Mine sisu juurde

Inimene

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Inimesed)
Inimese loomine. Francisco de Holanda, De aetatibus mundi imagines
Plinio Nomellini, "Uued inimesed" (1909)

Inimene on liigi Homo sapiens ('tark inimene') esindaja. Laiemas tähenduses on inimesed perekonda inimene (Homo) kuuluvate liikide liikmed, sh Homo habilis (osav inimene), Homo erectus (püstine inimene), Homo floresiensis (Florese inimene) ja Homo neanderthalensis (neandertallane). Tänapäeva teadus on välja selgitanud, et inimesed jagunevad kahte sorti, ning soovitab vältida mõlemaid.

Proosa

[muuda]
Alati vaid meie silmad, meie kujutlusviisid; loodus teab ise, ilma meieta, mida ta tahab ja mida ta on tahtnud.


  • Seda, et inimene on õilsaim olend, võib järeldada kas või sellest, et ükski teine olend pole sellele vastu vaielnud.


  • [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku kaastunnet, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamust, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.
Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis kurat? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen abiellunud — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled."



  • Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm [---], pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel. Vaimu poole, Jumala juurde kutsub teda seesmine ettemääratus — Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu vahel vangub hirmust värisedes tema elu.


  • [Matemaatikaõpetaja Molotov:] "[---] Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina … teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema. [---]"
  • [Arst:] "… inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on .." (VIII peatükk; lk 84)
  • [Ants:] "Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem asi ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid." (IX peatükk; lk 102)
  • Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada — romaani iseenesest.


  • "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."
"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest.


  • Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema jumala silmad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 121


  • "Inimene on üritus, mille vastu töötavad aeg, paratamatus, juhus ning nõme ja aiva kasvav hulga primaat," ütles filosoof rahulikumalt. "Inimesed tapavad inimese."


  • "Pole hullu. Mina pole kunagi teadnud, mida teha," kostis Rincewind õõnsa lõbususega. Ma olen veetnud kogu oma elu täielikus segaduses." Ta kõhkles. "Ma arvan, et seda kutsutakse inimeseks olemiseks või midagi sellist."
    • Terry Pratchett, "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Tallinn: Varrak, 2001, lk 262
  • Inimesed, kes ei vaja teisi inimesi, vajavad inimesi enda ümber veendumaks, et nad on sedasorti inimesed, kes teisi inimesi ei vaja.
    • Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2005, lk 6


  • Inimene on inimeseks saanud ja püsib inimesena mitte tahteliselt — oma inimeseksolemine avastatakse tagantjärele ja siis pole enam midagi teha.
    • Ülo Matjus esteetika loengus 2003. aasta sügissemestril. "Summa hvolkloristika, ehk, Tagasihoidlikke tähelepanekuid Tartu Ülikoolist (2002–2005)". Koostanud Tiit Kuuskmäe. Tartu: Mahetrükk, 2005


  • Ta [Schwanneke] oli elav näide selle kohta, et inimest ei eristanud loomast mitte mõistus, vaid ilmekas kõnevõime. (lk 126)
  • Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. Aju oli meeletu energiaõgard. Näiteks meritupp, selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See pea. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve sarved, mammuti võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri saatus. Umbtänav. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi täienduskoolitus. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. (lk 135)
  • Juba asjaolu, et inimene pidi käima koolis, kõneles tema konstruktsiooni puudulikkusest. Peaaegu kõik teised loomad olid kohe sündides valmis. Eluks valmis. See oli neile jõukohane. Paari tunni pärast seisid nad juba oma jalgadel. Inimesed seevastu jäid kogu eluks ebaküpseks. Puudulikud olevused. Viletsakesed. Füsioloogiliselt enneaegsed, kes saavutasid suguküpsuse. Looduse poolt ettevalmistamata. Alles lõpus said eluga ühele poole. Nii vanaks elati vaid seepärast, et õppida tuli lõpmatult palju. (lk 144)
  • Inimene oli lapitöö, vanade tükkide summa, ajutine nähtus, mis hädiselt funktsioneeris, täis üleliigseid tunnuseid. Me vedasime minevikku endaga kaasas. Minevik muutis meid selleks, kes me olime, ja meil tuli sellega hakkama saada. Elu ei olnud võitlus, see oli koorem. Seda tuli kanda. Nii hästi kui võimalik. Seda ülesannet tuli täita esimesest hingetõmbest alates. Inimesena olid sa alati tööl. Keegi ei surnud haiguse, vaid mineviku kätte. Mineviku kätte, mis ei olnud meid selliseks olevikuks ette valmistanud. (lk 156)


  • Mis tarkusest saab juttu olla, kui sa oled inimene? Kirkegaard on määratlenud nii, et sa vaevled, piinates ennast ja püüdes otsustada, mis on õige. Sa ei tea seda ja ei saagi otsustada, mis on õige, ning see vaev meeleheitlikult otsustada, mis on õigem, teebki inimesest inimese. Minu meelest on see väga ilusti öeldud. Me oleme kottlollid ja tahame otsustada, mis on õige, aga see pole võimalik – me ei tea.
  • Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla.


  • Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine. Kuid selle taipamine võtab aega. (lk 64)
  • Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii ajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille viljad küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust, universumi mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp. (lk 66-67)
  • Tänapäevaste teadmiste valguses võiks inimese määratlus seega välja näha umbes niisugune. Inimene on muinasjutuline olevus, kes on loodud tähetolmust, päikesest, tuuleõhust, ookeaniveest, kividest, mikroobidest, seentest, rohukõrtest, hiirtest, jumalasõnast, Lermontovi surematutest värssidest, kvantmehaanikast, armastusest, parasiitidest, praekartulitest, kaladest, emakeelest, kurbusest, kirest, unenägudest, ilumeelest, kättemaksust, viirastustest, aritmeetikast, huumorimeelest, närvirakkudest ja lõputust igatsusest irratsionaalsete asjade järele. (lk 117-118)


  • Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace'i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne film. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende elud asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu. (lk 127-128)
  • [I]nimesed on muidu need, kes meie meeltel ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. (lk 154)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • Luud on tehtud mullast, veest ja õhust, aga hing tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest õhtutest ja sellest salapärasest energiast, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". Tallinn: EKSA, 2019, lk 20



Draama

[muuda]

Film

[muuda]
  • Picard: "Inimene olla tähendab teha endast midagi rohkemat, kui sa oled."
    • "Star Trek: The Next Generation" [täpsem viide tarvis]

Vanasõnad

[muuda]
  • Ega õnn inimest otsi, inimene peab õnne otsima.
  • Hea inimene tuleb isegi, paha ei tule paludeski.
  • Inimene ei kasva karistuseta.
  • Inimene eksib sõna pealt, hobune nelja jala pealt.
  • Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks.
  • Inimene läheb õnne peale, sikk sarve peale.
  • Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks.
  • Inimene nina otsa näeb, ea otsa ei näe.
  • Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma.
  • Inimene on ukse teinud, aga uks ei ole inimest saanud.
  • Inimene saab töö eest, lind laulu eest.
  • Inimene õpib niikaua kui elab.
  • Inimene püüab ikka suuremat suutäit kui suhu mahub.
  • Inimese nägu ununeb, teod ei unune.
  • Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.
  • Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt!
  • Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud.
  • Omaga saab inimene enesele vaenlasi.
  • Vana hobune valjaste tõttu, vana inimene riiete tõttu ilus.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Inimene on kolm korda rumal: esmalt lapsepõlves, siis paari minnes ja lõpuks vanas eas.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Inimene&oldid=116742"