Hallutsinatsioon

See artikkel räägib psühholoogia mõistest; tehisaru mõiste kohta vaata artiklit Hallutsineerimine

Hallutsinatsioon ehk ebataju on taju häire, mille korral esineb tajuelamus ilma reaalse stiimulita. Filosoofias mõeldakse ka võimalikest hallutsinatsioonidest, mis on ehtsast tajust subjektiivselt eristamatud.

Hallutsinatsioonid võivad esineda ka loomadel ja on pakutud välja hallutsinatsiooni mudelit loomkatse tingimustes^[1], kuid kindlaid ja üheselt tõlgendatavad tõendid selle mudeli autentsuse kohta puuduvad, sest tänapäevase teaduse taseme juures on hallutsinatsioone võimalik täpselt diagnoosida ainult hallutsineerija sõnade põhjal.

Hallutsinatsioonide tähendus

Reeglina viitavad hallutsinatsioonid tõsisele häirele kesknärvisüsteemi talitluses, kuid paari erandina võivad hallutsinatsioonid esineda ka tervetel inimestel. Kuid tingimused, mil nad esinevad, ei ole iseloomulikud virge- või uneseisundile. Nimelt, uinumisel või ärkamisel ja seisundis, mil inimene pole täielikult ärkvel ega täielikult uinunud (une ja ärkeloleku piiril – ning siis on teadvuse selguse tase häiritud), võib inimene tajuda hüpnagoogseid või hüpnopompiinseid hallutsinatsioone.

Inimese jaoks on hallutsinatsioon reaalsus, mille järgi ta kujundab oma käitumise.

Kuna hallutsinatsioonide mõjul sooritatud tegevuse põhjus ei pärine reaalsusest, siis sellises seisundis sooritatud teo ajal on inimene piiratud teovõimega.

Erinevad hallutsinatsioonid

Hallutsinatsioonid võivad esineda igas meelesüsteemis ehk taju modaalsuses.

1. Välistajumine – organismist väljapoole jääv keskkond

2. Sisetajumine – organismi sisemusse jääv keskkond

Haige subjektiivse hinnangu alusel võib hallutsinatsioone jagada:

Hallutsinatsioonide esinemine

Peamiselt esinevad hallutsinatsioonid primaarsete psüühikahäirete korral, kuid võivad esineda kaasuvalt ka mitmete kehaliste haiguste puhul. Selliste haiguste puhul, mil esineb niivõrd sügav organismi tegevuse häiritus, et kaasub teadvuse hägunemine.

Hallutsinatsioonid viitavad organismi tõsisele häiritusele ja seega tuleb neid käsitleda kui patoloogiat. Ka mõnuainete tarvitamisel esinevad hallutsinatsioonid tuleb lugeda patoloogiliseks, kuna tegemist on kehavälise keemilise ühendi desorganiseeriva toimega psüühikale. Kuid on kaks seisundit, mil hallutsinatsioonide esinemist ei loeta haiguslikuks:

uinumisperioodil – lühike ajavahemik ärkveloleku ja une vahel – hüpnagoogsed hallutsinatsioonid;
virgumisperioodil – lühike ajavahemik une ja ärkveloleku vahel – hüpnopompiinsed hallutsinatsioonid.

Nimetatud hallutsinatsioonid on lihtsa struktuuriga ja võivad esineda kuni 25%-l inimestest. Kui inimene ei ole teadlik nimetatud hallutsinatsioonide olemasolust, siis hiljem peab ta kogetut reaalseteks tajuelamusteks. Võimalik, et nende hallutsinatsioonide esinemisega saab seletada mitmesuguseid parapsühholoogilisi nähtusid, näiteks surnud ema kõne kuulmist.

Filosoofia

Realism ja idealism

Realismi seisukohast on hallutsinatsioon tajuelamus, millel puudub objektiivne vaste. Idealismi seisukohast erineb hallutsinatsioon teistest tajuelamustest ainult selle poolest, et ta ei ole kooskõlas teatud korrapärasusmustritega, mida teised tajuelamused järgivad.

Modaalsused

Hallutsinatsioonid on võimalikud ja mõeldavad kõigi meelte puhul. Filosoofias eeldatakse sageli, et nägemishallutsinatsioonide kohta öeldu on ülekantav kõigile modaalsustele, kuid alati see nii ei ole. Psühholoogias käsitletakse sageli nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone erinevalt.

Hallutsinatsioon ja taju

Hallutsinatsiooni puhul ei tajuta seda, mida tundub tajutavat, sest taju puhul peab olema tegu reaalse objektiga.

Tajuelamus on õige (veridical, accurate), kui ta on vastavuses objektiga. Ehtsad tajuelamused on õiged, kui pole tegu illusiooniga. (Bill Breweri järgi on illusiooni korral tajuelamus õige, kuid moodustub väär uskumus.) Hallutsinatsioon tavaliselt ei ole õige, aga kui sellele vastav objekt on kohal, siis ta on õige.

Seega tajuelamused osalevad kas õiges tajus, illusioonis või hallutsinatsioonis. Igas neist osalemist on endal võimalik tõeselt uskuda või vääralt uskuda igas neist osalemises on endal võimalik kahelda. Mõnikord on raske otsustada, kas tegu on illusiooniga või õige taju ja väära uskumusega. Mõni kord pole selge, kas tegu on illusiooniga või hallutsinatsiooniga, näiteks Hermanni võre puhul.

Vaata ka

Viited

↑ Takeshi Tanado; et al. (1986). "Head-Twitches Induced by p-Hydroxyamphetamine in Mice" (pdf). The Japanese Journal of Pharmacology (inglise). Vaadatud 26.01.2008. {{netiviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |Autor= (juhend)

Kirjandus

Filosoofia

Fiona Macpherson, Dimitris Platchias (toim). Hallucination, MIT Press 2013. Sissejuhatus

[1] Takeshi Tanado; et al. (1986). "Head-Twitches Induced by p-Hydroxyamphetamine in Mice" (pdf). The Japanese Journal of Pharmacology (inglise). Vaadatud 26.01.2008. {{netiviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |Autor= (juhend)

[1]