Prantsuse revolutsioonisõjad
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2013) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Prantsuse revolutsioonisõjad olid suured konfliktid aastatel 1792–1802, mis võideldi Prantsuse revolutsioonilise valitsuse ja mitme Euroopa riigi vahel. Märgistatuna Prantsuse revolutsioonilise innukuse ja sõjaliste uuendustega nägid kampaaniad Prantsuse revolutsiooniarmeed võitmas arvukalt vastase koalitsioone. Selle tulemuseks oli Prantsuse laiendatud kontroll Madalmaade, Itaalia ja Reinimaa üle. Sõjad sõltusid väga suurest arvust sõduritest, keda värvati moodsa üldmobilisatsiooniga.
Prantsuse revolutsioonisõjad jagatakse tavaliselt nendeks, mis olid Esimese koalitsiooniga (1792–1797), ja nendeks, mis olid Teise koalitsiooniga (1798–1801). Prantsusmaa oli Suurbritanniaga pidevalt sõjas aastatel 1793–1802. Sõjategevus Suurbritanniaga lakkas Amiens'i rahuga aastal 1802, kuid konflikt algas varsti taas Napoleoni sõdadega. Amiens'i rahu peetakse tavaliselt Prantsuse revolutsioonisõdade lõpuks; siiski on ajaloolased Napoleoni sõdade alguspunktiks välja pakkunud muid sündmusi enne ja pärast 1802. aastat.
Esimese koalitsiooni sõda
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Esimese koalitsiooni sõda
1791–1792
[muuda | muuda lähteteksti]
Juba aastal 1791 jälgisid teised Euroopa monarhiad murega revolutsiooni ja selle pöördeid ning kaalusid, kas sekkuda kuningas Louis XVI toetuseks või revolutsiooni leviku peatamiseks või Prantsusmaa kaose ärakasutamiseks. Võtmeisik oli Saksa-Rooma keiser Leopold II, Louis XVI kuninganna Marie Antoinette vend. Leopold jälgis alguses revolutsiooni rahulikult, kuid muutus üha häiritumaks, kui revolutsioon muutus radikaalsemaks, kuigi ta siiski lootis sõjast hoiduda. 27. augustil andsid Leopold ja Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm II kooskõlas emigreerunud Prantsuse aadlikega välja Pillnitzi deklaratsiooni, milles Euroopa monarhid tundsid muret Louis ja tema perekonna heaolu üle ja ähvardasid ebamääraste kuid tõsiste tagajärgedega, kui midagi peaks neile juhtuma. Kuigi Leopold nägi Pillnitzi deklaratsioonis ebamäärast žesti Prantsuse monarhistide ja aadli tunnete vaigistamiseks, nähti seda Prantsusmaal tõsise ohuna ja mõisteti revolutsiooni juhtide poolt hukka.
Lisaks ideoloogilistele erinevustele Prantsusmaa ja Euroopa monarhiliste jõudude vahel jätkusid vaidlused keiserliku valduse staatuse üle Alsace'is ning prantslased tundsid muret emigreerunud aadlike kihutustöö pärast, eriti Austria Madalmaades ja Saksamaa väikeriikides.
Prantsusmaa kuulutas Austriale sõja esimesena, kui Assamblee hääletas 20. aprillil 1792 sõja poolt, pärast pikka nimekirja kaebusi, mille esitas välisminister Dumouriez. Dumouriez eeldas kohest sissetungi Austria Madalmaadesse, kus ta ootas kohaliku rahva ülestõusu Austria võimu vastu. Siiski oli revolutsioon armee korralikult desorganiseerinud ja vägesid ei olnud sissetungiks piisavalt. Pärast sõja kuulutamist deserteerusid Prantsuse sõdurid massiliselt ja ühel juhul mõrvasid oma kindrali Theobald de Dilloni.
Kui revolutsiooniline valitsus kogus meeletult värskeid vägesid ja reorganiseeris oma armeesid, paiknes enamasti Preisi liitlastest Braunschweigi hertsogi juhitud armee Koblenzis Reinil. Juulis algas sisetung, Braunschweigi armee võttis kergesti Longwy ja Verduni kindlused. Siis avaldas hertsog niinimetatud Braunschweigi manifesti, mille kirjutas Prantsuse kuninga nõbu Condé prints (emigrantide korpuse juht liitlaste armees) ja milles kuulutati liitlaste kavatsust taastada kuninga võim täielikult ja kohelda iga isikut või linna, kes on nende vastu, mässajatena, kes tuleb mõista sõjaseaduse kohaselt surma. Sellel aga oli tugevdav mõju revolutsioonilisele armeele ja valitsusele. 10. augustil ründas rahvahulk Tuileries' paleed, kus asusid Louis ja tema perekond.
Sissetung jätkus, kuid Valmy lahingus 20. septembril sattusid sissetungijad ummikseisu Dumouriez'i ja Kellermann'i vastu, kus väga professionaalne Prantsuse suurtükivägi silma paistis. Kuigi lahing oli taktikaline viik, andis see suure tõuke Prantsuse moraalile. Edasi, preislased, leides, et kampaania on pikem ja kulukam, kui arvatud, otsustasid, et jätkuva võitluse hind ja risk olid liiga suured ja otsustasid oma armee säilitamiseks talve saabudes Prantsusmaalt taanduda. Järgmisel päeval kaotati monarhia ametlikult, kui kuulutati välja Esimene Vabariik.
Vahepeal olid prantslased edukad mitmel teisel rindel, hõivates Savoia ja Nice'i, mis olid Sardiinia kuningriigi osad, samas kindral Custine tungis Saksamaale, hõivates mitu Saksa linna piki Reini ja jõudes isegi Frankfurti. Dumouriez läks taas kord Belgias rünnakule, sai 6. novembril austerlaste üle suure võidu Jemappes'i lahingus ja hõivas talve alguseks kogu maa.
1793
[muuda | muuda lähteteksti]
21. jaanuaril hukkas revolutsiooniline valitsus Louis XVI. Hispaania ja Portugal astusid Prantsusmaa-vastasesse koalitsiooni jaanuaris 1793 ning 1. veebruaril kuulutas Prantsusmaa sõja Suurbritanniale ja Hollandi Vabariigile.
Prantsusmaa värbas sadu tuhandeid mehi, algatades üldmobilisatsiooni kasutamise poliitika, et katta rohkem oma meesjõu vajadusest, kui autokraatlikud riigid tavaliselt kasutaks (esimesel etapil värvati 1793. aasta 24. veebruari dekreediga 300 000 meest, siis kuulsa 1793. aasta 23. augusti dekreediga läbi üldmobilisatsiooni kõik teenistuseks kõlbulikud noored mehed). Selline lähenemine võimaldas prantslastel jääda ka küllalt kauaks ründavaks, et need tohutud armeed võisid rekvireerida sõjavarustust oma vaenlastelt võetud territooriumidelt ja mingil määral "elatuda maa rasvast". Sellest hoolimata käivitasid koalitsiooniliitlased oma Flandria kampaaniaga sissetungi Prantsusmaale.
Prantsusmaa kannatas algul tõsiseid tagasilööke. Nad aeti Austria Madalmaadest (Belgia) välja ning Lääne- ja Lõuna-Prantsusmaal puhkesid tõsised rahutused. Üks nendest, Toulonis, oli esimene tõsine katsumus tundmatule noorele suurtükiväeohvitserile Napoleon Bonaparte'ile. Ta aitas kaasa linna ja selle sadama piiramisele, kavandades tõhusa rünnaku hästipaigutatud suurtükipatareidele, korraldades mürsusaju alla mässajate positsioonidele. See tulemus aitas tõsta tema mainet võimeka taktikuna, ja see toitis tema kiiret tõusu sõjalise ja poliitilise võimu juurde. Pärast linna hõivamist osales ta mässavate Touloni kodanike rahustamisel samade suurtükkidega, mida ta esmalt kasutas linna vallutamisel.
Aasta lõpuks olid suured uued armeed ja äge siserepressioonide poliitika löönud tagasi välisvaenlased ja surunud maha siserahutused. Prantsuse sõjavägi oli tõusuteel. Lazare Carnot, teadlane ja Üldise Julgeoleku Komitee silmapaistev liige, organiseeris 14 Vabariigi armeed ja sai hüüdnimeks Võiduorganisaator.
1794
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
1794. aasta kasvatas revolutsiooniarmeede edu. Kuigi Piemonte-invasioon nurjus, võttis Hispaania-invasioon üle Püreneede San Sebastiáni ning prantslased võtsid võidu Fleurusi lahingus, Prantsuse Aerostaatiline Korpus kasutas luureõhupalle, mille L'Entreprenant märkis esimeseks õhusõiduki sõjaliseks kasutuseks, millel oli otsustav mõju lahingu tulemusele, ning hõivasid kogu Belgia ja Reinimaa.
Merel põrkusid Prantsuse ja Briti laevastikud 1. juunil Ameerika Ühendriikidest saabuva teravilja konvoi pärast. Mõlemad pooled kuulutasid võitu, kuna britid uputasid või vallutasid neljandiku Prantsuse Atlandi ookeani laevastikust minimaalsete kaotustega omalt poolt, kuid oluline konvoi jõudis vigastamatult pärale.
1795
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Hollandi hõivamist üllatuslikus talverünnakus asutas Prantsusmaa nukuriigi Bataavia Vabariik. Nüüd otsustasid Preisimaa ja Hispaania ja siis Hessen-Kassel teha eraldirahu. 1795. aasta Baseli rahu kolmes osas loovutas Preisimaa Reini vasakkalda salaja Prantsusmaale, Hispaania taandus Roussilloni sõjast – vabastades Prantsuse armeed Pürenee rindelt – ja loovutas Hispaniola idaosa (nüüd Dominikaani Vabariik). See lõpetas revolutsiooni peamise kriisifaasi ja Prantsusmaa emamaa oli paljudeks aastateks sissetungidest vaba.
Suurbritannia püüdis abistada Vendée mässajaid, kuid ebaõnnestunult, ja püüded valitsus Pariisis jõuga kukutada nurjati sõjaväe garnisoni poolt, mida juhtis Napoleon Bonaparte, mis viis Direktooriumi loomiseni.
Reini piiril kindral Pichegru, rääkides läbi maapaos rojalistidega, reetis oma armee ja sundis evakueeruma Mannheimist ja nurjas Mainzi piiramise Jourdani poolt.
1796
[muuda | muuda lähteteksti]
Prantslased valmistusid suureks edenemiseks kolmel rindel, Jourdan ja Moreau Reinil ning Bonaparte Itaalias. Kolm armeed pidid ühinema Tiroolis ja marssima Viini.
Jourdan ja Moreau edenesid kiiresti Saksamaale ning Moreau jõudis septembriks Baierisse ja Tirooli piirile, kuid Jourdan'i võideti ertshertsog Karli poolt ja mõlemad armeed sunniti taanduma tagasi üle Reini.
Napoleon teisest küljest oli julgel sissetungil Itaaliasse täiesti edukas. Ta eraldas Sardiinia ja Austria armeed, võites neid eraldi, ja sundis Sardiiniale peale rahu, kui vallutas Milano ja piiras Mantovat. Ta võitis ka järgmisi tema vastu saadetud Wurmseri ja Alvinczy juhitavaid Austria armeesid, jätkates samal ajal piiramist.
Vendée mäss purustati lõpuks aastal 1796 Hoche'i poolt, kuid Hoche'i püüe maandada suured invasiooniväed Iirimaal oli edutu.
1797
[muuda | muuda lähteteksti]
Veebruaris blokeerisid britid São Vicente neeme lahingus suurema Hispaania laevastiku püüde ühineda prantslastega Brestis.
Napoleon vallutas lõpuks piiramisega Mantova ja seejuures alistus austerlasi 18 000 meest. Ertshertsog Karl oli võimetu ära hoidma Napoleoni tungimist Tirooli ja Austria valitsus palus aprillis rahu; samal ajal algas uus Prantsuse Saksamaa-invasioon kindralite Moreau ja Hoche'i juhtimisel.
Austria sõlmis Campo Formio rahu oktoobris, loovutades Belgia Prantsusmaale ning tunnistades Prantsuse kontrolli Reinimaal ja enamuses Itaalias. Iidne Veneetsia vabariik jagati Austria ja Prantsusmaa vahel. See lõpetas Esimese koalitsiooni sõja, kuigi Suurbritannia jäi sõdima.
1798
[muuda | muuda lähteteksti]
Ainult Suurbritannia oli jäänud sõdima ja kuna ei olnud piisavalt laevastikku otseses sõjas võitlemiseks, kavandas Napoleon aastal 1798 sissetungi Egiptusse, mis rahuldas tema isiklikku auahnust ja Direktooriumi soovi teda Pariisist eemal hoida. Ekspeditsiooni sõjaline eesmärk ei ole täielikult selge, kuid võis ohustada brittide domineerimist Indias.
1798. aasta kevadel Napoleon Bonaparte seilas 38 000 sõduri ja 10 000 laevnikuga Egiptust vallutama. Napoleon seilas Toulonist Aleksandriasse, vallutades tee peal Malta ja randudes juunis. Maabumine Aleksandrias ja marssides Kairo peale, saavutas ta suure võidu Püramiidide lahingus; siiski hävitati tema laevastik Nelsoni poolt Abukiri lahingus, jättes ta nii Egiptusse. Napoleon veetis ülejäänud aasta oma positsioonide tugevdamisega Egiptuses.
Prantsuse valitsus kasutas sekkumiseks ära ka sisetülisid Šveitsis, rajades Helveetsia vabariigi ja annekteerides Genfi. Prantsuse väed kukutasid ka paavst Pius VI, rajades Rooma vabariigi.
1798. aasta suvel saadeti ekspeditsiooniväed Mayo krahvkonda appi mässule Suurbritannia vastu. Sel oli Briti vägede vastu mõningane edu, eeskätt Castlebari all, kuid löödi lõpuks põgenema, kui püüdsid jõuda Dublini. Neile appi saadetud Prantsuse laevad püüti Royal Navy poolt kinni Donegali rannikul.
Prantslased olid surve all ka Belgias ja Luksemburgis, kus kohalik rahvas mässas sõjaväeteenistuse ja usuvastase vägivalla vastu.
Prantslased pidasid ka väljakuulutamata sõda merel Ameerika Ühendriikide vastu, mis oli tuntud kui "Kvaasisõda".
Teise koalitsiooni sõda
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Teise koalitsiooni sõda
Suurbritannia ja Austria organiseerisid aastal 1798 Prantsusmaa vastu uue koalitsiooni, kaasates esmakordselt Venemaa, kuigi tegevust ei toimunud aastani 1799, väljaarvatud Napoli vastu.
1799
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopas korraldasid liitlased mitu sissetungi, sealhulgas kampaaniad Itaalias ja Šveitsis ning Inglise-Vene sissetung Hollandisse. Vene kindral Aleksandr Suvorov saavutas Itaalias rea võite prantslaste vastu, surudes nad tagasi Alpidesse. Siiski olid liitlased vähemedukad Hollandis, kust britid taandusid pärast patiseisu (kuigi neil õnnestus vallutada Hollandi laevastik), ja Šveitsis, kus pärast esialgseid võite kaotas Vene armee täielikult Teises Zürichi lahingus. See pööre, samuti Briti nõue laevade otsimiseks Läänemerel viis Venemaa taandumiseni koalitsioonist.
Napoleon ise tungis Egiptusest Süüriasse, kuid pärast nurjunud Acre piiramist taandus Egiptusse, tõrjudes Briti-Türgi sissetungi. Kuuldes poliitilisest ja sõjalisest kriisist Prantsusmaal, läks ta tagasi, jättes oma armee maha, ning kasutas oma populaarsust ja armee toetust riigipöörde korraldamiseks, mis tegi temast Esimese konsuli, Prantsuse valitsuse pea.
1800
[muuda | muuda lähteteksti]
Napoleon saatis Moreau kampaaniaga Saksamaale ning läks ise Dijoni uut armeed koguma ja marssis läbi Šveitsi ründama Austria armeesid Itaalias selja tagant. Napilt kaotust vältides võitis ta austerlasi Marengo all ja taashõivas Põhja-Itaalia.
Moreau tungis vahepeal Baierisse ja võitis Austria vastu suure lahingu Hohenlindeni all. Moreau jätkas Viini suunas ja austerlased palusid rahu.
1801
[muuda | muuda lähteteksti]Austerlased leppisid kokku Lunéville'i rahus, nõustudes põhiliselt eelmise Campo Formio rahu tingimustega. Egiptuses sundisid osmanid ja britid prantslasi pärast Kairo ja Aleksandria langemist lõpuks alistuma.
Suurbritannia jätkas sõda merel. Mittevõitlejate koalitsioon koosseisus Preisimaa, Venemaa, Taani ja Rootsi ühines kaitsma neutraalseid laevu Suurbritannia blokaadi eest, mille tulemuseks oli Nelsoni üllatusrünnak Taani laevastikule Kopenhaageni reidil.
1802
[muuda | muuda lähteteksti]1802. aastal sõlmisid britid ja prantslased Amiens'i rahu, lõpetades sõja. Nii algas aastate 1792–1815 pikim rahuperiood. Lepingut peetakse üldiselt kõige sobivamaks kohaks, millega märkida üleminekut Prantsuse revolutsioonisõdadelt ja Napoleoni sõdadele, kuigi Napoleon krooniti keisriks alles aastal 1804.
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsusmaa Esimene Vabariik, alustades okupatsioonile ja kokkukukkumisele ohtlikult lähedaselt positsioonilt, võitis kõiki oma vaenlasi (väljaarvatud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, kelle võimetus Prantsusmaad otse rünnata tegi sellest vaieldava küsimuse) ja tootis revolutsiooniarmee, mille jäljendamine võttis teistel riikidel aastaid. Reini vasakkalda vallutamisega ning domineerimisega Hollandis, Šveitsis ja Itaalias saavutas vabariik peaaegu kõik territoriaalsed sihid, mis olid Valois' ja Bourboni monarhidel sajandeid käest libisenud.