Vanakreeka teater

Vanakreeka teater oli teatrikultuur Vana-Kreekas. Selle algusajaks loetakse 6. sajandit e.m.a. Vanakreeka teatri peamised žanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama. Teatrietendusi esitati Kreeka festivalidel, näiteks Ateena linna dionüüsiatel, lenaiadel ja panatenaiadel. Kreeka draama sünd on tihedalt seotud tolleaegse religiooni ja lõbustustega. Festivale, mida kutsuti dionüüsiateks, hakati korraldama veini-, teatri- ja kunstijumala Dionysose auks.

Kreeka draama kõrgajaks peetakse 5. sajandit e.m.a, kus loodi enamik tänapäevalgi teadaolevaid näidendeid. Ainuüksi Ateena linna dionüüsiafestivali jaoks kirjutati aastas vähemalt 15 näidendit. See annab aluse oletada, et saja aasta jooksul sündis ühe festivali tarbeks vähemalt 1500 uut etendust, sealhulgas 900 tragöödiat, 300 komöödiat ja 300 saatürdraamat.

Dionüüsia

Dionüüsiad olid kaks korda aastas jumal Dionysose auks korraldatud pidustused Vana-Kreekas. Jaanuaris-veebruaris toimusid väikesed pidustused, märtsis-aprillis viie-kuuepäevased suured dionüüsiad, kus kolmel viimasel päeval esitati teatrietendusi.

Pidustustest said osa võtta juba üle kolmeaastased poisid ja isegi orjad. Pidustuste juurde kuulusid veinikannu avamise ja uue veini proovimise rituaalid ning üldine jooming. Veini joomine tähistas sisenemist täiskasvanute maailma ja alla kolmeaastasena surnud poistele pandi väiksed veinipeekrid hauda kaasa.

Tragöödia

Vanakreeka tragöödia algusajaks loetakse 6. sajandi lõppu e.m.a. Žanri kujunemist seostatakse Atika piirkonnaga, kust oli pärit Thespis, väidetavalt üks esimesi tragöödiakirjanikke ja -näitlejaid. Tragöödia tekkeloost on kaks versiooni. Osa teadlasi seob žanri eepilise luule lüürilise esitusega. Teine osa on seisukohal, et see on arenenud Dionysose kummardamisega seotud laulurituaalist (trag-ōdia), mille juures oli kombeks kanda maske. Kuna Dionysos polnud mitte ainult veini-, vaid ka teatrijumal, on teine arvamus valdav.

Tragöödiaid etendati vabaõhuteatrites, kuhu olid oodatud igast ühiskonnakihist meessoost vaatajad. Etenduste süžee oli inspireeritud kreeka mütoloogiast, mis oli tihedalt seotud kreeka religiooniga. Tragöödiate kaudu ei tohtinud teha poliitilisi avaldusi ning neis kajastati sageli mõnd sõda või vallutust. Näiteks sellistele näidenditele nagu "Hekabe" ja "Troojalannad" andis ainest Trooja sõda. Tragöödiates süveneti ka inimese ja looduse, sisemise mina ja teise inimese suhetesse, samuti ülistati kangelannade lahkust ja moraalsust, nagu seda tehakse Sophoklese tragöödias "Antigone".

Varajastes tragöödiates mängis ainult üks näitleja, kes kandis maski ja kostüümi. Hiljem hakkas toimuma suhtlus näitleja ja koori vahel. Selle uuendusega seostatakse eelkõige Thespist, kes vahetas etenduse ajal kostüüme, jagades nii etenduse episoodideks. Phrynichos jagas koori rühmadesse, mis kujutasid vanemaid, mehi, naisi jne. Agathon tõi etendustesse veel uuendusi ning lisas muusikalised vahepalad, mis polnud süžeega otseselt seotud.

Esimeseks suureks tragöödiakirjanikuks peetakse Aischylost (u 525–456 e.m.a). Ta tõi väiksemate osade jaoks lavale teise näitleja ning kirjutas näidenditesse rohkem dialoogi. Mitut Aischylose näidendit läbib üks ja sama süžeeliin. Näiteks pärineb temalt tragöödiate triloogia "Oresteia", millesse kuuluvad "Agamemnon", "Kahjatoojad" ja "Eumeniidid".

Teine suure tuntuse pälvinud tragöödiakirjanik on Sophokles (u 496–406 e.m.a). Tema tõi lavale kolmandagi näitleja, tänu millele muutus näidendite süžee keerukamaks. Sophoklese tuntuimate teoste hulgas on "Antigone" (u 442 e.m.a.), "Kuningas Oidipus" ja "Trahhislannad".

Viimane suurte tragöödiakirjanike kolmikus on Euripides (u 484–407 e.m.a). Ta taotles realismi nii tekstis kui lavastuses. Kuigi ta oli rahva seas hinnatud ja populaarne, võitis ta festivalidel vaid mõne konkursi. Tema loodud näidenditest on ehk kõige tuntum "Medeia".

Kuigi tragöödiaid kirjutati reeglina festivalidel võistlemiseks, esitati paljusid neist üha uuesti, nende käsikirju paljundati ja levitati. Klassikaks peetavate näidendite käsikirju säilitati lausa riiklike dokumentidena ja nende uurimine sai koolides õppekava oluliseks osaks.

Komöödia

Vanakreeka komöödia algusajaks on 6. sajand e.m.a. See oli väga populaarne teatrivorm, kus visati nalja poliitikute, filosoofide ja kaaskunstnike üle. Lisaks koomilisele vaatenurgale annavad need etendused kaudse sissevaate Kreeka ühiskonda. Samuti on võimalik etendustest välja lugeda infot publiku kohta – mis kreeklastele toona humoorikas tundus. Kreeka komöödia ja selle vahetu eelkäija kreeka tragöödia moodustasid koos vundamendi, millel põhineb tänapäevane teater.

Kreeka komöödiate algupära ei ole täpselt teada, kuid illustratsioone meestest, kes riietavad ennast kellekski teiseks või matkivad kedagi, leidub juba 6. sajandist e.m.a pärit keraamikal. Seal kujutatakse näitlejaid, kes on riietatud hobusteks, saatüriteks või ekstravagantsetes kostüümides tantsijateks. Varaseks komöödiaallikaks peetakse ka Archilochose (7. sajand e.m.a) ja Hipponaxi (6. sajand e.m.a) toore ja selgesõnalise seksuaalse huumoriga luuletusi. Komöödia kui lavažanr võis kujuneda välja ka Dionysose festivalidel lauldud falliliste laulude pinnal.

Peamiselt olid komöödiad üles ehitatud järgmiselt. Etenduse esimene osa oli parodos – koori ilmumine ja alguslaul. Teine osa oli agoon ehk sõnasõda. Kolmas osa oli koori pidulik etteaste ehk parabaas, milles koor kõnetas publikut. Etendus lõppes eksoodiga, mille ajal koor hoogsate tantsude ja laulu saatel lavalt lahkus.

Esinejateks olid elukutselised meessoost näitlejad, tantsijad ja lauljad. Kuna kehastada tuli erinevaid inimtüüpe ja ka müstilisi tegelasi, kandsid nad vägevaid kostüüme ning maske, mille näojooned ja ilme vastasid tegelase iseloomule. Komöödianäitlejad esinesid narrirõivastes, kõht ja istmik olid sukkpükste all tugevalt polsterdatud ja lühike tuunika paljastas pika nahkfallose. Peategelane ning tavaliselt kaks kõrvalnäitlejat esitasid kõik sõnalised osad. Kuna maski kandes ei olnud näitlejal võimalik kasutada miimikat, pidi ta emotsioone oskuslikult edasi andma hääle ja žestidega.

Komöödiad telliti nagu kõik teisedki tolleaegsed etendused festivalidel peetavateks võistlusteks. Koomiline näidend etendati alati päeva lõpus pärast tragöödiaid ja saatürdraamasid. Aleksandria õpetlased jaotasid Kreeka komöödia kolme perioodi: vanaks, keskmiseks ja uueks. Vana komöödia käsitles igapäevaelu ja päevaprobleeme ning arvustas tihti sündsusetult või lausa rõvedalt naljatledes silmapaistvaid riigimehi. Puutumata ei jäänud ka kõige populaarsemad poliitikud ning teatud piirini võis nalja teha isegi kreeka mütoloogia ja religiooni üle. Keskmises komöödias võib näha Ateena demokraatia languse märke, teemad muutusid pigem apoliitilisteks ning koori tähtsus etendusel vähenes. Riietusest kadusid jämedakoelised elemendid, nagu näiteks fallos. Uue komöödia ajastul (u aastast 320 e.m.a) kätkesid teemad igapäevaelu, kuid puudutasid ka poliitikat. Etendus keskendus enam süžeele ning koor jäi juba täiesti tagaplaanile, esitades ainult muusikalisi vahepalu. Üks tuntumaid vanakreeka komöödiakirjanikke oli Aristophanes (u 460–380 e.m.a).