Altruism
Altruism (ladina keeles alter- muu, teised) on tahtlik teise heaolu või teise huvide järgimine ilma omapoolset otsest kasu taotlemata.
Altruism on seotud mõistega omakasupüüdmatu, mis tähendab oma hüvede loovutamist teise isiku või üldise heaolu nimel. See võib ilmneda suunatuna teistele inimestele või üldise heaolu suunas üldisemalt.
Mõiste
[muuda | muuda lähteteksti]Mõiste "altruism" tõi teaduslikku kasutusse filosoof Auguste Comte, tema arvates on altruism normi "elada teiste huvides" kehastus, mis on liikumapanev jõud inimühiskonna muutmisel suurema humaniseerimise suunas. Samal ajal vastandas Comte altruismil põhinevat eetikat kristlikule eetikale, mis tema arvates põhines päästmise taotlemisel, mida ta pidas isekuse ilminguks. Comte määratles kahte tüüpi altruismi: loomadele omane (instinktiivne altruism) ja inimesele omane, tsivilisatsiooni mõjul arenev ja kaasasündinud. Ammu enne Comte’i oli altruism kontseptualiseerunud ja eksisteeris moraaliprintsiibina. Seega uskus Sokrates, et moraaliseaduse alus, mis kompenseerib indiviidi egoismi, on "mitte võtta, vaid anda" ja et inimeses on tugevam soov teenida teiste hüvanguks.
Arvukad altruismi teaduslikud määratlused sõltuvad mõiste autori erialasest kuuluvusest. Filosoofias ja eetikas seostatakse altruismi nähtust moraalsete nõuete väljendamise vormiga, mis põhineb inimeste kogukonnale omase loomuliku üksteise suhtes kalduvuse aktsepteerimisel. Sotsioloogia üks rajajaid Emile Durkheim mõistab altruismi kui indiviidi täielikku sulandumist kogukonda, loobumist isiklikest püüdlustest, mis tema püüdlustega ei kattu, ning kogukonna normide täielikku aktsepteerimist. Psühholoogilisest vaatenurgast on altruism kõige sagedamini määratletud kui tähendusrikas, vaba ja teistele mitte mingit kasu osutav teenus, mis põhineb lojaalsusel, kaastundel, halastusel, samas kui altruist võib loobuda oma soovidest, ohverdada oma heaolu ja jõuda täielikuni.
Altruismi peamised liigid, vormid ja tavad
[muuda | muuda lähteteksti]Moraalne ja normatiivne altruism
[muuda | muuda lähteteksti]Altruismi moraalset ja eetilist poolt saab mõista Immanuel Kanti moraalse imperatiivi kaudu. Inimese sisemaailmas võib see või teine arusaam moraalist muutuda selliseks intrapersonaalseks formatsiooniks nagu südametunnistus, mille alusel inimene tegutseb, mitte aga teatud hüvede soovist. Seega tähendab moraalne altruism tegutsemist oma südametunnistuse järgi.
Moraalse altruismi teine vorm või arusaam on selle kontseptualiseerimine õigluse või õigluse ideede kaudu, mille sotsiaalsed institutsioonid on lääne ühiskondades laialt levinud. Õigluse ideede raames nähakse inimest sageli valmis huviga tegutsema tõe nimel ja selle võidu nimel ühiskondlike suhete maailmas, aga ka mitmesuguse ebaõigluse vastu.
Altruism kaastundest ja empaatiast
[muuda | muuda lähteteksti]Altruismi võib seostada mitmesuguste sotsiaalsete kogemustega, eriti kaastunde, kaastundega teiste vastu, halastuse ja heatahtlikkusega. Altruiste, kelle hea tahe ulatub väljapoole perekondlike, naabrite, sõbralike suhete, aga ka suhetes tuttavatega, nimetatakse ka filantroopideks ja nende tegevust filantroopiaks.
Altruismi ja altruistliku käitumise sotsiaalpsühholoogia
[muuda | muuda lähteteksti]Empiirilise psühholoogilise uurimistöö arenedes asenduvad sellised ebamäärased mõisted nagu altruism ja kasulikkus järk-järgult levinuma terminiga “prosotsiaalne käitumine”.
Altruistlikus käitumises on soolisi erinevusi, naised kalduvad üles näitama pikemaajalist prosotsiaalset käitumist (näiteks hoolitsevad lähedaste eest). Mehe jaoks on tõenäolisemad unikaalsed “vägiteod” (näiteks tulekahjus), mille käigus rikutakse sageli konkreetseid sotsiaalseid norme.
Altruistliku käitumise soodustamine lastel
[muuda | muuda lähteteksti]Mitmed uurimused on näidanud, et väikelapsed abistavad spontaanselt võõraid inimesi. Laste altruismi arengus on oluline roll vanemlikul kasvatusstiilil (Pilivian, 2009) ja et laste prosotsiaalne käitumine (sisaldab altruismi, abistamist, jagamist ja lohutamist) on hiljem positiivselt seotud nende akadeemiliste tulemuste ja sotsiaalsete eelistustega. Artiklis "Plasticity of Altruistic Behavior in Children" kirjeldatakse uurimust, mis viidi läbi esimese klassi õpilaste hulgas. Uuringus püüti lastes altruistlikku käitumist soodustada erinevate loovate tegevuste abil, seda nimetatakse sekkumiseks. Sekkumine tähendas 10 nädala kestel toimunud 50-minutilist sessiooni, millest esimese 30 min jooksul viidi läbi programm ning ülejäänud ajal jälgiti ja täheldati üles laste käitumine, mil nad tegelesid kunstiga.
Selline sekkumise programm edendas suurepäraselt muutusi laste käitumises, mis peegeldus märkimisväärselt altruistlikkust mõõtvas testis ja samuti võimes säilitada rahu.
Samalaadseid tulemusi on ka saadud teiste erinevate uuringute puhul, mis on läbi viidud algklassi laste hulgas (5–7-aastased) ja on loodud laste koostoimimise jälgimiseks mingite tegevuste juures. Need näitavad, et ka sel juhul suureneb lapse eneseusk, loovus ja prosotsiaalne käitumine (Garaigodobil, 2004, 2005; Garaigodobil & Berrueco, 2007).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Felix Warneken , Brian Hare, Alicia P Melis jt, Spontaneous Altruism by Chimpanzees and Young Children, 26. juuni 2007, DOI: 10.1371/journal.pbio.0050184
- Garaigordobil, M., & Berrueco, L. (2007). Effects of an intervention program in children aged 5-6 years: Assessment of proactive change in behavioural and cognitive development factors. Summa Psicologica, 4, 3–19.
- Piliavin, J. A. (2009). Altruism and helping: The evolution of a field: The 2008 Cooley-Mead presentation1. Social Psychology Quarterly, 72, 209–225.
- Lozada, M., D'Adamo, P., & Carro, N. (2014). Plasticity of Altruistic Behavior in Children. Journal Of Moral Education,43(1), 75-88.
- Trivers, R.L. (1971). "The evolution of reciprocal altruism". Quarterly Review of Biology. 46: 35–57. doi:10.1086/406755. S2CID 19027999.
Tsitaadid Vikitsitaatides: Altruism |