Liivimaa-Moskva sõda
| Liivimaa-Moskva sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Moskva-Leedu sõjast | |||
| Toimumisaeg | 1501–1503 | ||
| Toimumiskoht | Liivimaa ja Pihkvamaa | ||
| Tulemus | Piirimuutusteta rahu. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
1503. aasta 25. märtsil sõlmiti Leedu vahendusel Liivimaa ja Moskva vahel kuueks aastaks vaherahu, mida pikendati ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal. | |||
Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa riikide ja teiselt poolt Moskva suurvürstiriigi ja Pihkva vürstiriigi vahel aastatel 1501–1503. Laiemas plaanis oli see Teise Moskva-Leedu sõja osa.
Sõda algas pärast pikemat pingete kasvu Liivimaa ja Moskva vahel, kus olulisimat rolli mängis Vene konflikt Hansaga. Pärast Leeduga liidu sõlmimist tungisid Liivimaa väed 1501. ja 1502. aastal Pihkvamaale, kuid Leedu vägede puudumise ja Moskva abijõudude kohalejõudmise tõttu ei suudetud otsustavat võitu saavutada. 1501/1502. aasta talvel rüüstasid Vene väed Liivimaad. 1502. aasta sügisel toimus sõja suurim, Smolino lahing, mida on loetud Liivimaa vägede viimaseks suuremaks võiduks. 1503. aasta alguses lõppes sõda piirimuutusteta rahu sõlmimisega.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Sõda sai alguse tänu Liivimaa idapiiril 15. sajandi lõpus kujunenud pingelisele olukorrale. Moskva oli Ivan III valitsusaja (1462–1505) algusest peale kiirendanud oluliselt "kõigi Vene maade kogumist". 1478. aastal langes Moskva otsese võimu alla ka Novgorod ning Pihkva muutus Moskvast üha enam sõltuvaks. Tugeva ekspansiivse ning tsentraliseeritud riigi jõudmine suhteliselt lõdvalt seotud Liivimaa konföderatsiooni piirideni tekitas üha suuremaid probleeme. Moskvalased muutusid liivimaalaste suhtes aina enesekindlamaks ning üleolevamaks, asudes nõudma idapiiri senisest täpsemat (Moskva kasuks) äramärkimist ning endi kaubaõiguste suurendamist.
1492. aastal ehitasid venelased Narva linnuse vastu Jaanilinna linnuse, mis tähendas Vadjamaa minekut Moskva kindla kontrolli alla, 1494. aastal suleti Novgorodis Hansa kaubakontor, vangistati ka seal olnud kaupmehed, kellest enamik olid liivimaalased, ning konfiskeeriti nende kaubad. See tekitas mõistagi suurt rahulolematust ning kuigi ordumeister Wolter von Plettenberg eelistas esialgu rahu hoida, hakati üha intensiivsemalt valmistuma ka sõjaks. 1498. aastal hakati Valga maapäeva otsusega Liivimaal koguma sõjamakse iga Eesti ala majapidamise pealt 15 ja Läti ala pealt 20 marka.[1] Samuti saadeti abipalveid nii keisrile kui ka paavstile.
Oli selge, et üksi Liivimaa Moskva vastu ei saa, seetõttu hakati otsima liitlasi. Ent Taani ja Rootsi, mis olid parasjagu ühise kuninga Hansu võimu all, polnud idasõjast kuigivõrd huvitatud ning Hans püüdis pigem diplomaatiliste läbirääkimiste teel tagasi saada Eestimaad. Nii jäi ainsaks liitlasena Leedu suurvürstiriik, mis oli enam kui sajandi olnud Moskva konkurent "Vene maade kogumisel" ja pidas oma järjekordset sõda Moskvaga aastatel 1499–1503. Selles läks tal küllaltki halvasti ning Leedu oli juba korduvalt Liivimaalt abi palunud. Liivimaalased ei tahtnud küll sõda, kuid samas läksid nende suhted venelastega üha pingelisemateks, Pihkvast ja Jaanilinnast korraldati pidevalt rüüsteretki Liivimaa idaalade vastu, pealegi kardeti, et Moskva võib Polatski enda kätte saada, mis tähendanuks Väina jõe kaubatee langemist tema kontrolli alla.[2] 1500. aastal pöördus Leedu suurvürst Aleksandras juba otseselt Plettenbergi poole ning pärast mõningast kõhklust sõlmiti 1501. aasta alguses Vilniuses ametlik kaitse- ja ründeliit Moskva vastu. Liit ratifitseeriti 17. mail Vilniuses ning 21. juunil Võnnus Maapäeval.[3]
Sõja algus. Plettenbergi esimene sõjakäik
[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksandras ja Plettenberg plaanisid võtta ette Leedu-Liivimaa ühise sõjakäigu, mille peaeesmärgiks pidi olema Pihkva vallutamine, kusjuures väed pidid kohtuma Ostrovi kindluse all, selle ühiselt vallutama ning seejärel Pihkva peale marssima.[3] Ent 17. juunil 1501 suri Aleksandrase Poola kuningast vend Jan I Olbracht ning esimene asus sõdimise asemel Poola trooni nõudlema. Nii pidi Liivimaa sõjatandrile astuma üksinda. Et kõik ettevalmistused olid juba tehtud ja kokku oli kogutud võib-olla Vana-Liivimaa ajaloo suurim armee (Plettenbergi toonase sekretäri ja hilisema Tartu piiskopi Christian Bomhoweri kroonika "Eynne schonne hysthorie" järgi kuni 80 000 meest, tõenäoliselt viis kuni kümme korda vähem),[4] otsustas Plettenberg 1501. aasta augustis siiski sõjaretke ette võtta, lootes, et 5000-meheline Leedu abivägi siiski Pihkvamaale tuleb. Pealegi olid suhted venelastega rikutud, kuna juuli lõpupoole olid Tartus viibivad Vene kaupmehed kirikurüüste ettekäändel vangistatud. Seda aktsiooni tõlgendasid pihkvalased aga otsese sõja kuulutamisega ning pöördusid kohe abipalvega Moskva poole.[3] Suurvürst saatiski oma väesalgad Novgorodist, vürst Vassili Šuiski ja Tverist, vürst Daniil Penko juhtimisel pihkvalastele, mida juhtis vürst Ivan Gorbatõi, appi ning venelaste ühendväed jõudsid augusti lõpuks enam-vähem üheaegselt liivimaalaste omadega Pihkva läänepiirile.
Pikemalt artiklis Seritsa lahing
26. augustil võitis Plettenberg Moskva ja Pihkva vägesid Seritsa lahingus, 10 km kaugusel Irboskast ning möödus Irboskast. Linnus oli küll nõrgalt mehitatud, kuid ordumeister ei tahtnud selle piiramisega hakata aega raiskama ning liikus 7. septembriks Ostrovi alla, kuhu pidid ka leedulased tulema. Liivimaa väed ootasid neid seal ligi kaks nädalat, seejärel vallutasid linnuse ning asusid tagasiteele, sest vägedes puhkes epideemia ning ei saabunud ka lubatud Leedu abiväed. Poola-Leedu kuninga Jan I Olbrachti surma järel keskendus aga Leedu suurvürst Aleksandras Poola-Leedu trooni nõudlemisele.
Tagasiteel proovisid Liivi orduväed vallutada ka Irboska linnust, kuid selle meeskond oli vahepeal saanud täiendust ning vallutuskatse ebaõnnestus. Septembri keskpaigaks tagasi Liivimaale jõudnud vägede seas puhkes epideemia, ka ordumeister jäi raskelt haigeks. Tõenäoliselt oli tegu tüüfusega.[5]
Venelaste rüüsteretked 1501.–1502. aasta talvel
[muuda | muuda lähteteksti]Plettenbergi retkele vastasid venelased alates novembrist omapoolsete rüüsteretkedega, vojevoodide Daniil Štšenja ja Aleksandr Obolonski juhtimisel, koos Kaasani tatarlaste väesalgaga. Rüüsteretked laastasid eriti Tartu piiskopkonda ning ulatusid ka Viljandi ja Võnnu alla.
24. või 25. novembril toimus Tartu ja Moskva vägede vahel Helme ordulinnuse juures Helme lahing, mille Moskva ja nende liitlaste Kaasani tatarlaste vägi võitsid, kuid lahingus hukkus vojevood Aleksandr Obolenski.
- Pikemalt artiklis Helme lahing
Moskva vägede viimane tõsine retk toimus 1502. aasta jaanuaris, kui rüüstati taas Tartu piiskopkonda. Maa laastamise ulatuse kohta on esitatud erinevaid hinnanguid, "Schonne hysthorie" järgi oli Vene vägede suuruseks ligi 100 000 meest ning liivimaalasi tapeti või vangistati üle 40 000 inimese. Need on ilmselged liialdused, tõenäoliselt olid mõlemad arvud vähemalt kümme korda väiksemad.[6]. Põhja-Eestisse tegi samal ajal kuni Tallinnani, rüüsteretke moskvalaste sõjasalk vojevoodi Daniil Štšenja juhtimisel.
Plettenbergi teine sõjaretk
[muuda | muuda lähteteksti]
1502. aasta algul oli Liivimaa näiliselt kokkuvarisemise äärel, seda enam, et Taani-Rootsi konflikti tõttu lahkusid paljud palgasõdurid parema palga lootuses Liivimaalt Taani. Tartu piiskop ähvardas samal ajal Moskvaga separaatrahu sõlmida, Harju-Viru rüütelkond end aga kõrgmeistri või Taani võimu alla anda, kui Plettenberg midagi kiiresti ette ei võta. Veebruaris-märtsis tungisidki orduväed nii Narva kui ka Vastseliina juures vastavalt Tallinna komtuur Johann von der Recke ja maamarssal Johann von dem Broele juhtimisel üle piiri Ivangorodi ja Pihkvamaal, Krasnõi Gorodile ning võitsid mitmes lahingus venelasi.
Nende edu polnud aga otsustav, ühtegi ala enda kätte pikemalt ei saadud. 9. märtsil toimus lahing Ivangorodi all, milles langes Vene poolt Novgorodi asehaldur Ivan Kolõtšev. 17. märtsil alustati Krasnõi Gorodi piiramist, mida ei suudetud vallutada, marssal põletas maha Krasnõi Gorodi ümbritseva asula. Nõnda otsustas ordumeister korraldada uue suurema sõjaretke ning vallutada kiire löögiga Pihkva, et seejärel jõupositsioonilt rahu sõlmida. Leedu olukord oli aga veelgi raskemaks muutunud, teda ründasid lõunast ka Krimmi khaaniriigi väed, samas kui Smolensk ja Orša oli venelaste kätte langemas. Seetõttu ei saanud Aleksandras liivimaalastele endiselt abi anda, vaid palus Plettenbergil hoopis Smolenski alla appi tulla.[7] Seda ordumeister siiski võimalikuks ei pidanud ja otsustas proovida Pihkvat ikkagi üksinda kiire löögiga vallutada.
Nii pidi Plettenberg 1502. aasta septembris vaid umbes 4000–5000 mehega asuma 6. septembril Pihkvat piirama. Tal õnnestus vallutada kolm Pihkva eeslinna, kuid seejärel asusid pihkvalased läbirääkimistesse, keeldudes aga samas linna loovutamast. Samal ajal sai Plettenberg teada, et suurvürst oli Novgorodist välja saatnud suure abiväe. Nii otsustas ta linna piiramise lõpetada ning taandus kagusse Smolino järve äärde, kus jäi lahinguvalmilt venelasi ootama. Väed kohtusidki sealsamas 13. septembril ja vaatamata venelaste arvulisele ülekaalule (neid oli ilmselt 18 000; "Schonne hysthorie" järgi olnud venelasi umbes 90 000, mis on aga taas ilmne liialdus)[8] õnnestus Plettenbergil neid Smolino lahingus lüüa. Seejärel lahkusid Liivimaa väed Pihkvamaalt.
1502. aasta talvel sooritasid Moskva-Leedu sõja eel Moskva suurvürsti alamaks hakanud vürstide Vassili Ivanovitš Šemjatšitš (Novgorod-Severskii vürst) ja Semjon Ivanovitš Možaiski (Starodubi vürst) väesalgad uue rüüsteretke Liivimaale.
- Pikemalt artiklis Smolino lahing
Vaherahu sõlmimine
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna Leedu kaldus sõlmima rahu ning Liivimaa ressursid olid otsakorral, otsustati 1503. aasta alguses asuda rahuläbirääkimistesse. 1503. aasta 25. märtsil sõlmiti Leedu vahendusel Liivimaa ja Moskva vahel kuueks aastaks vaherahu, millega põhimõtteliselt kinnitati asjade sõjaeelset seisu. Rahu pikendati enam-vähem samadel alustel ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal. Ehkki Vene pool esitas Liivimaale mitmeid nõudmisi kaubanduse ja usuasjade osas, ei hakatud nende reaalset elluviimist nõudma.
Liivi-Moskva sõda oli Liivimaa viimane katse kõrvaldada Moskva-poolset ohtu relva jõuga (esimese taolise katse oli teinud Bernhard von der Borch aastatel 1480–1481). Ilmselt oleks sõda Liivimaa ja Moskva vahel varem või hiljem puhkenud nagunii, vähemalt nõnda tundus see tolleaegsetele liivimaalastele. Seega püüdis Plettenberg kasutada sõjaks võimalikult soodsat momenti. Siiski kukkus tema üritus läbi ning Liivimaa päästis tema Smolino võidust enam Venemaa huvide pöördumine itta (Pihkva vürstiriik annekteeriti 1510, seejärel asuti tegelema tatari khaaniriikidega). Samas võis siiski just sisuliselt viigiseisu, ent suurema Liivimaa-poolse sõjalise aktiivsusega peetud Liivimaa-Moskva sõda vähemalt osaliselt põhjustada Moskva läänepoolsete huvide ajutise raugemise. Liivimaa-Venemaa vahelise pika rahuperioodi põhjuseks on peetud ka Poola-Leedu ja Venemaa vahelist jõutasakaalu 16. sajandi esimesel poolel.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wilhelm Lenz. Die auswärtige Politik des livländischen Ordensmeisters Walter von Plettenberg bis 1510: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde einer Hohen philosophischen Fakultät der Universität zu Tübingen. Riia, 1928. Lk-d 23–24 ja Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, XIV. Band, 3./4. Heft (1929). Lk-d 85–160. Siin lk-d 94–97.
- ↑ Kentmann, lk-d 98–99.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kentmann, lk-d 100–102.
- ↑ Lenz, lk 32
- ↑ Lenz, lk 34.
- ↑ Lenz, lk-d 35–36.
- ↑ Kentmann, lk 109–110.
- ↑ Lenz, lk 43–44. Lahingu kohta täpsemalt ka: Juhan Kreem. Ernst von Minden, palgasõdur. In: Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn: Varrak, 2006; lk-d 253–271 ja Archiv für Geschichte Liv-, Est- und Curlands. Bd. VIII. Tallinn, 1861. Lk-d 130–265 (Carl Schirreni poolt publitseeritud Bomhoweri jutustus ning selle kommentaarid). Siin lk-d 241–242.
- ↑ Hinnang selle kohta näiteks: Elke Wimmer. Die Russlandpolitik Wolters von Plettenberg. In: Wolter von Plettenberg – der grösste Ordensmeister Livlands. Hrsg. von Norbert Angermann. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985. Lk-d. 71–99. Siin lk-d 90–92.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Norbert Angermann. Wolter von Plettenberg: der grösste Ordenmeister Livlands. Bonn: Bund der Vertriebenen, 1985.
- Leonid Arbusow vanem. Grundriss der Geschichte Liv, Est- und Kurlands. 4 trükki (1888, 1892, 1908, 1918). 3. trüki faksiimiletrükk: Hannover-Döhren: Hirschheydt, 1967.
- Baltische Länder. Toimetaja Gert von Pistohlkors. Berlin: Siedler, 1994.
- Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Peatoimetaja: Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
- Eynne Schonne hysthorie van vunderlyken gescheffthen der heren tho lyfflanth myth den Rüssen unde tataren. Toimetaja ja kommentaarid: Carl Schirren. In: Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. VIII köide, 1861. Lk-d 113–265.
- Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, 14. köide, 3./4. vihik (1929). Lk-d 85–160.
- Wilhelm Lenz. Die auswärtige Politik des livländischen Ordensmeisters Walter von Plettenberg bis 1510: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde einer Hohen philosophischen Fakultät der Universität zu Tübingen. Riia, 1928.
- Hendrik Sepp. Vana-Liivimaa kaitseprobleeme 15. sajandi teisel poolel, 16. sajandi esimesel poolel ja keskel. In: Sõdur, nr. 47/48 (1930), lk-d 1348–1360.
- Erik Tiberg. Moscow, Livonia and the Hanseatic League 1487–1550. Stockholm: Almqvist & Wiksell, 1995.
- Reinhard Wittram. Baltische Geschichte: die Ostseelande, Livland, Estland, Kurland 1180–1918: Grundzüge und Durchblicke. 2. trükk: Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1973.
- Wolter von Plettenberg – der grösste Ordensmeister Livlands. Artiklikogumik. Toimetaja Norbert Angermann. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 1985. ISBN 3922296297
- Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Artiklikogumik. Toimetajad Norbert Angermann ja Ilgvars Misāns. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.