Jeanne d'Arc

See artikkel räägib prantsuse rahvuskangelasest; filmi kohta vaata artiklit Jeanne d'Arc (film 1900).

Jeanne d'Arc [žann dark] (ka Orléansi neitsi [orle'aani n'eitsi]; 6. jaanuar 1412 Domrémy (praegu Domrémy-la-Pucelle) – 30. mai 1431 Rouen) on prantsuse rahvuskangelane, katoliku kiriku pühak.

Lapsepõlv

Jeanne d'Arc sündis Jacques d'Arci ja Isabelle Romée tütrena Domrémy külas, mis tollal kuulus Bari hertsogkonda, hiljem läks Lotringi alla ja nimetati Domrémy-la-Pucelle'iks.

Tema vanemad olid talupojad, kellel oli 20 hektarit maad, sellest viiendik põldu, viiendik metsa ja ülejäänu karjamaa. Isa kogus lisaks külas makse ja oli linnavahtide ülem.^[1] Jeanne'il oli kolm venda ja õde.

Piirkond, kus nad elasid, oli jäänud Prantsuse kuningale ustavaks, ehkki oli ümbritsetud Burgundia maadega. Sellepärast korraldati sinna aeg-ajalt rüüsteretki ja ühel neist põletati Domrémy maha.

Enda sõnul nägi ta esimest korda ilmutust 13-aastaselt, kui talle olevat ilmunud püha Katariina ja öelnud, et ta peab ajama inglased Prantsusmaalt välja ja tooma dofääni Reimsist kroonimisele Pariisi. Hilisemates ilmutustes kordasid seda sõnumit ka püha Miikael ja Antiookia püha Margareeta.^[2]

Tõus sõjaväe juhiks

Ta püüdis kohtuda Prantsuse sõjaväe juhtkonnaga, kuid esialgu lükati tema soov tagasi. Alles siis, kui ta oli õigesti ennustanud 12. veebruaril 1429 toimunud Heeringate lahingu tulemuse (Prantsuse ja Šotimaa väeüksused said lüüa mitu korda väiksemalt inglaste väelt ja loovutasid Orléansi), võeti teda kuulda.^[3]

Ta juhatas Saja-aastases sõjas mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi.

Eriti edukas oli Jeanne uue sõjatehnoloogia, suurtükkide kasutamisel, mida inglased olid pidanud seni oma tugevaks küljeks.

16. juulil 1429 saabus ta koos dofääni Charles VII-ga Reimsi, kus 17. juulil viimane ka kuningaks krooniti. Pärast seda hülgas Charles VII Jeanne d'Arci. Jeanne'i kinnisideeks sai aga Pariisi vallutamine tormijooksuga, mis ebaõnnestus.

Kohtuprotsess ja surm

23. mail 1430 langes ta Compiègne'i lähedal burgundlaste kätte vangi^[4] ning tema saatus jäeti inkvisitsiooni otsustada. Järgnesid pikad kohtuprotsessid, kus Jeanne üritas oma jumalatruudust kinnitada, kuid edutult. Süüdistatuna ketserluses põletati ta tuleriidal.

Pühak

1920. aastal kuulutati Jeanne d'Arc katoliku kiriku pühakuks.

Viited

↑ Pernoud, Régine; Marie-Véronique Clin (1999). Joan of Arc: Her Story. New York: St. Martin's Press. ISBN 978-0-312-21442-5. p. 221.
↑ Pernoud, Regine. "Joan of Arc By Herself and Her Witnesses"
↑ Oliphant, ch. 2
↑ Geiger, Barbara (April 2008). "A Friend to Compiegne". Calliope Magazine 18 (8): 32–34.

Kirjandus

Frieda Dreverk (kirjanikunimega Reed Morn), "Jeanne d'Arc: Prantsusmaa rahvuskangelane". Sari Suurmeeste elulood, nr 27, EKS, Tartu 1935
Friedrich Schiller, "Orleans'i neitsi" (tragöödia 5 vaatuses proloogiga). Saksa keelest tõlkinud Arnold Tulik, järelsõna: Villem Alttoa. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959
Oskar Kuningas, "Orléans'i neitsi Eestis" (575 aastat Jeanne d'Arc'i sünnist, tema jõudmisest eesti ajalooõpikuisse, kirjandusse ja teatrisse) – Looming 1987, nr 2, lk 273–275
Fanny de Sivers, "Surra, kui oled veel noor. Karjatüdruk, kes päästis Prantsusmaa" – Vikerkaar 1988, nr 5
Arthur Honegger, "Jeanne d'Arc tuleriidal" (oratooriumi libreto Paul Claudeli poeemi põhjal). Tõlkinud Heli Mattisen, eessõna: Milena Cernohorska. Eesti Kontsert, Tallinn 1992
Harri Jänes, "Orleans'i neitsi hallutsinatsioonid" (Jeanne d'Arci haigusloost) – Kodutohter 2000, nr 3, lk 30–31
Michel Lamy, "Jeanne d'Arc: müüt ja tegelikkus". Prantsuse keelest tõlkinud Urmas Rattus. Värsid tõlkinud Enn Vetemaa. Tänapäev, Tallinn 2002, 432 lk

Välislingid

[1] Pernoud, Régine; Marie-Véronique Clin (1999). Joan of Arc: Her Story. New York: St. Martin's Press. ISBN 978-0-312-21442-5. p. 221.

[2] Pernoud, Regine. "Joan of Arc By Herself and Her Witnesses"

[3] Oliphant, ch. 2

[4] Geiger, Barbara (April 2008). "A Friend to Compiegne". Calliope Magazine 18 (8): 32–34.

[1]

[2]

[3]

[4]