Virgumine

Virgumine (sanskriti ja paali keeles bodhi; tiibeti keeles byang chub; hiina keeles 菩提 puti; jaapani keeles bodai), ka valgustus või valgustumine on budismi keskseid mõisteid, mis tähendab nii teadvuse kõrgeimat seisundit kui ka selleni jõudmise protsessi. Sellest sõnast tuleneb ka budismi rajaja Šākjamuni põhiline epiteet virgunu ehk buda, mis tähendab isikut, kes on juba jõudnud täieliku virgumiseni. Virgumine on budismi tee eesmärk, milleni Šākjamuni jõudis Bodhgayās bodhipuu all istudes.

Kasutatakse ka mõisteid "budasus", "tühjus", "nõndasus" jt. Zen-budismis on kasutusel mõisted "satori" ja "kensho". Hiina budismis on kasutusel ka mõiste fodao.

Mitmes religioonis kasutatakse veel mõisteid "nirvaana", "ülim täielik virgumine", "õige täielik virgumine", "avanemine" jmt. Hinduismis ja džainismis on kasutusel mõiste "mokša" ehk "vabanemine". Joogas ja mitmetes meeleharjutustes on kasutusel mõisted "samadhi" ja "dhyana". Taoismis on mõiste "absouutne dao"; sufismis on mõiste "fana", kristluses "pöördumine" või "ilmutus" jne.

Virgumise otsene ja positiivne kirjeldamine pole enamiku tekstide seisukohalt võimalik, küll on aga võimalik kirjeldada ja õpetada teed ehk meetodit, mis viib virgumiseni. Virgumistee kirjeldamine on budistliku kirjanduse põhisisu.

On koostatud loetelusid teguritest, mis aitavad viia või on vajalikud selleks, et jõuda virgumiseni. Samuti on loetelusid teguritest, mis takistavad virgumist. Virgumise kogemus võib olla äkiline ja ootamatu, aga see võib toimuda ka järkjärguliselt ja pikkamööda. Virgumine võib olla vaid osaline, mitte veel täielik ega lõplik.

Vaata ka

• Mae Thorani
• Virgumise tegurid
• Viis takistust