakse roheliseks sibulaks. Ehkki sibul on tähtis köögivili juba antiikajast saati, kasutatakse teda peamiselt teiste toiduainete maitsestamiseks, harvem toitude põhilise koostisosana. Sibulal on silmatorkav antiseptiline toime, samuti ajab värske mugulsibul lahtilõigatuna inimese nutma.

Proosa

Ka meie Stepihunt usub ju kaht hinge (inimest ja hunti) oma rinnas kandvat ja leiab et tal on seetõttu rinnas hirmus kitsas. Rind, keha, on küll alati üks, seal elavaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude.
- Hermann Hesse, "Stepihunt". Tõlkinud Mati Sirkel. LR 49-52 1973, lk 48-49

Sibulake Cipollino oli sibulapapa Cipollone poeg ja tal oli seitse venda: Sibul-nips, Sibul-sips, Sibul-tips ja nii edasi – kõige sobivamad nimed ühele ausale sibulaperele. See oli lahke rahvas, seda peab kohe tunnistama, aga kõik paraku hädavaresed.

Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 5

"Millest me nüüd räägime?" küsis Kai.

"Nüüd? Nüüd räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid," ütles kõhuuss. "Ta ise esines seal klounina."

"Ja nuttis samuti!" sõnas Kai.

Andrus Kivirähk, "Kaelkirjak". Tallinn: Tiritamm, 1995

See oli jälle üks jumala tavaline pühapäevaõhtu. Õhtusöögiks makaronid hakklihaga. Ikka oli ema sinna sibulat sisse pannud. Ma ei salli seda, aga ta ei suuda kunagi meeles hoida, et sibulaga on head ainult soustid ja salatid ja muu selletaoline. Ahjupraed. Makaronide juures on see aga viimane äka.
- Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?", Tänapäev, 2001, lk 5, romaani algus

Maa on Peipsi ääres madal ja liivane, tihti üleujutatav. Kuid töökad raskolnikud tegid puudusest vooruse, arendades välja erilise kõrgete, sügavate vahekraavidega peenarde süsteemi, kus altpoolt tulev niiskus toidab taime juuri, kuid liivane pind, kus asub mädanemiskartlik sibul (bulbe), on alati kuiv. Selline kasvukoha veerežiim paistab liilialiste (Liliaceae) sugukonna taimedele, mille hulka kuulub ka söögisibul (Allium cepa), igati sobivat, sest midagi sarnast leiame ka Hollandi poldrialadelt, kus kasvatatakse üht teist liilialist, tulpi.

Peale eriliste pinnasetingimuste on Peipsi-ääre sibulatraditsiooni aluseks oskus sibulaid säilitada: neid kuivatati suitsusaunades, mis oma tööpõhimõttelt sarnanevad juba kirjeldatud rehtedega, kuid mida kasutatakse ka tõepoolest hügieenilistel eesmärkidel. Ja erinevalt suitsurehtedest on suitsusaunu Liivimaal käibel veel üsna arvukalt. Pesemise juures on seal mõningaseks probleemiks seinu kattev paks nõekord, kuid sibulatele, nagu viljalegi, mõjub suits desinfitseerivalt. Peipsi-ääre sibulad säilisid hästi üle pika talve, uue saagini. Neid võib Tartu turult osta nüüdki, kuigi üldiselt on odav Poola ja Euroopa Liidu import seda lokaalset majandusharu välja tõrjumas.

Emil Tode, "Raadio". EKSA 2002, lk 244

Film

[Shrek:] Et sa teaksid, sookollides on peidus rohkem kui inimesed arvavad.

[Eesel:] Näiteks?

[Shrek:] Näiteks... noh... sookollid on nagu sibulad! (Hoiab sibulat õieli, Eesel nuusutab seda.)

[Eesel:] Nad haisevad?

[Shrek:] Jah... Ei!

[Eesel:] Ahah, nad ajavad su nutma?

[Shrek:] Ei!

[Eesel:] Aa, kui sa jätad nad päikse kätte, lähevad nad üleni pruuniks ja hakkavad väikseid valgeid juuri ajama...

[Shrek:] (Koorib sibulat.) EI! Sibulatel on kihid. Sookollidel on kihid... Saad aru? Meil mõlemal on kihid. (Marsib minema.)

Shrek, sookoll filmist "Shrek" (2001)

Luule

Tema, maa-aluste kirikute pisuke kuppel,
väriseb oma kuldse uskliku hinge pärast
nüri noa paganliku apluse ees!
Punasta, ulatades tema kulla eest oma
                   vaskmüntide prügi!
Tema tunneb juba, kuidas rammestuvad ta kuldsed
                                rinnad
võrukael Tule gaasiembuste eelaimuses.
Tema, varahommikuste külaturgude
                           iluduskuninganna,
istub vaguralt sõduritasku peavahis,
julma Isu süütu kuldhele haldjas.
Tema, kareda rukkijahust Leiva õde
ja valges poolkasukas Küüslaugu kaksikõde,
tema, kuldne granaat tudenginälja lõugade vahele,
pehmeks keedetud mureda Kartuli kiivas
                            võistlejanna,
malbe köögipiiga Soola ustav sõbratar,
väike Jeanne d’Arc kõigi anglosaksidest
                          mikroobide vastu,

Ivan Dratš, "Kuldse sibula ballaad", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 18-19

Oh mind, vaest kurjategijat,
mu paras palk on trellid, vaat’.
Ma nutma olen ajanud
nii porgandit kui peeti
ja noaga olen nüsinud
nii kurki kui tomaati.
Ei neilt luba küsind -
räägin tõtt.
On kõigil neil mu vatsas lõpp.

    Kuid sibula vastu iialgi
    ei ole julgend tõsta kätt ma.
    Ei saa nüüd aru ma isegi
    miks paneb mind ta nutma.

"Mõrtsuk", tekst Henno Käo, viis Toomas Kõrvits, laul on tuntud Kukerpillide esituses

Allikata

Elu on nagu sibul: sa koorid sellest maha kihi kihi järel ja mõnikord sa nutad.
- Carl Sandburg

Välislingid