Inglismaa kuningriik

	Inglismaa kuningriik Kingdom of England 927–1707
	Inglismaa kuningriigi lipp Prantsusmaa ja Inglismaa kuninga tiitlivapp. Inglismaa kuningriigi vapp on vapikilbi 2. ja 3. väljal.
Riigipea	Inglismaa kuningas
Pealinn	Winchester (kuni 1066); Westminster (alates 1066)
Religioon	kuni 1533. aastani katoliiklus, hiljem anglikaani
Deviis	Dieu et mon droit (prantsuse)

Inglise kuningriik oli riik Euroopas Suurbritannia saare lõunaosas aastail 927–1649 ja 1660–1707. Kuningriik hõlmas Inglismaa ja 13. sajandist ka Walesi, lisaks mitmeid ümbritsevaid saari.

Ajalugu

Inglise kuningriigi alguseks peetakse 927. aastat, mil Inglise kuningas Athelstan viis lõpule väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamise.

Taani vallutus

Inglise kuningas Ethelred II valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016), 991. aastal alustasid taanlased taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks Danelaw' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. Lisaks temale rüüstasid Inglismaad ka Norra kuningas Olav Tryggvason ja väejuht Thorkell Pikk. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred 1002. aastal Põhja-Inglismaal Danelaw' aladel elavate taanlaste massimõrva (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal Svend Harkhabeme ja tema poja Knudi invasiooni järel Inglismaale varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages Normandiasse eksiili ning Taani ja Norra kuningas Svend Harkhabe kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuid viimane suri juba järgmise aasta alguses ning tema nooruke poeg Knud ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida.

Nii sai Ethelred trooni tagasi, kuid juba 1015. aastal tungis Knud uuesti, venna Taani kuninga Harald II antud vägedega Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Inglaste võitlust Lõuna-Inglismaal jätkas veel Ethelredi poeg Edmund II. Edmund II sai sõjas taanlastelt mitu korda lüüa, ta suutis end siiski kindlustada Wessexis ning Londoni piiramisrõngast vabastada. Ent 18. oktoobril kaotas Edmund otsustavalt Assanduni lahingus. Seejärel sõlmisid Knud ja Edmund rahu, millega Edmundile jäi Wessex, Taani ja Norra kuningas Knud Suurele aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused. Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1016. Knud Suur, kes oli pärast venna Harald II surma ka Taani (1018–1035) ja Norra kuningas (1028–1035), abiellus Ethelred II lese ja Normandia hertsogi õe Emmaga ning oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas. Emma ja kuningas Knud Suure abielust sündinud Knud III, Inglismaa kuningas (1040–1042) nimetas oma poolvenna (kuningas Ethelred II ja Emma poja) Edward Usutunnistaja enda troonipärijaks ning nõnda sai Edward 1042. aastal Inglismaa kuningaks.

Pärast Inglismaa lastetu kuninga (1042–1066) Edward Usutunnistaja surma oli Inglise troonile kolm nõudlejat: Normandia hertsog William, Wessexi hertsog Harold Godwinson ja Norra kuningas Harald III Hardrada. 1066. aasta jaanuaris kroonis peapiiskop Aldred, Earl Godwine poja Harold Godwinsoni Harold II nime all Inglismaa kuningaks. Harald III ja William tungisid oma sõjaväega Inglismaale. Harald III jõudis enne ja pidas Haroldi vägedega 25. septembril 1066 Stamford Bridge'i lahingu, milles ta vägi sai lüüa ja ta ise hukkus.

Normannide vallutus

Pikemalt artiklis Normanni vallutus Inglismaal

Normandia hertsog Williami nõue kuningatroonile tugines sellele, et tema vanatädi Emma oli viimase lastetu kuninga Edward Usutunnistaja ema ja kuningas (1014–1016) Ethelred II teine abikaasa. William maabus Inglismaale ja 1066. aastal võitis Haroldit Hastingsi lahingus, milles Harold II hukkus. Haroldi sõjavägi oli eelnevalt kandnud suuri kaotusi Stamford Bridge'i lahingus, Norra kuninga Harald III Hardrada vägedega. Tõusnud Inglismaa troonile (1066–1087), oli Normandia hertsog osa Inglise kuninga tiitlist, kuigi 1204. aastal vallutas Philippe II Normandia.

1071. aasta alguseks oli William kindlustanud enda võimu suuremal osal Inglismaast, ehkki mässud ja vastupanu jätkusid ligikaudu 1088. aastani. Aastatel 1093–1109 tegutses Canterbury peapiiskopina Canterbury Anselm, kes on tuntud eelkõige oma ontoloogilise argumendi poolest Jumala olemasolu tõestuseks.

William Vallutaja noorim poeg, Henry I sai Inglismaa kuningaks (1100–1135) pärast oma vanema venna William II surma, kuulutades end kuningaks (2. augustil 1100) enne vanemat venda Robert Curthoset. Normandia hertsog Robert Curthose tungis Normandiast Inglismaale, kuid järgnenud võimuvõitluses kaotas ta Henry I-le. Henry I valitsusajal arenes riigivalitsemine ja samuti kindlustas ta ka Inglismaa kuningriigi põhjapiiri, abielludes Šotimaa kuninga Edgari õe Edithiga.

Henry I ainus poeg ja pärija William hukkus 1120. aastal laevaõnnetuses ning ainus seaduslik pärijanna oli Henry I surma järel (1135) Williami tütar Matilda, kes oli abielus (1114) Püha Rooma Keisririigi keisri (1106–1125) Heinrich V-ga. Võimalus, et trooni pärib mittemeessoost pärija, võimaldas võimu haarata Matilda tädipojal, William Vallutaja tütre Blois' krahvinna Adela pojal Stephenil.

Plantageneti dünastia

Anjou dünastiast Geoffroy V abiellus 1128. aastal, Inglismaa-Mathildega (William Vallutaja lapselapsega), millest sai aluse Inglismaa kuninglik Plantagenet'i dünastia. Liidust 1130. aastal sündinud Henry II Plantagenet ristiti Le Mansi katedraalis ning 1154 päris ta ka Inglismaa trooni. Plantagenet impeeriumist sai suurim kuningriik, suurem kui Prantsusmaa kuningriik kuni 1189. aastani, mil Prantsuse kuningas Philippe Auguste alustas rünnakut Inglismaa vastu. 1154–1485 valitses Inglismaad viisteist Plantageneti monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal.

Henry II valitsusajal muutus Inglismaa Euroopa üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid Friedrich Barbarossa Saksa-Rooma riigile. Henry käes oli lisaks Inglismaale ka peaaegu pool Prantsusmaad: Bretagne'i hertsogkond, Normandia hertsogkond, Akvitaania hertsogkond, Toulouse'i krahvkond, Anjou krahvkond. Inglasest Rooma paavst Hadrianus IV avaldas 1155 bulla "Laudabiliter", millega andis Iirimaa Henry II jurisdiktsiooni alla.

1166. aastal pöördus Iirimaal võimuvõitluses kaotanud Dermot MacMurrough abi saamiseks Henry II poole, millega algas järkjärguline Inglise invasioon Iirimaale.

Richard I Lõvisüda

Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard I osales Kolmandas ristisõjas (1189–1192), katses tagasi vallutada püha maad Egiptuse ja Süüria sultani Saladini käest koos Prantsusmaa kuningas Philippe II, Saksa-Rooma riigi keiser Friedrich I Barbarossaga. Sõja tulemusel sõlmis Richard rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel püha maa külastamine.

Oma teel koju läbi Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonna, Richard I rööviti Leopold V poolt Viini lähedal 1192. aasta detsembris ja anti üle Saksa-Rooma keiser Heinrich VI-le. Richard I vangistati ning vabastati 1194. aastal, alles pärast tohutu lunaraha maksmist.

John Maata

Kuningas (1199–1216) John Maata kinnitatud konstitutsiooniõigus Magna Cartal oli pikaajaline mõju riigiõiguse arengule, samast perioodist pärineb ka Inglismaa parlamendi institutsioon. Prantsusmaa kuninga Philippe II valitsusajal (1180–1223) õnnestus tal John Maata valitsusajal pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV, piirata Inglise kuningate valdusi Euroopa mandril.

Šotimaa vallutamine

1296. aastal anastas Inglise kuningas Edward I Suurbritannia saare põhjaosas asuva Šotimaa võites neid Dunbari lahingus, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus Inglise vägesid. 1305. aastal alustasid šotlased Robert Bruce juhtimisel mässu Inglise võimu vastu Šotimaal ja 1307. aastal Loudun Hillis ja 1314. aastal lõid šotlased Bannockburni lahingus Robert Bruce juhtimisel inglasi, keda juhtis Inglise kuningas (1307–1327) Edward II. 1316. aastal sai Iirimaa kuningaks Robert Bruce'i vend Edward Bruce. 13. sajandil ühendati Inglismaa kuningriigiga Wales.

Saja-aastane sõda (1337–1453)

Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Aastatel 1337–1453 Prantsuse kuningriigi ja Inglismaa vahel toimunud sõja põhjuseks oli Inglismaa nõudmine Prantsusmaa trooni järele, mis oli tekkinud kuninglike abielude tagajärjel. Saja-aastase sõja algataja oli kuningas Edward III, kelle arvates oli pärast Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuningas Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charlesi õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.

Sõja algul õnnestus väikesearvulisel Inglise väel, kus põhijõu moodustasid hästi välja õpetatud vibukütid, anda 1346. aasta Crècy ja 1356. aasta Poitiers' lahingus hävitav löök Prantsuse rüütliratsaväele. Seejuures langes Poitiers' lahingus inglaste kätte vangi ka Prantsuse kuningas (1350–1364) Jean II Hea, kes elas vangistuses kuni elu lõpuni. Sõjategevust pidurdasid 1348 Euroopasse jõudnud suur katkulaine (nn must surm, mis sõltuvalt piirkonnast viis hauda 30–60% elanikkonnast) ning talupoegade ülestõusud Inglismaal (Wat Tyleri ülestõus 1381) ja Prantsusmaal (nn žakerii 1358). Sõja esimene pool oli inglastele edukas ja seda eelkõige tänu inglise amburitele, kes prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid, kuid sõja esimese etapi lõpuks õnnestus prantslastel uuesti suurem osa kaotatud aladest tagasi võita.

1415. aasta Agincourti lahingus õnnestus peamiselt pikkvibudega varustatud inglastel taas hävitavalt purustada prantsuse rüütlivägi. Henry V sundis 1420. aastal Prantsusmaa kuningat Charles VI-t sõlmima Troyes' lepingut, et tolle surma järel saab temast kogu Inglise ja Prantsusmaa monarh. Kuid sõjaleeris olles tabas Henryt surmav haigus ning ta suri mõned nädalad enne Charles VI-t.

Inglismaa liitlaseks ajavahemikul 1420–1435 sai seni Prantsuse kuningale allunud Burgundia hertsogkond, kes vallutas antud perioodil suuri alasid Prantsusmaal ja Madalmaades. Inglased vallutasid Pariisi ning asusid piirama Orléansi. Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks ära lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. Jeanne d'Arc juhtis mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. 1429 krooniti Charles VII Reimsis Prantsusmaa kuningaks. 1430. aastal langes Jeanne d'Arc reetmise tulemusena burgundlaste kätte vangi ning ta hukati tuleriidal ketseri ja nõiana.

1436–1441 vallutasid prantslased tagasi Île-de-France'i. 1451. aastal vallutasid nad tagasi Bordeaux, Cherbourgi ja Bayonne'i. Prantslased lõpetasid sõja 1453 Castilloni lahinguga, milles inglased kaotasid 4000 meest. 1453. aastaks, kui sõjategevus rauges, oli Inglismaa kontrolli alla jäänud ainult Calais' kindlus koos lähiümbrusega Prantsusmaa põhjarannikul, mis jäi 1559. aastani inglaste valdusse.

Rooside sõda

Pikemalt artiklis Rooside sõda

Rooside sõja järel valitses kuningriiki pool sajandit noorem haru, Lancasterid (1399–1413 Henry IV, 1413–1422 Henry V, 1422–1461 ja 1470–1471 Henry VI), kuni see põrkus Rooside sõjas Yorki haruga. Kolme Lancasteri kuninga järel läks kroon kolme Yorki kuninga (1461–1470 ja 1471–1483 Edward IV, 1483 Edward V, 1483–1485 Richard III) kätte, kellest viimane, Richard III, langes Bosworthi lahingus 1485.

Plantagenet'de ajal kujunes Inglismaal eripärane inglise kultuur ja kunst. Seda edendasid mõned kuningad, kes olid "Inglise luule isa" Geoffrey Chauceri patroonid. Tollane populaarseim arhitektuuristiil oli gooti arhitektuur. Igapäevaelu ja kultuuri mõjutas Must Surm.

Henry VII

Inglismaa kuningriigi kuningas Henry VII oli Tudori dünastia asutaja, kes sai kuningaks pärast Prantsusmaa kuningalt saadud toetusrahaga varustatud invasiooniväega 1485. aastal Inglismaale tungimist ja Richard III löömist Bosworhti lahingus. Ta suutis oma võimu stabiliseerida ja tagada Tudorite dünastia võimu järgmiseks 118 aastaks, abielludes Edward IV tütre Yorki Elizabethiga.

Henry VIII

Inglismaa ja Iirimaa kuningas Henry VIII oli rahvusvahelistes suhetes tihti kaalukeeleks Prantsusmaa kuninga François I ja Habsburgide dünastiast Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vahel, kellest kumbki püüdis Mandri-Euroopas oma mõjuvõimu kehtestada. Algul toetas Henry Karli, siis läks François poole üle (Prantsuse kuningas aitas tal üle saada ka reformatsiooniga tekkinud probleemidest), lõpuks aga sidus ta end taas Karliga, püüdes võita juurde valdusi Prantsusmaal.

Reformatsioon

Inglismaa kuningas Henry VIII (1509–1547) ei pooldanud Martin Lutheri õpetust, kuid pooldas reformatsiooni isiklikel põhjustel, kuna paavst keeldus lahutamast tema abielu. Inglismaal moodustas Henry VIII anglikaani kiriku – Inglise riigikiriku, mille pea oli kuningas. Kuninga ettepanekul keeldus Inglismaa parlament paavsti kuuriale makse tasumast, kirikupeaks kinnitati kuningas. Suleti kõik kloostrid, maad ja varad konfiskeeriti ja kirikuteenistus muudeti sisuliselt protestantlikuks ja ingliskeelseks.

Elizabeth I

Pikemalt artiklis Elizabethi ajastu

Inglismaa kuninganna (1558–1603) Elizabeth I

Elizabeth I ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ja koloniaalriigiks ning kujunes lõplikult välja anglikaani kirik. Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam, välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini.

Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake.

Inglise-Hispaania sõjad

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604), mille käigus hävines Inglismaa protestandist kuninganna Elizabeth I ja Hispaania rooma-katoliku kiriku pooldaja kuninga Felipe II vahelises vastasseisus Hispaania Võitmatu Armaada 1588. aastal. Eelnevalt olid inglise piraadid (Francis Drake jt) olid juba aastaid Hispaania ja Hispaania koloniaalimpeeriumi vahel kurseerinud laevu rüüstanud, lisaks toetas Inglise kuninganna Elizabeth aktiivselt Madalmaade ülestõusu Hispaania ülemvõimu vastu.

Järgnesid veel ka Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastasest sõjast ja Inglise-Hispaania sõda (1654–1660).

Inglise-Šoti personaalunioon

1603 suri lastetu Elizabeth I ning Inglismaa troonile tõusis James I nime all Šotimaa kuningas James VI, mis tähendas, et Inglismaa ja Šotimaa moodustasid 1603. aastal personaaluniooni, mida kuningas hakkas nimetama Suurbritanniaks. Nii võiks James I teataval määral pidada esimeseks Suurbritannia kuningaks, kuid ametlikult jäid Inglismaa ja Šotimaa siiski eraldi riikideks ning nende juriidiline ühendamine toimus alles 1707. aastal.

James I

James I valitsusaja (1603–1625) esimene periood kuni kantsler Robert Cecili surmani aastal 1611 oli küllaltki edukas, sest viimane oli osav ja edukas riigimees, kes suutis ka teiste favoriitide mõju kuningale minimeerida. Tema ajal allutati Iirimaa kindlamalt keskvõimule, sundides sealseid mässulisi krahve põgenema ning rajades sinna protestantide asundusi, samuti algas Inglismaa asunduste rajamine Uues Maailmas. 1607. aastal rajas Virginia Company sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia).

Pärast Cecili surma muutus Jamesi poliitika üha heitlikumaks, favoriitide mõju üha kasvas ning reaalne riigivalitsemine jäi unarusse või hakati seda kuritarvitama. Kuninga vastuolud parlamendiga üha suurenesid, kuid et James end reaalselt saadikute üle enamasti kehtestada ei suutnud, siis ei muutunud need niivõrd ohtlikuks kui 30 aastat hiljem, mil Charles I ja parlamendi vastuoludest sugenes Inglise kodusõda, aastatel 1642–1651.

Inglise kodusõda

Pikemalt artiklis Inglise kodusõda

1641. aastal algas Inglise kodusõda, mis viis Charles I kukutamise ja kuningriigi kaotamiseni 1649. aastal. Inglise kodusõda võib jagada kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (1642–1646) ja teine (1647/1648–1649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (1649–1651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal (1641–1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 1642–1646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650–1652).

Hollandi-Inglise sõjad

Ulatusliku ja piiranguteta kaubanduse arendamiseks propageeris Holland piiranguteta meresõiduõigust Mare Liberum (Hugo Grotius, 1609), Inglise kuningriik aga, olles saavutanud ülemvõimu Atlandi ookeanil, deklareeris, et kõik veed, mis asuvad Inglismaa ja vastasasuva ranniku vahel on Inglise laevastikule "Inglise lipule kuulsuse toomiseks kõigi teiste laevade üle" ^[1] (John Selden, Mare Clausum Seu Dominum Maris 1635). Lisaks riiklikule vastuseisule toetasid sõjategevust ka konkureerivad Hollandi Lääne-India Kompanii ja Inglise Lääne-India Kompaniid^[küsitav]. Põhimõtteline vastasseis viis korduvate sõdadeni protestantlike Hollandi ja Inglise kuningriigi vahel.

Inglise Vabariik

Pikemalt artiklis Inglise Vabariik

Pärast Inglise kodusõda ja Inglismaa kuninga Charles I hukkamist kuulutas Päraparlament 19. mail 1649 välja vabariigi, mille täidesaatev võim oli juba varem antud Inglismaa riiginõukogule. Aastatel 1653–1659 valitses isiklikult ja otseselt lordprotektor Oliver Cromwell ja pärast tema surma ta poeg Richard Cromwell. Monarhia taastati 1660. aastal (inglise restauratsioon).

Kuulus revolutsioon

Pikemalt artiklis Kuulus revolutsioon

1688. aastal toimunud revolutsioon oli parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

Inglismaa ja Šotimaa Ühendkuningriik

1707. aasta Act of Unioniga ühendati Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik, mis alates 1603. aastast olid olnud personaalunioonis (Inglismaa ja Šotimaa monarhid: James I, Charles I, Charles II, James II, Mary II, William III, Anne), Suurbritannia kuningriigiks (1707–1801).

Vaata ka

Inglismaa ja Šotimaa monarhide loend
Inglismaa
Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik (1801–1922)

Viited

↑ C.R. Boxer, Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667, History Today Volume 16 Issue 9 September 1966

Välislingid

Inglismaa kuningriik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] C.R. Boxer, Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667, History Today Volume 16 Issue 9 September 1966

[1]