Vadžrajaana

Vadžrajaana (ka vajrayana, sanskriti keeles vajrayāna, ‘vadžrasõiduk, teemantsõiduk, teemantvälgu sõiduk’; tiibeti keeles rdo rje theg pa; hiina keeles mizong, ⾦剛頂宗 jingangdingzong; jaapani keeles misshū, kongōchōshū; tuntud ka kui tantristlik budism, mantrajaana, tantrajaana) on budismi esoteeriline suund, mis kujunes Indias I aastatuhande teisel poolel ning sai hiljem valitsevaks suunaks tiibeti budismis ning on esindatud ka hiina budismi zhenyan’i ja jaapani budismi shingon’i koolkondades.^[1]

Vadžrajaana nimetus viitab vadžrale, mis on oluline mõiste ja sümbol nii budismis kui ka hinduismis ja džainismis.

Vadžrajaanas kasutatakse rohkelt rituaale, mantraid ja kujustamisharjutusi ning soovitakse jõuda virgumiseni juba käesolevas elus. Enamasti käsitletakse vadžrajaanat mahajaana osana.^[2]

Akadeemiline lähenemine vadžrajaanale on olnud raskendatud ning teadmised selle kohta võivad seetõttu olla ebakindlad ja vastuolulised. Tantristlikud tekstid ei ole kunagi olnud selgesti korrastatud ega süstematiseeritud. Esoteerilise iseloomu tõttu antakse paljusid õpetusi edasi vaid suuliselt ja hoitakse saladuses. Erinevates kultuurides on vadžrajaanal erinevaid meetodeid, praktikaid ja tõekspidamisi.^[3]

Levik

Vadžrajaana on levinud eelkõige tiibeti budismina nii Tiibetis kui ka Bhutanis, Põhja-Indias, Nepalis, Edela-Hiinas, Mongoolias ning Venemaa osades Burjaatias, Tõva Vabariigis, Kalmõkkias, Amuuri oblastis, Taga-Baikali krais ja Habarovski krais.

Alates 7. sajandi esimesest poolest levis Hiinasse zhenyan (真言, "õige sõna", "mantra") traditsioon, mis mõjutas tugevalt hiina budismi chan ja tiantai koolkondi.^[4] Yuani dünastia ajal (1271-1368) oli tiibeti budism Hiinas ametlik religioon^[5] ning seda toetati jätkuvalt ka Mingi ja Qingi dünastia ajal.

Jaapanisse jõudis see traditsioon 7. sajandil shingoni õpetusena.

Koreasse jõudsid esoteerilise budismi praktikad (korea keeles milgyo, 密教) juba koos esimeste budistlike õpetustega aastal 372.^[6]

Indoneesias levis esoteeriline budism alates 7. sajandist eelkõige Jaaval ja Sumatral ning selle mõju ulatus üle kogu Kagu-Aasia, tihtipeale koos šivaismi, višnuismi ja teiste india traditsioonidega.^[7] Srivijaya impeerium (650-1377) oli üks tähtsamaid esoteerilise budismi keskusi Lõuna-Aasias^[8] ning maailma suurimas budistlikus Borobuduri templikompleksis Jaaval leidub hulgaliselt tantristlikke elemente.^[9]

Indoneesia esoteerilise budismi mõju ulatus tõenäoliselt ka Filipiinidele,^[10] samuti on Sri Lankal, Birmas, Tais, Kambodžas, Laoses jm theravaada kõrval praktiseeritud mitmeid tantristlikke õpetusi.^[11]^[12] Angkori impeeriumis sai tantristlik mahajaana budism domineerivaks kuningas Jayavarman VII (1181–1215) valitsemisajal.

Vadžrajaana eripärad

Vadžrajaana esitab end virgumiseni viiva kiirema teena ja kasutab selleks rohkelt rituaale, mantraid, kujustamisharjutusi ja muid tantristlikke tehnikaid.

Erinevalt varasematest budismi koolkondadest, mis pakkusid vahendeid nirvaanasse jõudmiseks paljude elude jooksul, võimaldavad vadžrajaana tehnikad täieliku buddhaseisundi saavutamist palju lühema ajaga, vahel koguni käesoleva elu jooksul. Vadžrajaana-budistid küll aktsepteerivad theravaada ja mahajaana praktikaid, kuid peavad neid aeglasemaks. Erinevus on veel selles, et theravaada eesmärk on ümbersündide ringist vabanemine ja virgumine arhatina, mahajaana ja vadžrajaana eesmärk aga budaseisundi saavutamine eesmärgiga aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda.

Tantrism

Vadžrajaana kasutab mitmeid tantristlikke tehnikaid, mis on kirja pandud tantrates.

Tantrismi tähtsaim põhimõte on "kasutada tulemust teena". Selle asemel et seada eesmärgiks täielikku virgumist kauges tulevikus, püütakse samastuda mõne buddha virgunud keha, kõne ja meelega. Seda buddhavormi, millega kõige paremini saadakse suhestuda, nimetatakse iidamiks. Et suuta ennast buddhavormiga samastada, kasutatakse palju sümboleid ja kujustamist.

Tantristlikus budismis on tähtis hoida saladust, et vältida enese ja teiste kahjustamist asjatundliku juhendamise puudumise tõttu. Pühendamatutele ei tohi täielikult selgitada isegi praktika kogu sümboolikat ja psühholoogiat, sest see tekitab arusaamatust ja peletab eemale. Kõrvalseisjale kipuvad tantristlikud rituaalid paistma mõttetute rituaalidena. Neid tohib praktiseerida ainult juhul, kui saadakse hästi aru budistlikust õpetusest ja järgitakse rangelt traditsiooni.

Tantristlike tehnikate hulgas on:

rituaalsete fraaside (mantrate) kordamine,
joogatehnikad, sealhulgas praanajaama (hingamise valitsemine), yantra ja spetsiaalsed käeasendid (muudrad),
visuaalsete abivahendite, sealhulgas mandalate kasutamine,
rituaalsete esemete, sealhulgas vadžra ja kellukese ghanta, trummi (damaru) ning teiste esemete ja pillide kasutamine,
vadžrajaana uskumustega seotud rituaalid,
guru (õpetaja) ja õpilase vaheline suhe, mille käigus annab muuhulgas õpilasele loa teatud praktikat kasutada,
surmakogemuse sarnaste ohtlike praktikate kohta käivate salajaste õpetuste isiklik edasiandmine õpetajalt õpilasele.

Budistlikus tantrismil on oma koht ka seksuaalsusel. See on eeskätt sümboolne. Vadžrajaana ikonograafia kujutab tarkuse ja kaastunde abielu. Toimub ka oma seksuaalse energia muundamine õndsusteadvuseks, et seda suguühte käigus kasutada tarkuse ja virgumiseni jõudmiseks. See on väga erinev tavalisest suguühtest.

Õpetuse esoteeriline edasiandmine (initsiatsioon)

Vadžrajaana on esoteeriline: teatud kiirendavad tegurid antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele initsiatsiooni ajal. Neid ei saa raamatust õppida. Paljusid tehnikaid nimetatakse tavaliselt salajasteks, kuid vadžrajaana õpetajate sõnul pole tähtis mitte salajasus kui niisugune, vaid asjaolu, et need tehnikad ei tööta väljaspool õpetaja ja õpilase vahelist suhet. Kui neid ei praktiseerita õigesti, võidakse end füüsiliselt ja vaimselt kahjustada. Seetõttu nimetatakse vadžrajaanat ka salajaseks budismiks, esoteeriliseks mahajaanaks ja esoteeriliseks budismiks (Jaapanis kasutataksegi kõige rohkem viimast nimetust).

Õpetuse esoteerilisel edasiandmisel on erinevaid vorme. Tiibeti budismi ningma koolkond kasutab dzogtšenit. Kagjü koolkond ja shingon kasutavad mahāmudrā't.

Vahekord mahajaanaga

Tiibeti budismi vaatevinklist on vadžrajaana eelkõige mahajaana vorm, mis on tantristlik ja esoteeriline. Mahajaanale olulised suutrad on üldiselt olulised ka vadžrajaanas, kuigi vadžrajaanas on lisaks veel täiendavaid suutraid. Bodhisattvad ja jumalused on olulised ka vadžrajaanas, samuti jagab vadžrajaana arusaama, et budism ei ole ainult munkade, vaid ka ilmikute jaoks.

Jaapani vadžrajaanaõpetaja Kūkai seevastu teeb selget vahet mahajaana ja vadžrajaana vahel. Mahajaana on tema sõnul tervenisti eksoteeriline ja seetõttu esialgne. Selle seisukoha järgi on esoteeriline vadžrajaana ainus budistlik õpetus, mis ei tee mööndust kuulajaskonna loomuse piiratusele: vadžrajaana õpetused on Vairotšana kuju võtnud seadmuseihu (dharmakāya) monoloog iseendaga. Hinajaana ja mahajaana on sellest vaatevinklist vadžrajaana esialgsed ja rikutud aspektid.

Vadžrajaana on mõneti mõjutanud ka mahajaanat. Näiteks on mahajaana templites seadmusekaitsjate (dharmapāla'de) kujutisi.

Ajalugu

India

Täpse koha kohta, kust vadžrajaana alguse sai, on erinevaid arvamusi. Mõned väidavad, et ta sai alguse Udyānast (praegu Swati org Pakistanis). Teised ütlevad, et vadžrajaana sai alguse Lõuna-Indiast.

Tiibeti pärimuse järgi õpetas tantrismi juba Buddha Šākjamuni, kuid tema õpetust peeti salajas (see pandi kirja hulk aega hiljem, kui Buddha muud õpetused (suutrad).

Kõige varasemad tekstid pärinevad umbes 4. sajandi algusest.

Vadžrajaana teoreetiliseks keskuseks kujunes Nālandā ülikool Põhja-Indias, kuid tõenäoliselt seal lihtsalt järgiti varajast tantristlikku õpetust. India jäi vadžrajaanapraktikate eesliiniks 11. sajandini.

13. sajandiks olid (vadžrajaana) budismi praktikad Indias suuremalt jaolt välja surnud ning sulandunud hinduismiga. Mõlemale usundile tungis peale islam. Selleks ajaks oli suurem osa praktikatest juurutatud Tiibetis, kus need on säilinud tänini.

20. sajandi teisel poolel rajasid Hiina Rahvavabariigi religioonivaenuliku režiimi eest põgenenud tiibetlased Tiibeti budismi kogukondi Põhja-Indiasse, eriti Dharamsala ümbrusesse. Need on Indias ja kogu maailmas tähtsaimad tantristliku budismi praktiseerimise kohad.

Hiina

Nagu budism üldse, jõudis ka vadžrajaana Indiasse Siiditee kaudu, millalgi 7. sajand esimesel poolel. Budism oli sel ajal Hiinas oma mõju kulminatsioonis Tangi dünastia keisrite soosingu tõttu. Tangi dünastia pealinnast Chang'anist (praegu Xi'an) sai tähtis budistlik uurimiskeskus. Kui palverändurmungad Indiast viimaste tekstide ja meetoditega naasid, pöörati vadžrajaana ideedele kindlasti suurt tähelepanu.

Tiibet ja teised Himaalaja maad

Aastal 747 tõi India pühak Padmasambhava Afganistanist Tiibeti kuninga kutsel Tiibetisse ja Bhutanisse budismi. Sellest sai alguse ningmapa koolkond. 11. sajandil ja 12. sajandi alguses panid Atiša, Marpa ja Brogmi aluse Tiibeti budismi kagjütpa, kadampa, sakjapa ja gelukpa koolkonnale.

Jaapan

Aastal 804 saatis Jaapani keiser Kammu vapra munga Kūkai Hiinasse Chang'ani, et ta tooks sealt budistliku õpetuse viimase sõna. Kūkai omandas vadžrajaana mõttelaadi ning viis selle ümbertöötatud kujul Jaapanisse, kus ta rajas shingon'i koolkonna, mis eksisteerib tänini.

Vaata ka

Indoneesia ja Malaisia

8. sajandil jõudis vadžrajaana otse Indiast Jaava saarele, kuhu peagi ehitati hiigeltempel Borobudur. Srivijaya riik oli õpetatud vadžrajaana keskus. Atīša õppis seal budistliku õpetlase ja Srivijaya printsi Serlingpa käe all. Vadžrajaana säilis Indoneesias ja Malaisias 13. sajandini, mil islam selle kõrvale tõrjus.

Mongoolia

13. sajandil, kui vadžrajaana esimene laine oli Hiinas juba vaibunud, käisid Mongoolia õukonnas kaks tähtsat sakjapa koolkonna õpetajat Tiibetist. Need olid Sakya Pandita Kunga Gyaltsen ja Chogyal Phagpa. Umbes samal ajal viibis õukonnas Marco Polo. Õukonna ees võistlesid kristluse, islami ja budismi esindajad. Prints Godan leidis endale kõige sobivama olevat Tiibeti budismi ning asus seda järgima, kuid alamatele seda peale ei surunud. Et Hubilai oli äsja vallutanud Hiina ja rajanud Yuani dünastia, viis see vadžrajaana praktikate taassünnile Hiinas, sest valitsev klass jäljendas oma valitsejat.

Kui Yuani dünastia langes, käis vadžrajaana Hiinas ja Mongoolias alla, andes maad taoismile, konfutsianismile ja puhta maa budismile. Ent vadžrajaana sündis Mongoolias taas 17. sajandil, kui seati sisse sidemed dalai-laama ning mongolite riigi jäänuste vahel. Nõnda said Tiibeti usujuhid jälle mongolite riigi valitsejate preestriteks. Hoolimata 80 aastat kestnud kommunistide võimust, elab Tiibeti budism Mongoolias rahvausundina edasi.

Vaata ka

Viited

↑ Ida mõtteloo leksikon: Vadžrajaana.[1]
↑ Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri.
↑ Akira, Hirakawa (1993), Paul Groner (ed.), History of Indian Buddhism, Translated by Paul Groner, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers
↑ Orzech, Charles D. (general editor) (2011). Esoteric Buddhism and the Tantras in East Asia, Brill, Page 296.
↑ Nan Huaijin. Basic Buddhism: Exploring Buddhism and Zen. York Beach: Samuel Weiser. 1997. p. 99.
↑ Georgieva-Russ, Nelly. Esoteric Buddhist Ritual Objects of the Koryŏ Dynasty (936-1392)
↑ Acri, Andrea. Esoteric Buddhism in Mediaeval Maritime Asia: Networks of Masters, Texts, Icons.
↑ J. Takakusu (2005). A Record of the Buddhist Religion : As Practised in India and the Malay Archipelago (A.D. 671-695)/I-Tsing. New Delhi, AES. ISBN 81-206-1622-7.
↑ Levenda, Peter. Tantric Temples: Eros and Magic in Java, page 99.
↑ Laszlo Legeza, "Tantric Elements in Pre-Hispanic Gold Art," Arts of Asia, 1988, 4:129-133.
↑ Cousins, L.S. (1997), "Aspects of Southern Esoteric Buddhism", in Peter Connolly and Sue Hamilton (eds.), Indian Insights: Buddhism, Brahmanism and Bhakd Papers from the Annual Spalding Symposium on Indian Religions, Luzac Oriental, London: 185-207, 410. ISBN 1-898942-153
↑ Crosby, Kate (2000). Tantric Theravada: A Bibliographic Essay on the Writings of Francois Bizot and others on the Yogavacara-Tradition, Contemporary Buddhism 1 (2), 141-198

[1] Ida mõtteloo leksikon: Vadžrajaana.[1]

[2] Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri.

[3] Akira, Hirakawa (1993), Paul Groner (ed.), History of Indian Buddhism, Translated by Paul Groner, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers

[4] Orzech, Charles D. (general editor) (2011). Esoteric Buddhism and the Tantras in East Asia, Brill, Page 296.

[5] Nan Huaijin. Basic Buddhism: Exploring Buddhism and Zen. York Beach: Samuel Weiser. 1997. p. 99.

[6] Georgieva-Russ, Nelly. Esoteric Buddhist Ritual Objects of the Koryŏ Dynasty (936-1392)

[7] Acri, Andrea. Esoteric Buddhism in Mediaeval Maritime Asia: Networks of Masters, Texts, Icons.

[8] J. Takakusu (2005). A Record of the Buddhist Religion : As Practised in India and the Malay Archipelago (A.D. 671-695)/I-Tsing. New Delhi, AES. ISBN 81-206-1622-7.

[9] Levenda, Peter. Tantric Temples: Eros and Magic in Java, page 99.

[10] Laszlo Legeza, "Tantric Elements in Pre-Hispanic Gold Art," Arts of Asia, 1988, 4:129-133.

[11] Cousins, L.S. (1997), "Aspects of Southern Esoteric Buddhism", in Peter Connolly and Sue Hamilton (eds.), Indian Insights: Buddhism, Brahmanism and Bhakd Papers from the Annual Spalding Symposium on Indian Religions, Luzac Oriental, London: 185-207, 410. ISBN 1-898942-153

[12] Crosby, Kate (2000). Tantric Theravada: A Bibliographic Essay on the Writings of Francois Bizot and others on the Yogavacara-Tradition, Contemporary Buddhism 1 (2), 141-198

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]