Solidaarsus

See artikkel räägib üldmõistest; Poola ametiühingu kohta vaata artiklit Solidaarsus (ametiühing); Venemaa liikumise kohta vaata artiklit Solidaarsus (poliitiline liikumine); ansambli kohta vaata artiklit Solidaarsus (ansambel)

---

Solidaarsus on ühtsus (näiteks grupi või klassi ühtsus), mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, normidel ja sümpaatiatel. See viitab ühiskonna sidemetele, mis inimesi omavahel kokku seovad.

Solidaarsus tekib subjektiivsete elementide (näiteks sõpruse, usalduse, hoolimise, moraalsete kohustuste tunnetamise, isiklikust kasust tingitud valikute) pinnalt, mitte seaduste või ettekirjutuste alusel. Solidaarsust ei saa kellelegi peale sundida ega jõustada, see tõuseb inimeste tunnetest ja valikutest. Solidaarsus tekib lihtsamini väikestes gruppides, ja inimeste seas, kes suudavad üksteisega samastuda, kuna nad jagavad samu väärtusi ja kogemusi või sõltuvad üksteisest oma huvide ja eesmärkide saavutamisel.

Solidaarsust on nähtud Antiik-Kreeka kodanike vahelises sõpruses, kristlikus universaalse vennaliku armastuse ideaalis ja Prantsuse revolutsiooni (Liberté ja Egalité jaoks vajalikus) Fraternité püüdluses. Solidaarsusest on juhindunud ka ametiühingute liikumine ja feminism.

Émile Durkheimi nägemuses tekkis industriaalühiskondades solidaarsus vastastikuse sõltuvuse najal: tööjaotusest tulenevalt erinesid grupid üksteisest, kuid samas oldi teadlikud oma vastastikusest sõltuvusest, nii et üksteist toetati lähtuvalt vastastikusest omakasust. Karl Marxi jaoks peitus solidaarsus inimeste ühtsuses ühise vastase vastu. Ulrich Beck, Zygmunt Bauman ja Anthony Giddens on kirjeldanud, kuidas üleilmastunud äri, rahandus ja tehnoloogiad on murendanud industriaalajastul tekkinud solidaarsussidemeid. Samas võivad horisontaalselt organiseeritud uued sotsiaalsed liikumised, sotsiaalmeedia ja üleilmsed ohud (näiteks kliimamuutus) olla aluseks uutele solidaarsusvormidele.

Poliitilisema külje pealt tähendab solidaarsus, et kui mingisse kodanikurühma kuuluvad inimesed on meeleavaldusel, marsivad rongkäigus, kannavad loosungeid ja skandeerivad hüüdlauseid, siis tunnevad nad üksteise suhtes solidaarsust, neil on ühine eesmärk. Näiteks võib tunda solidaarsust streikivate töötajatega või inimestega, kes on mingitest õigustest ilma jäetud. Solidaarsust võib väljendada petitsioonile alla kirjutades, meeleavalduses osaledes või ka lihtsalt ülespoole pööratud pöidlaga oma poolehoiust märku andes.

Solidaarsus ei pruugi alati vooruslik olla, see võib siduda ka selliseid inimkooslusi nagu Taliban või maffia. Samuti võivad omavahelist solidaarsust tunda mehed, kes naisi mingitelt positsioonidelt eemale tõrjuvad, või teistele gruppidele vastanduva etnilise grupi liikmed.

Mõistet solidaarsus kasutatakse tavaliselt sotsioloogias ja teistes ühiskonnateadustes, aga ka filosoofias ja katoliiklikus õpetuses sotsiaalsest õiglusest.

Émile Durkheim

Émile Durkheimi (1858–1917) kohaselt korreleeruvad solidaarsuse liigid ühiskonnatüüpidega. Raamatus "Ühiskondlikust tööjaotusest" ("De la division du travail social") (1893) kasutas Durkeim oma ühiskondade arengut käsitleva teooria raames termineid "mehaaniline solidaarsus" ja "orgaaniline solidaarsus".

Mehaanilise solidaarsusega ühiskonna ühtekuuluvustunne ja lõimumine tuleneb üksikisikute homogeensusest – inimesed tunnevad, et neid ühendab sarnane töö, haridus, religioon, ja elustiil. Mehaaniline solidaarsus toimib tavaliselt 'traditsioonilistes' ja väikestes ühiskondades. Lihtsamates ühiskondades (nt hõimlusel põhinevates ühiskondades) põhineb solidaarsus harilikult sugulussidemetel ja perekondlikel võrgustikel.

Orgaaniline solidaarsus kaasneb töö spetsialiseerumisega tekkivate sõltuvussuhetega, kui inimeste tegevus muutub üksteist täiendavaks. See protsess toimub modernsetes ja industriaalühiskondades. Orgaanilist solidaarsust võib seega defineerida kui ühiskondlikku ühtekuuluvustunnet, mille aluseks on arenenumates ühiskondades elavate üksikinimeste sõltumine üksteisest. Kuigi üksikinimesed täidavad eri ülesandeid ja neil on tihti ka erinevad väärtused ja huvid, sõltub ühiskondlik kord ja ka solidaarsus teatud toimingute vastastikusest üksteise hoolde usaldamisest. Orgaanilisus viitab osiste omavahelisele seotusele. Keerukamates ühiskondades püsib ühiskondlik solidaarsus seega ühiskonnaliikmetevaheliste sõltuvussuhete kaudu – talunike toodetud söök toidab tehasetöölisi, kelle toodetud traktorite abil saab talunik maad harida ja toitu toota.

Pjotr Kropotkin

Anarhistist mõtleja vürst Pjotr Kropotkin (1842–1921) pidas solidaarsuse puhul oluliseks sidet bioloogilise ja ühiskondliku vahel. Oma kuulsaimas, osaliselt Thomas Henry Huxley sotsiaaldarvinismi mõistele vastusena kirjutatud raamatus "Взаимопомощь как фактор эволюции" (1902) uuris Kropotkin, kuidas inimühiskonnad (ja ka loomad) on erinevates arengustaadiumites ellujäämise nimel koostööd teinud. Kropotkini järgi on liigisisene vastastikune abi – koostöö – olnud sotsiaalsete institutsioonide evolutsioonis oluline faktor. Solidaarsus on vastastikuse abi jaoks esmatähtis. Teiste inimeste toetamine ei johtu tasu ootusest, vaid instinktiivsest solidaarsustundest. Kropotkin pooldas majanduslikku ja sotsiaalset süsteemi, mida koordineeritaks läbi vabatahtlike assotsiatsioonide horisontaalse võrgustiku, ja kus kaupade jaotamine põhineks inimese füüsilistel vajadustel, mitte tööpanusel.

New Economics Foundation

Suurbritannia mõttekoja New Economics Foundation järgi võiks ühiskonna eesmärgiks olla sotsiaalse õigluse, võimu võrdsema jaotumise ja keskkonna jätkusuutlikkuse suunas liikumine. Solidaarsusel nähakse antud sihtide saavutamisel oluline roll olevat. Solidaarsus tähendab seda, et inimesed tunnevad üksteise suhtes sümpaatiat ja vastutustunnet ning toetavad üksteist. Sihtide saavutamine eeldab ressursside jagamist ja riskide maandamise nimel koos tegutsemist. Kui üksikisikud ja grupid tegutsevad isepäi ja vaid endi huvidest lähtuvalt, ei ole eeltoodud sihtide saavutamine võimalik. Solidaarsus hõlmab kollektiivset tegutsemist mingi ühise eesmärgi suunas, et lahendada mingi ühine väljakutse või saada jagu ühisest vastasest. Seejuures ei ole ideaalis vastaseks mitte teised inimesed, vaid ebavõrdsust alal hoidvad, ahnust mahitavad, keskkonda rüüstavad ja tulevaste põlvkondade väljavaateid ohtu seadvad struktuurid ja süsteemid.

Mõttekoja järgi nõrgestab kaasaja ühiskonnas solidaarsust neoliberaalne ideoloogia ja praktika, suurenev ebavõrdsus ja ühiskonda lõhestav poliitiline narratiiv, mis nihutab süü eliidilt ühiskonna vaeseimate liikmete peale. Kaasaja ühiskonda on kirjeldatud järgnevalt: "Tänapäeval on konkurentsi ja konflikti õhutamine poliitilise strateegia küsimus. Inimesi, kel on töökoht olemas, julgustatakse nägema neid, kel ei ole tasustatud tööd, kui riigilt ülalpidamist mangujaid. Teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid põlgavad uusi migrante. Pitsitatuna elav keskklass tunneb end vaeste poolt ohustatuna. Suurem osa rahvast on üksteisest eraldatud ja nende tähelepanu on hajutatud, nad ei suuda vaesuse, ebavõrdsuse, ebakindluse ja halva käekäigu algpõhjustele vastu astuda. Samal ajal kuhjab tilluke vähemus kokku varandust, tarbib ära lõviosa energiamahukatest toodetest, kindlustab võimu ja kaitseb majandussüsteemi, mis teenib omaenda lühiajalisi huve kõigi teiste huvide arvelt."

Heaoluriigi struktuuride muutmine, filantroopia suurem roll, globaliseerumine ja tehnoloogilised uuendused võivad solidaarsust uute eraldusjoonte tekitamise kaudu nõrgestada, kuid teiselt poolt võivad need muutused eri gruppe üksteisele ka lähendada ja avada uusi võimalusi vastastikuseks toetuseks.

Solidaarsust aitaks suurendada ebavõrdsuse vähendamine, otsuste tegemise ja tegutsemise õiguse loovutamine võimalikult madalamale tasandile, ühiskondliku dialoogi ja osalemise julgustamine, kollektiivsete omandivormide kujundamine, vastastikust abistamist toetavate organisatsioonide vaheliste sidemete ehitamine, kaasav hoolekandesüsteem, riigipoolsed solidaarsust väärtustavad teod ja institutsioonid, teadlikkuse tõstmine ja poliitilise narratiivi muutmine.

Solidaarsuse mõiste kasutamine filosoofias

Solidaarsuse mõiste üle arutletakse ka kaasaja filosoofias. Sellega tegelevad mitmed eetika ja poliitilise filosoofia alaharud. Üks bioeetika suundi näeb solidaarsuses kolmekihilist praktikat, mida viiakse ellu inimestevahelisel, kogukondlikul, ja lepingulisel-legaalsel tasandil. Selle lähenemise eesmärgiks on eristada solidaarsuse mõiste eri rakendusviise ja selgitada selle tähendust nii ajaloos kui ka potentsiaalselt viljaka mõistena kaasaja moraali, ühiskonna ja poliitika teemade juures.

Muu

Solidaarsusest räägib mängufilm "Kaks päeva, üks öö" ("Deux jours, une nuit")

Tsitaate

• "Erinevalt horisontaalsest ja võrdsete poolte vahel aset leidvast solidaarsusest, on armuandide andmine suunaga ülalt alla, see alandab vastuvõtjaid ega vaidlusta varjatud võimusuhteid". – Eduardo Galeano
• "Töölisklassi keelekasutuses on kõige olulisemaks sõnaks solidaarsus". – Harry Bridges
• "Solidaarsus ei seisne altruismis. Solidaarsus tuleneb võimetusest taluda teiste rõhumisele passiivse või aktiivse kaasa aitamisega kaasnevat rünnakut oma terviklikkusele, samuti oma kõige ulatuslikuma enesekasu sügavast äratundmisest. Äratundmisest, et meeldigu see meile või mitte, on meie vabanemine seotud kõigi teiste selle planeedi asukate vabanemisega, ja et poliitiliselt, vaimselt, oma südame sügavaimas sopis teame, et miski muu on lubamatu". – Aurora Levins Morales
• "Solidaarsus ei eelda, et me võitlused on samad võitlused, et meie valu on sama valu, või, et meil on tuleviku suhtes samad lootused. Solidaarsus hõlmab pühendumust ja tööd, aga samuti äratundmist, et isegi kui me ei jaga samu tundeid või sama elu või samu kehasid, elame siiski ühisel pinnal". – Sara Ahmed
• "Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast; kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule". – John Donne
• "[...] solidaarsuskohustus [...] pole põhjendatud, sest esiteks, sellisel kohustusel puudub nii õiguslik kui moraalne alus. Õigusriigis ei tohi mitte kedagi sundida solidaarsusele. Teiseks, Eesti riik pole rajatud mitte solidaarsusele, vaid vabadusele, õiglusele ja õigusele, seejuures on vabadus meie PS – mis on kujundatud liberalistliku vaate järgi – preambulis asetatud teistest aluspõhimõtetest eespoole „ülimaks väärtuseks“. Klassikalise liberalistliku vaate järgi on vabadus sunni puudumine. [...] Vabadus kujundada oma elu ise – see on inimväärikuse alus. Inimesele inimeseks olemise tõttu omane väärikus väljendub eelkõige selles, et iga inimene määrab ennast ise ja ka kannab vastutust oma ise määratud tegutsemise. Riigipoolne meditsiiniline patroneerimine (inimese survestamine vaktsineerimisele tema enda kaitseks) pole seega kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega nagu ka mitte väidetavale solidaarsuskohustusele tuginev vaktsineerimissurve (inimese survestamine vaktsineerimisele teiste isikute kaitseks). Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust, eriti oma tervise eest. Õigusriigis kehtib vaktsineerimisvabaduse põhimõte." – Halduskohtu kohtuniku Andreas Paukštyse otsus 3-21-2163